Mõtlen elu erinevatele tasanditele ja sellele, kuidas nad on viimastel kuudel muutunud.
Esimene, võib-olla see kõige mikrom tasand on see, et last ei pea enam kogu aeg süles hoidma ehk siis mingi ihulik iseseisvus on minu jaoks hakanud tagasi tulema. Järjest rohkem saab ta oma asju aetud põrandal ja kuna nüüdseks on tekkinud huvi mänguasjade vastu, siis ta hoiab ennast mõne aja üsna kenasti ära. Ta on ära õppinud ka seljalt kõhuli keeramise, nii et tihti ähib ja puhib ta trenni teha. Kõhult seljale ta veel ei oska, seega kostub mõne aja pärast jälle hädakisa, kui ei jaksata enam peanuppu üleval hoida. Aga selle võimlemise kõrvalt saan ma juba täiesti vabalt tolmu pühkida või kartuliputru keeta - asjad, mida ma esimestel elukuudel üksinda kodus olles kuidagi teha ei saanud.
Sealt edasi veidi suuremas plaanis dikteerib meie elu praegu see kurikuulus 4. elukuu sleep regression. Ma ei tohi tegelikult kurta, sest tema ööuni on endiselt eeskujulik - ja see on peamine. Aga tema päevaunede pikkus on kukkunud umbes 40-50 minuti peale ja kuna ma enamalt jaolt toidan ta voodis pikutades magama, siis ma ei saa enam selle linnuune kõrvalt ennast lahti haakida ega minema hiilida. Klõps on silmad lahti. Nii et päevane päris omaette olemise aeg on mul praegu nullilähedane. Kuulan tema kõrval seda tunnikesepikkust und pikutades Eesti Raadio järjejutte ja hoian oma Kindle'i lugeri haardeulatuses, aga see on ka kõik. Vahel, kui ta vankris magab - seda und, mis peaks olema päeval kõige pikem - ja keset kärutamist vähem kui tunni pärast suure kisaga ärkab, nii et ma pole saanud isegi oma lemmik podcast'i viimast episoodi lõpuni kuulata, tulen ma tuppa tõsise torinaga. Ütleme nii, et kui laps õpib rääkima sõnu, mida ta kõige tihedamini kuuleb, siis Lucase esimene täislause saab olema "Miks sa ei tudi, kui on tudiaeg?".
Makrotasandil on elu võrreldes mu eelmise eluga endiselt täiesti teine. J. kinkis meile pulmadeks 5 aasta päeviku, aga kuna S. pole kellegi kirjainimene, siis täidan mina igal õhtul päevikut. Igal lehel on viis väikest lahtrit, iga aasta jaoks üks, nii et kui ma täna õhtul hakkan sissekannet tegema, siis ma näen kohe, mida ma samal kuupäeval eelmisel ja üle-eelmisel aastal tegin. Sealt tuleb see elumuutus kuidagi eriti selgelt esile. Iga natukese aja tagant satun otsa vanadele sissekannetele, mis teatavad umbes nii, et "täna võtsin vaba päeva ja käisin Stockholmis. 10 000 sammu. Ostsin vanalinnast jäätist, raamatupoest x raamatu. Ilm oli ilus ja meel hea. Koju alles hilisel pärastlõunal." Vaatan sellistele sissekannetele suurte silmadega otsa ega suuda isegi meenutada, mis tunne oli vabal päeval Stockholmis ringi hulkuda. Mis tunne oli elada nii, et kellegi eest ei tulnud 24/7 hoolitseda. Mis tunne oli teha ise oma päevaplaani. Me oleme Stockholmis käinud küll - sünnitamas ja mõned korrad arsti juures. Jäätist ei ostnud ja raamatupoes ei käinud. Ma saan teoreetiliselt aru, et kunagi tuleb see minemise ja tulemise vabadus jällegi tagasi, aga kogemuslikult, praktiliselt ei oska seda enam ette kujutada.
--
Meie praegused lemmikmänguasjad Konn ja Nils Holgersson:
