Tiliseb-tiliseb

Nüüd on suur jõulukiire läbi. Või noh, meil pole siin ju tegelikult kiire olnudki; me tiksume jätkuvalt oma tasases ja koduses rütmis. Aga see kiire-tunne tuleb arvatavasti sellest, et koguduses on enne jõule väga palju toimunud. See tekitab kuidagi tunde, et elutempo on olnud tavapärasest kiirem.

Nad on siin Ekebyholmi koguduses erakordselt tublid; ma juba mitmendat aastat vaatan ja imestan, et kui palju nad jõuavad. Heategevusega tegeletakse ohtralt ja niisama koosolemist on ka palju. Selles detsembris on siin näiteks olnud heategevuslik jõululaat; siis toimus kohaliku linnakese jõululaat, kus meil oli väike raamatulett väljas ja koor laulis jõululaule; koguduse seeniorite jõululõunale oli mind kutsutud mõtisklust tegema; ja lõpuks pakuti eelmisel laupäeval jõulujumalateenistuse eel kõigile hommikusööki - oma 60 inimesel söödeti kõht riisipudruga täis. Heategevuslik jõululaat oli ikka väga suur ja tõsine ettevõtmine, siis käis küpsetamine ja jõulupärgade tegemine ikka pikalt ja suure hooga. Suur oli rõõm, kui kuulsime, et kõige müügist ja niisama annetustest koguti enam kui 5000 eurot adventkoguduse katastroofiabi organisatsioonile. Mingis mõttes on selle peale lihtne öelda, et mis neil siin viga, rahval on ju raha. Eks ole ka, aga peamine, mida inimesed annetavad, on ju tegelikult aeg. Ja seda ei ole siin üldse mitte rohkem kui kusagil mujal. Et inimesed tahavad tulla kokku, lossi ära kaunistada, igasugu loosimänge korraldada, terve päeva külastajatele suppi ja fika't pakkuda, raha eest piparkooke kaunistada, küpsetada ja kududa ja pärast hirmsa hooga poole ööni koristada - see on väga muljetavaldav. Tore ja tegus kogudus on, sellise ühtehoidva vaimuga.  

Kui koguduse üritused välja arvata, oleme peamiselt kodused olnud. Samuel on natuke puhkust võtnud ja niimoodi koos riiklike puhkepäevadega saab ta päris pikalt lebotada. Nii on väga mõnus - ma olen tänulik!

Nädala alguses panime ühel päeval oma elutuppa fotostuudio üles ja tegime Lucasest mõned ilupildid. Olime selle kõigega väga hilja peale jäänud - paberkaarte ei jõudnudki trükkida. Aga tore oli ikka ja üleüldse, parem Hilja kui Salme. Kraamisime terve elutoa mööbli ühte toa nurka hunnikusse, S. pani oma tuled ja viled püsti ja siis sättisime L.-i kõige keskele kaadrisse. Või noh, ma jooksin naha märjaks, et teda kogu aeg õige koha peale tassida. Pärast kraamisime jälle stuudio kokku ja panime elutoa püsti. Kokku võttis see oma pool päeva, aga kuna see päev juhtus olema emme 12. surma-aastapäev, siis ma olin selle lisatoimetamise eest tänulik. Polnud aega niisama aknast välja vaadata.

Nüüd me käime aeg-ajalt arvutist pilte piilumas, ahhetame ja ohhetame ja arutame omavahel, et kuidas see laps meil küll nii hästi välja kukkus.

Head pühadevahet ja ilusat aasta lõppu!