Juurvili - inimene

Nädala eest sai jõmm üheksakuuseks. 

Me pidasime kaks õhtut tagasi magamajäämise street fight'i ja kuna see ei ole üldse tema moodi niimoodi õhtul piriseda, siis ma muidugi guugeldasin seda asja. Tark mees taskus teadis öelda, et üheksanda elukuu uneprobleemid on võrdlemisi tavalised. Et tegemist on ühega nendest arenguspurtidest, millega aju ei saa alati hästi toime ja mille tõttu on uni tihti häiritud. Selle peale pidin ma nõustuma, et tõepoolest, praegu tundub käes olevat üks selline aktiivne arengufaas, kus edasiminek toimub suurte hüpetega.

Mul on peas selline skaala: juurvili - inimene. Vastsündinu on ikka täitsa juurvili. Ja inimene on minu jaoks laps, kes juba räägib ja arvab maailmast midagi. Me oleme seal poole peal, mulle tundub. Ma ei tea, mis tema väikeses peas toimub (kuidas saab mõelda mitteverbaalseid mõtteid, kui keelt veel ei ole?), aga ta ilmselgelt juba mõtleb ja tahab ja eelistab.

Näiteks täna hommikul. Meil on kontoritoas laua all kuhi plaate ja CD-sid (sest kolimine ei lõpe kunagi otsa), mis teda hirmsasti huvitavad ja mida ta ahistamas käib. Kaks korda tõstsin ta tagasi elutuppa, aga jätsin kontori ukse lahti; kolmandal korral panin ukse kinni. Aitab. Selle peale istus ta ukse taga, patsutas ust ja kurtis valju häälega. On täiesti ilmselge, et tal on tekkinud mõte ja eesmärk ja ta saab aru, et keegi on teda takistanud. Viis kuud tagasi, skaalal tükk maad juurvilja otsa pool, poleks ta ukse kinni panemisest tuhkagi arvanud. Aga nüüd, näed, arvab.  

See on minu jaoks tohutult põnev. See arengu jälgimine. Ma ei ole ju kunagi varem ühegi väikelapsega niimoodi päevast päeva koos olnud. Aga nüüd ma kohe märkan, kui miski on teistmoodi, kui mingi teosamm - või tiigrihüpe - on arengus toimunud. Imeliselt põnev.

Mis meie viimase aja suuremad sammud siis on? Esiteks see, et mobiilsust on väga palju juurde tulnud. Käpuliasendist tuleb nüüd ilusti istuma (ja tagasi). Roomab ka - kuigi päris klassikaline roomamine see pole. Ta rohkem nagu hüppab kõhu peal edasi. Aga kiire on, sunnik. Natukene on tähelepanu mujal ja juba on ta mingeid lambijuhtmeid sikutamas või köögilaua all taburetiga lõgistamas. Teine suur asi on see, et meie potitreening kannab järjest ilusamaid (haisvamaid) vilju. Just eile oli uudistes nupuke, et rootsi lapsed on maailmas ühed viimased, kes mähkmetest vabaks saavad. Ma olen selle peale päris palju mõelnud. Mähkmetööstus - Big Nappy - on ilmselgelt kõik nii ära timminud, et vanemate motti potiga jännata võimalikult madalal hoida. Tänapäeva mähkmed on lihtsalt NII mugavad. Sa ei pea mitte midagi pesema ega nööril kuivatama ega kokku voltima ega kappi riiulisse panema - ehk teisisõnu, neid orasid, mis sind vanemana torgiks ja innustaks potitreeninguga alustama, peaaegu ei olegi. Õnneks S. oli hakkajam kui mina ja viitsis selle raske alguse ette võtta. Alguses on see ju lapsele täiesti arusaamatu, miks ta peaks palja peega mingi poti peal istuma. Kaks esimest korda tuli ikka nutujoru peale. Aga siis hakkas järjest libedamalt minema. Nüüd ta istub hea meelega poti peal iga kord, kui üles ärkab. Mähkmete arv, mis ööpäevas kasutusse lähevad, on nüüd varasemaga võrreldes umbes poole peale kukkunud. Kolmandaks - plaksutab. Neljandaks - naeratab kõigi viie hambaga. Viiendaks - üldine huvi maailma vastu on märgatavalt kasvanud. Autod, linnud ja teised lapsed on praegu huviedetabeli tipus.  

Siin üks pilt tema igapäevasest trennist. Raske töö see inimeseks kasvamine.

Ja mina sain pika hoovõtu lõpuks isegi lillepoes käidud: