Ma olen juba korra Rootsi rahvusspordist - matkamisest - kirjutanud, aga natuke tuleb sellel teemal veel peatuda.
Ma kinkisin nädala eest S.-ile sünnipäevaks matkaraamatu, mis katab meie kandi ehk Stockholmi piirkonna matkaradu. Selliseid raamatuid on palju, erinevate piirkondade kohta nii jalgsi kui kajakiga matkajatele. Väga mugav on raamat lahti lüüa ja vaadata, et milline rada ja milline raskusaste just parasjagu sobib ning millised ajaloolised kohad ja kohvikud ühe või teise raja äärde jäävad. See teeb valiku mõnusalt lihtsaks. Kes Regio atlaseid kõigi oma kultuurimälestiste nimekirjadega mäletavad, siis midagi sellist.
Me olime juba ennegi tublid pühapäeva-matkajad, aga selle raamatuga... me mängime täiesti teises liigas!
Meilgi on seljataga pikk jaaninädalavahetus, Midsommar. Selle jooksul oleme jõudnud ette võtta kolm toredat poole päeva matka erinevatel radadel. Mu äpp väidab, et olen nende kolme päevaga teinud 48 000 sammu, maha kõndinud 30 km ja ülespoole roninud 88 korruse jagu mägesid. Praegugi jalad tulitavad ja on väheke paistes. Aga täna oli ka 27 kraadi sooja, nii et ei ole imestada.
Kui õhtul koju tuleme, peab S. korralikult logiraamatut, et kus on käidud ja millal ja kellega ja millise ilmaga. Süsteemsus ennekõike!
Ta just avastas, et kui me suudame hoida tempot üks matk nädalas (mis suvel ei ole raske, tatisel sügisel kindlasti keerulisem), siis peaksime jõudma aasta jooksul oma raamatu läbi matkata:
Möödunud nädalavahetusele tagasi vaadates on tunded igatahes ülevad ja füüsiline vorm keskmine. Ilusaid vaateid antakse Stockholmi saarestikus lahkelt, kasuks tuleb ka boksipeatus jäätisekohvikus ja tore praamisõit saarte vahel. Täna oli muidugi eriliseks rõõmuks ehtsad ja head eestimaised tomatid (aitäh, Mamm!!!), mis võileiva kõrvale said ära söödud. Aga peamiselt tähendab matk muidugi lõputut päikest, samme ja higi. Me oleme rahul.
