Maaelu

Me andsime täna oma vana korteri võtmed omanikule tagasi ja panime ühe eluetapi ukse enda järel kinni. 

Emotsioone on palju ja mitmesuguseid. Hoolimata sellest, et elasime tolles korteris ainult lühikest aega, on sealt väga eredad mälestused hinge jäänud. Kolisime sinna sisse ju oktoobri keskpaiku ehk siis kolm nädalat enne Lucase sündimist... Kõik need unetud ööd ja rõõmsad päevad jäid meist sinna kuidagi maha. Nüüd tuleb uues kohas jälle otsast peale alustada - seda meenutuste treimise ja mälestuste loomise tööd. 

Kolimine ise on muidugi täiesti õudne - sodi ja koli ja tolm ja tüütus. Siin mõned nädalad tagasi käis mul kett ikka täitsa maha. No kui palju peab ühel inimesel (või kolmel) asju olema! Ja meil ei ole neid ju tegelikult üldse palju. Meil ole ju mingeid vanu konkusid, kuhu järjest asju ladustada, me ei ole ju aastakümneid samas kohas kultuurikihti kasvatanud. Aga ikka saab lõpuks palju ja ikka saab mingil hetkel jaks otsa. Nüüd oleme muidugi koerast üle, aga ma kahtlustan, et see saba venib ka päris pikaks. Maja on juba sellises konditsioonis, et enam ei ole vaja kahe karguga kastidest üle hüpata, aga millal me viimistlemiseni jõuame... millal maalid ja fotod seina saavad ja kardinad akendele ette ja uued toataimed lillepoest aknalauale... Kui keegi teab, kus motti müüakse, andke palun teada, ma ostaks paar kilo.  

Esimene päev uues kohas

Sodi sodiks, aga meie uue raamatukapiga olen küll hiiglama rahul - see on tõeline kunsttükk! Ja Samuel on IKEA kappide kokkumonteerimise meister! Mmuahh!

Aga nüüd oleme siis maaeluga algust teinud. Ilma naljata - kolisime küll sama tänava teise otsa, aga vahe on täiesti tuntav. Nüüd on meil uks, mis otse elutoast terrassile viib. Ja terrassi servast algab ilus suur muruplats. Nii et kokkupuuteid loodusega on kohe tublisti rohkem. Selle esimese paari nädala jooksul oleme näiteks tutvust teinud selliste tegelastega:

- nastik Suzi, kes õnneks kartis mind natuke rohkem kui mina teda ja kolis üsna kiiresti meie kuuri tagant lauahunnikust minema

- külakassid

- robotmuruniiduk

- linavästrikupere, kelle jaoks on meie terrass peamine toidulaud

- hiigelsuur ronk, kes nädala jagu küla peal ringi kõndis ja almuseid palus (talle keelati süüa anda, nii et ta lendas lõpuks pettunult minema)

- siil

Selle siiliga oli meil siin üks öö kohe päris maadlemist. Sellega, et miski öösel väljas natuke krõbistab, olin juba harjunud, seda enam, et terrassiuks oli suure leitsakuga pidevalt lahti. Aga sellega, et siiliproua (või -härra) tahaks meile ühel öösel päriselt sisse tungida, ei olnud me arvestanud. See oli kella poole kahe paiku, kui krõbin hakkas selgelt kostma meie sodise kontoritoa nurgast ja selle peale sain ma päris korraliku kreepsu. Meil läks ikka tükk aega, et väheke ehmunud siil jälle välja juhatada.

Aga mu suureks lemmikuks on juba saanud külatagune mets. Imeliselt ilus mets imeliselt ilusate mustikatega. Olen sinna paar korda pangega jõudnud ja loodan, et jõuan veel. Samuel pole marjakorjamisest nii väga huvitatud, aga mulle on seda metsa koos vaikuse ja päikesega väga vaja. Kogu aeg kisub tagasi. Ja mis saaks olla parem kui kohupiim värskete metsamustikatega! 

Nii et elagu (maa)elu!