Me jõudsime eile öösel pärast pikalt hilinenud lendu adventkoguduse Euroopa pastorite kogunemiselt (EPC) koju. Muljeid ja tundeid on nii palju ja nii erinevates kihtides, et kohe ei teagi, kust pihta hakata.
Kõige üldisemalt öeldes on EPC-st saanud selline maamärk, mis aitab elu erinevateks etappideks jagada ja oma võidud ning kaotused kokku lugeda. Esimest korda Hollandis pastorite kogunemisel käies (aasta siis oli 2007) olin kaasas vaid tõlgina - olin just Tartus magistrantuuriga algust teinud ja mul polnud mõte teoloogiaõpingutest isegi peast läbi vilksatanud. Istusin seal koosolekute ja päevade kaupa palavas tõlgiputkas ja higistasin - sõna igas mõttes - jutluseid tõlkida. Mäletan, kui sügava mulje kuuldu minusse jättis. Ma ei olnud oma elus nii võimsaid jutluseid kunagi kuulnud! Järgmiseks EPC-ks Sloveenias olin jälle magistriõpingute lävel, aga sel korral juba Newboldis ja teoloogias. See oli viimane suvi, kui ema oli terve, ja viimane välisreis, kus koos oma vanematega käisin... Kolmandal korral ehk kuus aastat tagasi olin juba koguduse palgal, aga sellest korrast on kõige teravamalt meelde jäänu põhjatu üksilduse tunne. Kuna EPC-le kutsutakse koguduse töötegijad koos abikaasaga, siis oli üritusest minu jaoks saanud abielupaaride puhkusereis. Tundsin end vallalisena teiste keskel väga kummaliselt ja tõotasin endale koju jõudes pühalikult, et ei lähe enam kunagi EPC-le. Las lähevad need, kellel sellest reisist rohkem rõõmu on. Ja nüüd on lugu jälle hoopis teistsugune... Milline rõõm oli koos S.-i ja kolmekümnenädalase kõhubeebiga reisida! Mõtleks, kuidas elu võib muutuda, kuidas kaotuste ja võitude balanss võib teiseks minna! Ei tea, kas järgmise EPC ajal istun kodus ja kantseldan lapsi? :)
Teine tunnete ja muljete kiht on seotud jutlustamisega. Nagu juba mainisin, kuulasin esimesel pastorite kogunemisel jutlustajaid suurte silmade ja ammuli suuga (kuigi eriti polnud aega suud ammuli hoida). Euroopast ja USA-st kokku toodud adventkoguduse parimad jutlustajad oli minu jaoks raputav kogemus. Tol ajal oli veel sedasi, et pärast konverentsi anti välja komplekt jumalateenistuste salvestuse DVD-dega. Istusin siis kodus ja vaatasin neid jutluseid uuesti ja uuesti üle. Kuidagi ei tüdinenud sellest imest. Järgmistel kordadel kuulasin jutlustajaid juba professionaalsema kõrvaga ja kusagil kunagi kuidagi hakkas minu hinges tasakesi kuju võtma unistus - jutlustada ühel päeval EPC-l! Aastaid on see olnud minu kui homileetiku jaoks professionaalses mõttes kõige suurem unistus. Aga selline unistus, mille poole ei oska sihikindlalt liikuda. Kuidas saaks see kunagi võimalikuks saada, et keegi mainib mingil korralduskoosolekul minu nime? Kuidas SELLESSE nimekirja üldse jõutakse? Ma ei tea. Siiani ei tea. Aga kui eelmisel suvel jutlustamiskutsega meil mu postkasti potsatas, oli tunne, et minu jaoks nii olulise Everesti vallutamine on tõepoolest reaalsuseks saamas. Ja eelmise nädala kolmapäeval ta reaalsuseks saigi. Oli ilus ja ülev tunne, oli emotsionaalne ja natuke raske, oli vastutuse ja eesõiguse koormat, oli imetlust ja tänu selle ime eest, mida Jumal on mu elus saanud aastate jooksul korda saata. Ja tagasiside oli ülevoolavalt positiivne - kõige ilusamaks tagasisideks muidugi see vaikus, mis saalis valitses. See hetk, kui sa järsku mõistad, et ükski telefon ei helenda, ükski inimene ei nihele ega köhi, ja et sõnad, mis on antud ja kontori vaikuses paberile pandud, saavad ühtäkki Jumala Vaimu väes Sõnadeks, mis elavad, mis toidavad ja tõstavad üles. See kogemus jääb minuga terveks eluks.
Kolmas tunnete kiht on seotud inimestega - rõõmuga kallite sõpradega taasühinemisest ja vanade õpingukaaslaste nägemisest. Uute kontaktide loomisest. Aga sellest EPC-st on kõige eredamalt meeles see rõõm, mis tekkis ühendusest teiste plenaarkõnelejatega. Esiteks J. (kes oli pikki aastaid üks mu lähedasemaid sõpru) ja M. Kui ma millalgi talvel esimest korda EPC-l kõnelevate jutlustajate nimekirja nägin, siis huilgasin rõõmust - mitte enda nime nähes, vaid just M.-i ja J. nime nähes. Sest nemad olid just need natuke vanemad ja palju kogenumad tudengid, kes mind julgustasid ja innustasid sellel teel edasi kõndima. Nendele laekus Londoni kogudustest palju jutlustamiskutseid, samal ajal kui mina istusin veel värisevate põlvedega homileetika loengukursusel. Ja ometi oli neil aega märgata ja julgustada üht väikest valget tüdrukut, kes sellel teel esimesi ebakindlaid samme astus. Ja nüüd järsku olime kõik seal platsis ja meile oli antud eesõigus tuhande kolleegiga Sõna jagada. Kui lahe!
 |
| M. ja J. - mu turvamehed ja suured eeskujud |
