Ma olen vähemalt kuu aega pingsalt juurelnud, kas nüüd juba võiks hõisata või on veel liiga vara.
Aga me oleme nüüdseks jõudnud oma lapseootusega üle selle maagilise 24 nädala piiri, pärast mida on meditsiinil - vähemalt teoreetiliselt - võimalik laps elus hoida, kui midagi peaks juhtuma. Nii et tunne on, et võiks juba hõisata küll. Vähemalt poolihääli.
Teekond siiani on olnud omajagu pikk. Kõik algas möödunud aasta detsembris, kui ma lõpuks kvalifitseerusin meditsiinilist abi saama. Leidsin endale Stockholmis arsti ja andsin jaanuaris kokku 10 vereproovi, sest kõik tuli läbi uurida - verenäitajad, hormoonid, immuunsus, geneetika. Mäletan selgelt seda päeva, kui istusin arsti kabinetis, ta torkas mulle pataka pabereid uuringute tulemustega näppu ja teatas, et ma olen täiesti terve inimene. Et nad ei leidnud ainumastki asja, mis oleks normist kuidagi kõrvale kaldunud ja mida saaks ravida. Pole vist olnud ühtegi inimest, kes oleks sellist sõnumit kuuldes niimoodi veekalkvel silmade ja sügava pettumusega arsti juurest lahkunud... Aga arst ütles selle peale, et kui me täppisravi ei oska määrata, siis tulistame vähemalt puusaltki. Et võtke seda rohtu ja toda teist ka, nad vahel aitavad.
Tuleb välja, et aitasidki.
Pärast 12. nädalat loeti mind riskirühmast välja ja arst ütles, et ta mind rohkem näha ei taha. Saatis mind tavalise ämmaemanda juurde.
Sel korral pole mul olnud ühtegi komplikatsiooni, mis peaks kuidagi eriliselt muretsema panema. Südamepahadust on olnud ohtralt - märtsi keskpaigast kuni mai keskpaigani olin nagu mustas augus -, aga see on tavaline asi. Midagi teha ega süüa ei tahtnud, kogu aeg oli uni ja kurnatus, külmkapi ust lahti teha ei saanud, hambaid pestes pidin endale kõva häälega laulukest ümisema, et mitte okserefleksi peale mõelda, aga mingitel perioodidel ei aidanud laulukenegi ja oksendamist oli päris palju ja tihedalt. Samas juhtus nii, et mul oli kevadel väga tihe jutlustamisgraafik ja mõned pikemad sõidud; need elasin Jumala armust kuidagiviisi üle. Mai keskpaigas, kui koogitükiga Uppsalas mu sünnipäeva tähistasime, oli üle pika aja esimest korda tunne, et polegi enam nii paha ja et kook võiks täitsa sisse jääda. Jäigi.
Praegu olen selle hea koha peal, et ühed vaevused on läbi, teised pole veel pihta hakanud. Nii on hea lihtne puhkusel olla - kõike saab ja kõike jaksab. Ainult tööle tagasi minemise peale ei taha kuidagi mõelda. Mõned kuud on mul ju veel tööaega jäänud, aga oma peas teen juba check-out'i. Väga raske on tööle keskenduda ja asju tõsiselt võtta. Juba on tunne, et uus eluperiood võiks pihta hakata ja et kontori ukse võiks enda järel kaheks aastaks kinni panna. Rootsi vanemahüvitise süsteem on piisavalt paindlik, et mul ei ole mingit plaani enne kaht aastat - ja võib-olla natuke kauematki - tööle tagasi minna. Elus on juba saanud nii palju töötada ja õppida, et nüüd võiks täiesti rahulikult hoopis muule keskenduda. Kiiret ei ole mul elus enam kuhugi.
Vot sellised rõõmsad lood ja laulud. Lõpetuseks veel üks ilus pilt K. fotokast, kes meid nii lahkelt Kaberneemes suure tuulega pidistas. Palun ainult kleidi värvist mingeid sügavamaid sõnumeid mitte välja lugeda. Kui, siis ainult seda, et Eesti lipu värvid on maailma kõige ilusamad. :)
