Häid sõnu

Ma tegin natuke aega tagasi väikese sotsiaalse eksperimendi. 

See algas täiesti juhuslikult. Ühel päeval nägin Rootsi Raadio FB lehel postitust, mis reklaamis üht nende saadet - nad olid teinud pikema ja põhjalikuma programmi Arvo Pärdist ja tema muusikast. Kommenteerijaid postituse all oli üsna palju, suur hulk neist stiilis "Aa jaa, see on ju see "Spiegel im Spiegeli" autor." Mul ajavad need Spiegel im Spiegeli postitused alati harja punaseks - kui sa A. P. muusikast rohkem tead, siis sa sellist kommentaari ju ei kirjuta, aga kui teadki ainult üht lugu, siis milleks oma ignorantsust maailmaga jagada? Nagu A. P. oleks mingi ühehitimees.  

Anyway. Ma võtsin siis ette ja kirjutasin vastukaaluks oma kogemusest A. P. muusikaga veidi pikemalt. Mu suureks üllatuseks sai mu kommentaar lühikese ajaga 40+ laiki (selline dopamiinilaks). Ja siis ma mõtlesingi - peaks tegema sellise kampaania, et kirjutaks sotsiaalmeedias artiklite alla ainult häid kommentaare. Või positiivseid sõnumeid üldisemalt - ükskõik kellele.

Mõeldud, tehtud. Võtsin oma eesmärgiks saata iga päev vähemalt üks heatahtlik ja soe sõnum.

Jaksasin oma eksperimendil umbes kuu aega sooja sees hoida, siis tuli muu elu (loe: külalised) mühinal peale ja mul ei olnud võimalust enam regulaarselt arvuti taga istuda. 

Aga need kuu aega olid väga ägedad. Ma kirjutasin igasugu kommentaare igasugu artiklite alla. Ma saatsin sünnipäevalastele pikemaid sünnipäevaõnnitlusi (need 'hbd' ja 'põs' õnnitlused teevad mind siiani täiesti nõutuks). Ma kirjutasin paarile vanale sõbrale, kellega polnud enam aastaid suhelnud. Ma tänasin tuntud kokka suurepärase retsepti eest. Ma saatsin lähedastele sõpradele sõnumeid küsimusega, kas nende elus on midagi, mille eest võiksin palvetada.

Mida ma oma eksperimendist õppisin? Esiteks seda, et netis mõne ajaleheartikli all kommentaariumi lahti lüües on minu eelduseks see, et seal pritsitakse ainult sappi ja õelutsetakse. Märkasin üllatusega, kui normaalseks olen hakanud negatiivset meediaruumi pidama - ja tundsin end mõnel korral positiivset kommentaari kirjutades natuke nagu imelikuna. Et teeb arvuti lahti ja loeb artiklit, selleks et hästi ütelda? Mis tal viga on? Liiga palju on meie ümber negatiivsuse aure, liiga palju. 

Teiseks olen avastanud, et kuigi ühe-kommentaari-eksperiment sai läbi, tulevad head sõnad nüüd kuidagi lihtsamalt üle mu klaviatuuri. Ma märkan hästi ütlemise võimalusi paremini. Nagu mingi muskel oleks tugevamaks saanud.

Eile võtsin tänuga vastu kõik head sünnipäevaõnnitlused (ma sain jälle 26!), mis sõnumi, meili või videokõne teel minuni jõudsid. Aitäh, armsad sõbrad. Väga tore ja kõnekas oli oma erilisel päeval olla heade sõnade torujuhtme teises otsas, saaja pool. Jälle pidin tõdema - meil kõigil läheb positiivseid sõnu nii väga vaja. Hing joob neid nagu parkunud põllupeenar vihmavett. 

Mis oleks, kui teeks tervest alanud eluaastast heade sõnade aasta?

--

Avastasime, et lapsel pole õnneks muud vaja kui 2-eurost pihustipudelit:

Areng

Areng toimub.

Lucas on oma arengus selgelt järgmisele astmele jõudnud. Nüüd on tal kätte jõudnud päris asjade tegemise aeg. Õnneks mitte veel ise tegemise oma (ta on toidupoes käruga manööverdades ainult paar korda mu käe eemale lükanud, kui olen tahtnud teda aidata), aga selgelt päris asjade tegemise juures kaasas olemise oma. Kui supp keeb, siis peab tema saama kulpi liigutada; kui emme kammib juukseid, peab tema ka kammiga paar kraapsu tegema; pärast üht tõsisemat vannitoakoristust käis ta mitu päeva lapiga mööda seinu vehkimas; kui keegi istub arvuti taga, tahab tema ka hiirega klõpsida ja klaviatuuri peal taguda. Telefoni kraapsimine ja kõrva ääres hoidmine on selge. Oma mässut oskab prügikasti panna, klotse oskab ka kokku korjata (kuigi oskamine ja tahtmine on kaks eri asja). Kui ma ükskord talle näitasin, kus on vetsupaberirullid ja kuhu need käivad, siis järgmisel hetkel nägi asi vannitoas välja nii:

Liigne agarus

Sõnu on hakanud ka järgemööda tulema ja minu suureks (salajaseks) rõõmuks peaaegu kõik eestikeelsed. Kõige tähtsamad asjad on igatahes nüüd selged: auto, buss ja lennuk (ehk siis apa, bsss ja lee-lee), siis veel lamp ja täht (ampa ja tähh), lisaks igasugused muud ja määd. On kaks kohta, kus mulle tundub, et ta ei suuda ära otsustada, mida öelda: tema mämmä võib olla kas emme või mamma, ja tema teehh võib olla kas aitäh või tack. Aga võib ju olla, et ta ise teab täpselt, lihtsalt meil on tõlkeprobleemid. 

Vanaema ja vanaisaga pardirallil

Mul on ka toimunud üks suur professionaalne (arengu)hüpe. Lugu oli nii, et saatsin jaanuari alguses oma jutlusekogumiku ingliskeelse teksti kahele suurele adventkoguduse kirjastusele. Mõtlesin, et midagi ma ju sellest ei kaota, võidu potentsiaal on aga täitsa olemas. Ühest kohast ei saanud ma mingit vastust, aga teisest - Stanborough Pressist Inglismaal - tuli kiiresti vastus. Üks toimetajaproua võttis minuga ühendust, et tundub huvitav projekt, aga toimetuskolleegiumi koosolek toimub alles veebruaris ja siis räägime, arutame, vaatame. Hoiatas mind, et esialgsest positiivsest vastusest hoolimata võib raamatu väljaandmine võtta aega aasta-poolteist, sest neil on kogu aeg asju töös ja vahel torgatakse mõni strateegiliselt olulisem raamat järjekorras ettepoole, nii et tagumised peavad veidi kauem ootama. Mul ei olnud selle vastu midagi, sest raamatu valmimise ootamine on ju lõpuks ikka palju mõttekam kui käsikirja vedelemine minu arvutis. 

Umbes kuu aega tagasi saime toimetajaprouaga jälle Zoomis kokku ja ta teatas mulle, et kolleegium näitas rõõmuga rohelist tuld - lööme käed! - ja et kuna novembris on Montenegros toimumas Euroopa piirkonna naispastorite kogunemine, siis nad lükkavad mu raamatu järjekorras ettepoole ja annavad novembriks välja, sest seal oleks väga paslik seda esitleda. Ma tänasin teda malbelt naeratades, aga nii kui Zoom kinni läks, lõime koos Samueliga ühe korraliku rõõmutantsu lahti, huilgamine pealekaubaks.

Täna sai pika ootamise peale lõpuks leping sõlmitud. Allkirjad on all ja kaup koos - "A Thousand Small Choices" tuleb poole aasta pärast trükist. Selline rõõm! 

Muidu ootame kevadet ja siis suve. Väga oleks vaja Eestisse tulla. 

Raamatuaasta

2025. aasta oli Eestis raamatuaasta. Mul oli ka.

Aasta esimene pool oli muidugi ikaldus, aga teises pooles hakkas jälle raamatute lugemise rütm tagasi tulema. Tähelepanuaken oli alguses küll väga ahtake, lugesin vist viie minuti kaupa ja muude toimetuste vahele, nii et teinekord pidin tõsiselt pingutama, et meelde tuletada, millest jutt oli ja kuhu olin omadega jõudnud. Aga nüüd sügise poole on tähelepanuvõimekus järjest kasvanud ja vahel, kui L. on juba ööunne jäänud, luban endale ühe mõnusa lugemistunnikese (tavaliselt küll nõude pesemise arvelt...).  

Mu märkmik, kuhu kõik olulised asjad kirja saavad, väidab, et sel aastal olen läbi lugenud 17 raamatut, 18. raamat jääb aasta mõttes pooleli, seda ma enne homset õhtut läbi ei saa. 

Loetud raamatuid oma peas järjekorda sättides ei ole küll kellelegi üllatuseks, et sinna kõige teravamasse tippu jõuavad ikka peamiselt memuaarid. Amin Maaloufi memuaarid "Origins" oli vist kõige liigutavam, praegu pooleli olev Amos Ozi mälestusteraamat "A Tale of Love and Darkness" meeldib mulle ka väga-väga.

Teiseks raamatuaasta mündipooleks on muidugi mu enda raamatu väljaandmine. Mul on hea meel, et see töö sai kevadeks tehtud ja veelgi suurem heameel kõigist soojadest ja positiivsetest kommentaaridest, mida olen viimase poole aasta jooksul saanud. Kõige toredam tagasiside on tulnud inimestelt, kellelt ma seda üldse oodata ei osanud. Väga suur rõõm on, et inimesed, kes tavaliselt kiriku uksest sisse ei astu, on ometi valmis raamatu sisse piiluma. Tean ka seda, et mu jutluseid on ette loetud jumalateenistusel - vähemalt ühe korra adventkoguduses ja ühe korra luteri koguduses. Selline au! :D

Rootsi adventkoguduse kirjastuskomisjon luges möödunud suvel mu raamatu puist tehisarutõlget inglise keelde. See oli ainus viis, kuidas nad said raamatu sisuga tutvuda, et selle potentsiaalse väljaandmise üle mõtiskleda. Paarilt komisjoni liikmelt tuli kommentaar, et raamat võiks olla pikem, aga muidu näitasid kõik rohelist tuld ja oktoobri lõpus tuli rõõmustav uudis selle kohta, et Rootsi unioon võtab mu raamatu tõlkimise ja väljaandmise töösse. Kirjutasin siis tagasiside tuules kolm jutlust juurde; praegu on tekst tõlkija käes. Kujundaja-neiu läheb paari kuu pärast emapuhkusele ja minu eesmärk on enne seda temaga raamatu kujundus paika saada, et väljaandmine asjatult venima ei jääks. Nii et on lootust, et järgmise aasta esimeses pooles saan käes hoida oma raamatu rootsikeelset tõlget. Mu onupoeg, kellega mõni aeg tagasi raamatute kirjastamise teemal rääkisime, naeris, et no siis sa võid oma CV-sse kirjutada international author. Nali naljaks, aga ikka on ju hea meel, kui raamat levib ja lugejaid leidub.   

Unistus on järgmiseks leida ka ingliskeelne kirjastaja, aga selle koha peal lõpeb mu mõistus ja lõpevad kontaktid otsa; mul ei ole aimugi, kelle ukse taha ma peaksin selle küsimusega koputama minema. Aga ehk antakse ka selles asjas tarkust ja taevast juhatust! 

Aga peamiselt loeme siin endiselt "kutsu teeb auh-auh" raamatuid. Tahaks juba Astrid Lindgreni juurde jõuda, aga sellega peame veel paar aastat ootama. 

Head uut aastat, armsad sõbrad! Et uude aastasse mahuks palju häid inimesi ja raamatuid! ❤

Tiliseb-tiliseb

Nüüd on suur jõulukiire läbi. Või noh, meil pole siin ju tegelikult kiire olnudki; me tiksume jätkuvalt oma tasases ja koduses rütmis. Aga see kiire-tunne tuleb arvatavasti sellest, et koguduses on enne jõule väga palju toimunud. See tekitab kuidagi tunde, et elutempo on olnud tavapärasest kiirem.

Nad on siin Ekebyholmi koguduses erakordselt tublid; ma juba mitmendat aastat vaatan ja imestan, et kui palju nad jõuavad. Heategevusega tegeletakse ohtralt ja niisama koosolemist on ka palju. Selles detsembris on siin näiteks olnud heategevuslik jõululaat; siis toimus kohaliku linnakese jõululaat, kus meil oli väike raamatulett väljas ja koor laulis jõululaule; koguduse seeniorite jõululõunale oli mind kutsutud mõtisklust tegema; ja lõpuks pakuti eelmisel laupäeval jõulujumalateenistuse eel kõigile hommikusööki - oma 60 inimesel söödeti kõht riisipudruga täis. Heategevuslik jõululaat oli ikka väga suur ja tõsine ettevõtmine, siis käis küpsetamine ja jõulupärgade tegemine ikka pikalt ja suure hooga. Suur oli rõõm, kui kuulsime, et kõige müügist ja niisama annetustest koguti enam kui 5000 eurot adventkoguduse katastroofiabi organisatsioonile. Mingis mõttes on selle peale lihtne öelda, et mis neil siin viga, rahval on ju raha. Eks ole ka, aga peamine, mida inimesed annetavad, on ju tegelikult aeg. Ja seda ei ole siin üldse mitte rohkem kui kusagil mujal. Et inimesed tahavad tulla kokku, lossi ära kaunistada, igasugu loosimänge korraldada, terve päeva külastajatele suppi ja fika't pakkuda, raha eest piparkooke kaunistada, küpsetada ja kududa ja pärast hirmsa hooga poole ööni koristada - see on väga muljetavaldav. Tore ja tegus kogudus on, sellise ühtehoidva vaimuga.  

Kui koguduse üritused välja arvata, oleme peamiselt kodused olnud. Samuel on natuke puhkust võtnud ja niimoodi koos riiklike puhkepäevadega saab ta päris pikalt lebotada. Nii on väga mõnus - ma olen tänulik!

Nädala alguses panime ühel päeval oma elutuppa fotostuudio üles ja tegime Lucasest mõned ilupildid. Olime selle kõigega väga hilja peale jäänud - paberkaarte ei jõudnudki trükkida. Aga tore oli ikka ja üleüldse, parem Hilja kui Salme. Kraamisime terve elutoa mööbli ühte toa nurka hunnikusse, S. pani oma tuled ja viled püsti ja siis sättisime L.-i kõige keskele kaadrisse. Või noh, ma jooksin naha märjaks, et teda kogu aeg õige koha peale tassida. Pärast kraamisime jälle stuudio kokku ja panime elutoa püsti. Kokku võttis see oma pool päeva, aga kuna see päev juhtus olema emme 12. surma-aastapäev, siis ma olin selle lisatoimetamise eest tänulik. Polnud aega niisama aknast välja vaadata.

Nüüd me käime aeg-ajalt arvutist pilte piilumas, ahhetame ja ohhetame ja arutame omavahel, et kuidas see laps meil küll nii hästi välja kukkus.

Head pühadevahet ja ilusat aasta lõppu!

Hurraa!

Meie jõmm sai eile üheaastaseks, hurraa! Terve eilse päeva oli mul kuidagi ülev tunne - mõtleks, me kõik oleme selle aasta üle elanud! On olnud hetki, mil üleelamine ei olnud üldsegi iseenesestmõistetav. 

Praegu on kuidagi väga mõnus aeg. Laps ei ole suur, vastu veel ei haugu, samas pole enam vaja pidevalt kussutada. On selline väike nummikene, kes seletab midagi pudikeeles ja käib mind kogu aeg kallistamas. 

Eelmisel nädalal, minule üsnagi ootamatult, võttis L. ette ja hakkas kõndima. Ühel õhtul tegi paar äbarikku sammu, ma mõtlesin, et äkki on lihtsalt juhus. Aga siis magas öö ära - aju pidi küll kõik see aeg hirmsa hooga tööd tegema -, ärkas hommikul üles ja hakkaski käima. Nüüd on ta nädalapäevad oma tehnikat lihvinud, nüüd saab põrandalt juba ilma toeta üles. Kui väljas jalutamas käime, siis kakskümmend meetrit enne kodu tõstan ta vankrist välja ja lasen tal vankrit lükata. Muudkui lükkab ja nohiseb.

Ma kohe ei tea, kuidas see möödunud aasta lühidalt kokku võtta. Nii palju on juhtunud, nii palju on kogetud. Inimvõimete piire on hetkiti saanud kompida. Inimeseks olemise valu ja rõõm on suuremad kui kunagi varem. Me, lapsevanemad, oleme ennast teineteisele näidanud kõige paremast ja kõige halvemast küljest. L. näitab ennast üldiselt kõige paremast küljest - ta on rahulik ja rõõmus, inimene, kellega on siiralt mõnus koos olla. Meil käis möödunud laupäeval üks meie kogudust külastav inimene lõunal. Talle hirmsasti meeldib L. ja ta nii toredasti ütles, et kui mõnel teisel lapsel on kogu aeg selline nägu, et mis pättust saaks nüüd teha, siis L.-l pole üldse pättuse nägu ega tegu. Ma kohe mõtlesin selle üle pärast järele - väga tabavalt öeldud! Oleks, et nii jääkski.

Me oleme möödunud aastal S.-iga veel ühe huvitava eksperimendi võrra rikkamaks saanud. Rootsi vanemahüvitise süsteem on väga paindlik ja samas üsna keeruline; oleme katsunud kõigele pihta saada. Kui ei ole õnnestunud, oleme teiste lastega perede vanematelt abi küsinud - nad teavad täpselt, kuidas süsteem enda kasuks tööle panna. Üks siinseid iseärasusi on, et vanemahüvitise väljavõtmisega võib aasta jagu viivitada. Et oledki lihtsalt lapsega kodus ilma, et mingit raha selle eest saad. Aga hiljemalt esimesel sünnipäeval tuleb hakata raha välja võtma, muidu muutuvad seal mingid koefitsendid ja hüvitis muutub väiksemaks (sest hüvitis on ju seotud minu palganumbriga). Rahatuse plusspool on muidugi see, et nii on võimalik vanemapuhkus aasta võrra pikemaks venitada. Täpselt nii me tegimegi - ma olin esimese aasta ilma igasuguse riigi toeta kodus ja tänasest hakkas vanemahüvitis tiksuma - 480 päeva. Mul on hea meel, et me nii otsustasime - mitte ainult sellepärast, et ma saan niimoodi pikemalt töölt eemal olla, vaid ka sellepärast, et me oleme endale kogemuslikult ära tõestanud, et saame hakkama ka ühe tagasihoidliku palgaga. Midagi me ei larista, ostame peamiselt ainult toitu ja diislit. Reisil pole käinud, auto pole õnneks katki läinud ega hambad suust välja kukkunud. Lapse riided on koguduses kümnendal tiirul ja lähevad meist jälle järgmisesse perre edasi. Mulle läheb see tagasihoidlikult elamise eksperiment väga korda - hea on teada, et saame hakkama. Väga suur abi on sellest, kui su kõrval elav inimene on rahaasjades nii hoolas ja mõistlik - S. väidab, et ta on eelmise aasta jooksul isegi natuke kõrvale saanud panna. Kuidas ta seda on teinud, ma küll ei tea. Täna on muidugi selline tunne, et raha jälle voolab - me võime vahel vist isegi kohvikusse minna, haha! 

L. huvi maailma vastu järjest suureneb, teda jätkub igale poole ja kõik, mis vähegi kätte satub, tuleb põrandale laiali laotada. Tema praegused lemmikasjad on sellised: lambid; kõik, millel on numbritabloo ja suured nupud ja mis undavad (pesumasin, nõudepesumasin, mikro, õhufritüür jne); telekapuldid; telefonid; telefonilaadijad ja muud juhtmed; absoluutselt kõik, mis vähegi köögikappidest kätte saab; autod. Tuleb vist üks mehine mees. 

Mul on väike unistus jõuludeks päris kuusk tuppa tuua ja ära ehtida. Aga võib-olla ei ole üheaastasega - ükskõik kui mõistlikuga - kõige targem mõte. Äkki tuleks aasta või paar veel oodata? 

Juurvili - inimene

Nädala eest sai jõmm üheksakuuseks. 

Me pidasime kaks õhtut tagasi magamajäämise street fight'i ja kuna see ei ole üldse tema moodi niimoodi õhtul piriseda, siis ma muidugi guugeldasin seda asja. Tark mees taskus teadis öelda, et üheksanda elukuu uneprobleemid on võrdlemisi tavalised. Et tegemist on ühega nendest arenguspurtidest, millega aju ei saa alati hästi toime ja mille tõttu on uni tihti häiritud. Selle peale pidin ma nõustuma, et tõepoolest, praegu tundub käes olevat üks selline aktiivne arengufaas, kus edasiminek toimub suurte hüpetega.

Mul on peas selline skaala: juurvili - inimene. Vastsündinu on ikka täitsa juurvili. Ja inimene on minu jaoks laps, kes juba räägib ja arvab maailmast midagi. Me oleme seal poole peal, mulle tundub. Ma ei tea, mis tema väikeses peas toimub (kuidas saab mõelda mitteverbaalseid mõtteid, kui keelt veel ei ole?), aga ta ilmselgelt juba mõtleb ja tahab ja eelistab.

Näiteks täna hommikul. Meil on kontoritoas laua all kuhi plaate ja CD-sid (sest kolimine ei lõpe kunagi otsa), mis teda hirmsasti huvitavad ja mida ta ahistamas käib. Kaks korda tõstsin ta tagasi elutuppa, aga jätsin kontori ukse lahti; kolmandal korral panin ukse kinni. Aitab. Selle peale istus ta ukse taga, patsutas ust ja kurtis valju häälega. On täiesti ilmselge, et tal on tekkinud mõte ja eesmärk ja ta saab aru, et keegi on teda takistanud. Viis kuud tagasi, skaalal tükk maad juurvilja otsa pool, poleks ta ukse kinni panemisest tuhkagi arvanud. Aga nüüd, näed, arvab.  

See on minu jaoks tohutult põnev. See arengu jälgimine. Ma ei ole ju kunagi varem ühegi väikelapsega niimoodi päevast päeva koos olnud. Aga nüüd ma kohe märkan, kui miski on teistmoodi, kui mingi teosamm - või tiigrihüpe - on arengus toimunud. Imeliselt põnev.

Mis meie viimase aja suuremad sammud siis on? Esiteks see, et mobiilsust on väga palju juurde tulnud. Käpuliasendist tuleb nüüd ilusti istuma (ja tagasi). Roomab ka - kuigi päris klassikaline roomamine see pole. Ta rohkem nagu hüppab kõhu peal edasi. Aga kiire on, sunnik. Natukene on tähelepanu mujal ja juba on ta mingeid lambijuhtmeid sikutamas või köögilaua all taburetiga lõgistamas. Teine suur asi on see, et meie potitreening kannab järjest ilusamaid (haisvamaid) vilju. Just eile oli uudistes nupuke, et rootsi lapsed on maailmas ühed viimased, kes mähkmetest vabaks saavad. Ma olen selle peale päris palju mõelnud. Mähkmetööstus - Big Nappy - on ilmselgelt kõik nii ära timminud, et vanemate motti potiga jännata võimalikult madalal hoida. Tänapäeva mähkmed on lihtsalt NII mugavad. Sa ei pea mitte midagi pesema ega nööril kuivatama ega kokku voltima ega kappi riiulisse panema - ehk teisisõnu, neid orasid, mis sind vanemana torgiks ja innustaks potitreeninguga alustama, peaaegu ei olegi. Õnneks S. oli hakkajam kui mina ja viitsis selle raske alguse ette võtta. Alguses on see ju lapsele täiesti arusaamatu, miks ta peab palja peega mingi poti peal istuma. Kaks esimest korda tuli ikka nutt peale. Aga siis hakkas järjest libedamalt minema. Nüüd ta istub hea meelega poti peal iga kord, kui üles ärkab. Mähkmete arv, mis ööpäevas kasutusse lähevad, on nüüd varasemaga võrreldes umbes poole peale kukkunud. Kolmandaks - plaksutab. Neljandaks - naeratab kõigi viie hambaga. Viiendaks - üldine huvi maailma vastu on märgatavalt kasvanud. Autod, linnud ja teised lapsed on praegu huviedetabeli tipus.  

Siin üks pilt tema igapäevasest trennist. Raske töö see inimeseks kasvamine.

Ja mina sain pika hoovõtu lõpuks isegi lillepoes käidud:

Maaelu

Me andsime täna oma vana korteri võtmed omanikule tagasi ja panime ühe eluetapi ukse enda järel kinni. 

Emotsioone on palju ja mitmesuguseid. Hoolimata sellest, et elasime tolles korteris ainult lühikest aega, on sealt väga eredad mälestused hinge jäänud. Kolisime sinna sisse ju oktoobri keskpaiku ehk siis kolm nädalat enne Lucase sündimist... Kõik need unetud ööd ja rõõmsad päevad jäid meist sinna kuidagi maha. Nüüd tuleb uues kohas jälle otsast peale alustada - seda meenutuste treimise ja mälestuste loomise tööd. 

Kolimine ise on muidugi täiesti õudne - sodi ja koli ja tolm ja tüütus. Siin mõned nädalad tagasi käis mul kett ikka täitsa maha. No kui palju peab ühel inimesel (või kolmel) asju olema! Ja meil ei ole neid ju tegelikult üldse palju. Meil ole ju mingeid vanu konkusid, kuhu järjest asju ladustada, me ei ole ju aastakümneid samas kohas kultuurikihti kasvatanud. Aga ikka saab lõpuks palju ja ikka saab mingil hetkel jaks otsa. Nüüd oleme muidugi koerast üle, aga ma kahtlustan, et see saba venib ka päris pikaks. Maja on juba sellises konditsioonis, et enam ei ole vaja kahe karguga kastidest üle hüpata, aga millal me viimistlemiseni jõuame... millal maalid ja fotod seina saavad ja kardinad akendele ette ja uued toataimed lillepoest aknalauale... Kui keegi teab, kus motti müüakse, andke palun teada, ma ostaks paar kilo.  

Esimene päev uues kohas

Sodi sodiks, aga meie uue raamatukapiga olen küll hiiglama rahul - see on tõeline kunsttükk! Ja Samuel on IKEA kappide kokkumonteerimise meister! Mmuahh!

Aga nüüd oleme siis maaeluga algust teinud. Ilma naljata - kolisime küll sama tänava teise otsa, aga vahe on täiesti tuntav. Nüüd on meil uks, mis otse elutoast terrassile viib. Ja terrassi servast algab ilus suur muruplats. Nii et kokkupuuteid loodusega on kohe tublisti rohkem. Selle esimese paari nädala jooksul oleme näiteks tutvust teinud selliste tegelastega:

- nastik Suzi, kes õnneks kartis mind natuke rohkem kui mina teda ja kolis üsna kiiresti meie kuuri tagant lauahunnikust minema

- külakassid

- robotmuruniiduk

- linavästrikupere, kelle jaoks on meie terrass peamine toidulaud

- hiigelsuur ronk, kes nädala jagu küla peal ringi kõndis ja almuseid palus (talle keelati süüa anda, nii et ta lendas lõpuks pettunult minema)

- siil

Selle siiliga oli meil siin üks öö kohe päris maadlemist. Sellega, et miski öösel väljas natuke krõbistab, olin juba harjunud, seda enam, et terrassiuks oli suure leitsakuga pidevalt lahti. Aga sellega, et siiliproua (või -härra) tahaks meile ühel öösel päriselt sisse tungida, ei olnud me arvestanud. See oli kella poole kahe paiku, kui krõbin hakkas selgelt kostma meie sodise kontoritoa nurgast ja selle peale sain ma päris korraliku kreepsu. Meil läks ikka tükk aega, et väheke ehmunud siil jälle välja juhatada.

Aga mu suureks lemmikuks on juba saanud külatagune mets. Imeliselt ilus mets imeliselt ilusate mustikatega. Olen sinna paar korda pangega jõudnud ja loodan, et jõuan veel. Samuel pole marjakorjamisest nii väga huvitatud, aga mulle on seda metsa koos vaikuse ja päikesega väga vaja. Kogu aeg kisub tagasi. Ja mis saaks olla parem kui kohupiim värskete metsamustikatega! 

Nii et elagu (maa)elu!