Me oleme jõudnud järeldusele, et meil oleks mõttekas elukohta vahetada. Me sõidame neli-viis päeva nädalas hommikul Täbyst Ekebyholmi ja õhtul tagasi, ja kuigi diisli hind on meil sama mis Eestis (hehe), siis päevas 70 km maha sõita lihtsalt tööle ja koju jõudmiseks ei tundu eriti mõtestatud või loodushoidliku tegevusena. Lähemal oleks parem.
Aga millegi uue leidmine on minu jaoks paras raketiteadus.
Punkt üks. Ükskõik, kas me elame Täbys või Ekebyholmis, tegemist on ikkagi Stockholmi piirkonnaga, kus on Stockholmi hinnad. Mu süda vajub saapasäärde, kui ma vaatan kinnisvarakuulutusi ja majade hinda (maja oleks vaja ennekõike sellepärast, et olla päris omanik - kõik turul olevad korterid on sellised, mida ei saa lõpuni endale osta ja mis viivad pärmil kerkiva üüriga lõppkokkuvõttes rohkem raha taskust välja). Võrdluseks - käisime kaks nädalat tagasi läänerannikul (mul oli vaja sealkandis jutlustada) ja peatusime ühe sõbranna juures. Tal on kõrvalises külas väike maja, selline lihtne ja tagasihoidlik, aga ikkagi kahekordne. Ta elab üksinda, nii et ruumi on piisavalt. Küsisime, et palju maksis. Tuleb välja, et me saaks oma väikese Täby korteri eest "kauges külas, vanaema juures" endale peaaegu kaks sellist maja osta. Aga siin piirkonnas, kus meil oleks vaja kand maha saada, peame hoopis topelt pangalaenu võtma, et endale selline maja soetada, kuhu saaks kohe sisse kolida, ilma et oleks vaja köök või vannituba välja vahetada või uued elektrijuhtmed lasta paigaldada. Mul hakkavad hambad valutama, kui ma nendele summadele mõtlen, millega me siin opereerima peame.
Meil on perekondlikuks hobiks muutunud pikad arutelud S-i ema-isa köögilaua taga, kus me oma pangalaenud ja kuupalgad ja investeeringud ja säästud kokku lööme, laenukalkulatsioone teeme, oma maksimaalse ostuvõime üksipulgi läbi arutame ja kinnisvaraportaale kammime. Ja imelik on see, et tulnud Eestist, kus mul ei olnud eriti midagi hinge taga, olen järsku olukorras, kus, ausalt, ma tunnen ennast vaesemana kui kunagi varem. Kui ei ole generational wealth'i ega kõrgelt tasustatud tööd ja kui ei taha ennast hingetuks laenata, siis on kinnisavaramaastikul päris raske.
Punkt kaks. Ma olen väga kehv otsustaja. Sellelsamal lääneranniku nädalavahetusel saime S-i venna T-ga kokku, kes viis meid jäätisekohvikusse. Valikus oli vähemalt kakskümmend erinevat maitset ja mul jooksis juhe leti taga seistes särinal kokku. Mul oleks vaja sellist jäätisekohvikut, kus saaks valida kolme maitse vahel; sellega saaks mu aju hakkama. Pannes sama asja kinnisvara valdkonda ümber - mul on erakordselt raske otsustada, mida valida, mis on tähtis, kus tasub järele anda, kus tuleb latt kõrgel hoida jne.
Näiteks.
Käisime just pühapäeval kaht maja vaatamas. Üks oli selline natuke vanem ja väsinum, aga Rimbos (see on see väikelinn, mis on Ekebyholmist paari km kaugusel - päris Ekebyholmi külla, kõigi koguduseliikmete keskele, ei tahaks kohe üldse kolida). Üldiselt hästi hoitud maja, kohe linna servas tupiktänaval, maja tagant algab mets. Aga kõik elektritööd tuleb kohe ette võtta - keldrikorrusel rippusid juhtmed üsna koledasti laenurkadest alla. Kas see lisakulu (jällegi - Stockholmi piirkond, Stockholmi hinnad) on asja väärt? Maja laudvooder tuleks ka pikas perspektiivis osaliselt välja vahetada. Kas tasub vaeva? Ja kas kõrged metsapuud aia taga ei tee tuba liiga pimedaks, eriti talvel?
Teine maja maapiirkonnas oli tunduvalt uuem, värskem ja mis peamine - imeliselt hästi hoitud. Mitte ükski põrandaliist ega murulible polnud vale koha peal. Lisaks suuremapoolne kasvuhoone aias (mu salaunistus on kunagi oma tomateid kasvatada). Mul oli selline tunne, et ma kirjutaks täna lepingule alla ja koliks hommepäev sisse. Aga siis teisest küljest - 20 km Ekebyholmist, umbes 10 km sellest eriti kitsast ja käänulist kruusateed. Sõitsime neljakümnega ja ikkagi oli liiga kiire, võttis kurvis driftima. Ehk ajaliselt ei võidaks tööle sõites eriti palju. Mõtleks, kui kunagi peaks igal hommikul, sealhulgas kinni tuisanud talveteel, niimoodi lapsi kooli sõidutama... Kas plussid kaaluvad miinused üles? Kas kasvuhoone ja oma tomatid on suurem võit kui ohtliku kruusatee kaotus? Kes aitaks valida?
See täiskasvanuelu ei ole üldse lihtne.
Õnneks on S. minust palju ratsionaalsem. Nii et kui mul juhe kokku jookseb või kui mõni maja minus eriti tugevaid tundeid tekitab, siis ma rahustan end mõttega, et ta vaatab olukorda kainemalt ja teeb paremaid otsuseid kui mina.
--
Kõigi kinnisvaramurede kõrval oli meil mahti mai keskel mu sünnipäeva tähistada. :)
