Areng toimub.
Lucas on oma arengus selgelt järgmisele astmele jõudnud. Nüüd on tal kätte jõudnud päris asjade tegemise aeg. Õnneks mitte veel ise tegemise oma (ta on toidupoes käruga manööverdades ainult paar korda mu käe eemale lükanud, kui olen tahtnud teda aidata), aga selgelt päris asjade tegemise juures kaasas olemise oma. Kui supp keeb, siis peab tema saama kulpi liigutada; kui emme kammib juukseid, peab tema ka kammiga paar kraapsu tegema; pärast üht tõsisemat vannitoakoristust käis ta mitu päeva lapiga mööda seinu vehkimas; kui keegi istub arvuti taga, tahab tema ka hiirega klõpsida ja klaviatuuri peal taguda. Telefoni kraapsimine ja kõrva ääres hoidmine on selge. Kui ma ükskord talle näitasin, kus on vetsupaberirullid ja kuhu need käivad, siis järgmisel hetkel nägi asi vannitoas välja nii:
 |
| Liigne agarus |
Sõnu on hakanud ka järgemööda tulema ja minu suureks (salajaseks) rõõmuks peaaegu kõik eestikeelsed. Kõige tähtsamad asjad on igatahes nüüd selged: auto, buss ja lennuk (ehk siis apa, bsss ja lee-lee), siis veel lamp ja täht (ampa ja tähh), lisaks igasugused muud ja määd. On kaks kohta, kus mulle tundub, et ta ei suuda ära otsustada, mida öelda: tema mämmä võib olla kas emme või mamma, ja tema teehh võib olla kas aitäh või tack. Aga võib ju olla, et ta ise teab täpselt, lihtsalt meil on tõlkeprobleemid.
 |
| Vanaema ja vanaisaga pardirallil |
Mul on ka toimunud üks suur professionaalne (arengu)hüpe. Lugu oli nii, et saatsin jaanuari alguses oma jutlusekogumiku ingliskeelse teksti kahele suurele adventkoguduse kirjastusele. Mõtlesin, et midagi ma ju sellest ei kaota, võidu potentsiaal on aga täitsa olemas. Ühest kohast ei saanud ma mingit vastust, aga teisest - Stanborough Pressist Inglismaal - tuli kiiresti vastus. Üks toimetajaproua võttis minuga ühendust, et tundub huvitav projekt, aga toimetuskolleegiumi koosolek toimub alles veebruaris ja siis räägime, arutame, vaatame. Hoiatas mind, et esialgsest positiivsest vastusest hoolimata võib raamatu väljaandmine võtta aega aasta-poolteist, sest neil on kogu aeg asju töös ja vahel torgatakse mõni strateegiliselt olulisem raamat järjekorras ettepoole, nii et tagumised peavad veidi kauem ootama. Mul ei olnud selle vastu midagi, sest raamatu valmimise ootamine on ju lõpuks ikka palju mõttekam kui käsikirja vedelemine minu arvutis.
Umbes kuu aega tagasi saime toimetajaprouaga jälle Zoomis kokku ja ta teatas mulle, et kolleegium näitas rõõmuga rohelist tuld - lööme käed! - ja et kuna novembris on Montenegros toimumas Euroopa piirkonna naispastorite kogunemine, siis nad lükkavad mu raamatu järjekorras ettepoole ja annavad novembriks välja, sest seal oleks väga paslik seda esitleda. Ma tänasin teda malbelt naeratades, aga nii kui Zoom kinni läks, lõime koos Samueliga ühe korraliku rõõmutantsu lahti, huilgamine pealekaubaks.
Täna sai pika ootamise peale lõpuks leping sõlmitud. Allkirjad on all ja kaup koos - "A Thousand Small Choices" tuleb poole aasta pärast trükist. Selline rõõm!
Muidu ootame kevadet ja siis suve. Väga oleks vaja Eestisse tulla.
