Hurraa!

Meie jõmm sai eile üheaastaseks, hurraa! Terve eilse päeva oli mul kuidagi ülev tunne - mõtleks, me kõik oleme selle aasta üle elanud! On olnud hetki, mil üleelamine ei olnud üldsegi iseenesestmõistetav. 

Praegu on kuidagi väga mõnus aeg. Laps ei ole suur, vastu veel ei haugu, samas pole enam vaja pidevalt kussutada. On selline väike nummikene, kes seletab midagi pudikeeles ja käib mind kogu aeg kallistamas. 

Eelmisel nädalal, minule üsnagi ootamatult, võttis L. ette ja hakkas kõndima. Ühel õhtul tegi paar äbarikku sammu, ma mõtlesin, et äkki on lihtsalt juhus. Aga siis magas öö ära - aju pidi küll kõik see aeg hirmsa hooga tööd tegema -, ärkas hommikul üles ja hakkaski käima. Nüüd on ta nädalapäevad oma tehnikat lihvinud, nüüd saab põrandalt juba ilma toeta üles. Kui väljas jalutamas käime, siis kakskümmend meetrit enne kodu tõstan ta vankrist välja ja lasen tal vankrit lükata. Muudkui lükkab ja nohiseb.

Ma kohe ei tea, kuidas see möödunud aasta lühidalt kokku võtta. Nii palju on juhtunud, nii palju on kogetud. Inimvõimete piire on hetkiti saanud kompida. Inimeseks olemise valu ja rõõm on suuremad kui kunagi varem. Me, lapsevanemad, oleme ennast teineteisele näidanud kõige paremast ja kõige halvemast küljest. L. näitab ennast üldiselt kõige paremast küljest - ta on rahulik ja rõõmus, inimene, kellega on siiralt mõnus koos olla. Meil käis möödunud laupäeval üks meie kogudust külastav inimene lõunal. Talle hirmsasti meeldib L. ja ta nii toredasti ütles, et kui mõnel teisel lapsel on kogu aeg selline nägu, et mis pättust saaks nüüd teha, siis L.-l pole üldse pättuse nägu ega tegu. Ma kohe mõtlesin selle üle pärast järele - väga tabavalt öeldud! Oleks, et nii jääkski.

Me oleme möödunud aastal S.-iga veel ühe huvitava eksperimendi võrra rikkamaks saanud. Rootsi vanemahüvitise süsteem on väga paindlik ja samas üsna keeruline; oleme katsunud kõigele pihta saada. Kui ei ole õnnestunud, oleme teiste lastega perede vanematelt abi küsinud - nad teavad täpselt, kuidas süsteem enda kasuks tööle panna. Üks siinseid iseärasusi on, et vanemahüvitise väljavõtmisega võib aasta jagu viivitada. Et oledki lihtsalt lapsega kodus ilma, et mingit raha selle eest saad. Aga hiljemalt esimesel sünnipäeval tuleb hakata raha välja võtma, muidu muutuvad seal mingid koefitsendid ja hüvitis muutub väiksemaks (sest hüvitis on ju seotud minu palganumbriga). Rahatuse plusspool on muidugi see, et nii on võimalik vanemapuhkus aasta võrra pikemaks venitada. Täpselt nii me tegimegi - ma olin esimese aasta ilma igasuguse riigi toeta kodus ja tänasest hakkas vanemahüvitis tiksuma - 480 päeva. Mul on hea meel, et me nii otsustasime - mitte ainult sellepärast, et ma saan niimoodi pikemalt töölt eemal olla, vaid ka sellepärast, et me oleme endale kogemuslikult ära tõestanud, et saame hakkama ka ühe tagasihoidliku palgaga. Midagi me ei larista, ostame peamiselt ainult toitu ja diislit. Reisil pole käinud, auto pole õnneks katki läinud ega hambad suust välja kukkunud. Lapse riided on koguduses kümnendal tiirul ja lähevad meist jälle järgmisesse perre edasi. Mulle läheb see tagasihoidlikult elamise eksperiment väga korda - hea on teada, et saame hakkama. Väga suur abi on sellest, kui su kõrval elav inimene on rahaasjades nii hoolas ja mõistlik - S. väidab, et ta on eelmise aasta jooksul isegi natuke kõrvale saanud panna. Kuidas ta seda on teinud, ma küll ei tea. Täna on muidugi selline tunne, et raha jälle voolab - me võime vahel vist isegi kohvikusse minna, haha! 

L. huvi maailma vastu järjest suureneb, teda jätkub igale poole ja kõik, mis vähegi kätte satub, tuleb põrandale laiali laotada. Tema praegused lemmikasjad on sellised: lambid; kõik, millel on numbritabloo ja suured nupud ja mis undavad (pesumasin, nõudepesumasin, mikro, õhufritüür jne); telekapuldid; telefonid; telefonilaadijad ja muud juhtmed; absoluutselt kõik, mis vähegi köögikappidest kätte saab; autod. Tuleb vist üks mehine mees. 

Mul on väike unistus jõuludeks päris kuusk tuppa tuua ja ära ehtida. Aga võib-olla ei ole üheaastasega - ükskõik kui mõistlikuga - kõige targem mõte. Äkki tuleks aasta või paar veel oodata?