VIPid

Üks jutt eelmisest aastat tahab rääkimist. 

See oli aasta tagasi, möödunud jaanuaris, kui mu töisesse postkasti potsatas kiri härralt, kelle nimi on Herbert Blomstedt. Ma teadsin küll, kes H. B. on - kõige kuulsam elus olev rootsi dirigent, a national treasure -, aga miks ta peaks minule kirjutama, seda ma ei teadnud mitte. Ma istusin natuke aega oma arvuti ees, suured silmad peas ja küsimärgid pea kohal; siis tegin kiire hüppe Wikipediasse, et igaks juhuks kontrollida, kas see H. B., kellest mina olin kuulnud, on päriselt veel elus - elus, ütles Wiki, kõigest 95-aastane ja maailma kontserdisaalides endiselt väga aktiivne ja oodatud.

Härra kirjutas mulle, et tänada mind jutluste eest, mida ma Ekebyholmi adventkirikus olin pidanud ja mida ta otseülekandest oli näinud. Tal on sügavad perekondlikud juured adventkoguduses ja, nagu välja tuleb, vaatab ta maailma eri otstes tööd tehes laupäeva hommikuti tihti meie kiriku ülekandeid. 

Ma kirjutasin talle värisevi sõrmi vastu ja pärast seda oleme pidanud meeldivat, kuigi hõredat kirjavahetust minu jutlustest ja tema muusikast ja meie ühistest tuttavatest (tuleb välja, et üks mu kauge emapoolne sugulane, kes 1940. aastatel Rootsi põgenes, oli kunagi ajaloo hämarustes tema parim sõber). Maailm on klaustrofoobiliselt väike.

Suve lõpus, mõned nädalad pärast pulmi sain uue kirja. Sel korral kirjutas H. B. tütar, kes ütles, et tema isal on septembri lõpus Stockholmi suures kontserdimajas kontserdid ja kui me peaksime S.-iga huvitet olema ja kui meil peaks aega olema, siis välkomna! Isal oleks väga hea meel, kui me kontserdile läheksime. What?! Meie? Tegime S.-iga väikest rõõmutantsu ja tänasime lahke kutse eest.

Läheme siis kontserdile. Meile oli öeldud, et meie piletid ootavad meid kassas. Aga lisaks piletitele saame ka peened nimelised backstage-kaardid. Piletid on aga nagu imelikud - ma olen vana kontserdikala ja kuidas ma nüüd ei saa järsku aru, mis pileti peal kirjas on? Rea- ja kohanumbrit ei ole kummagi pileti peal. Läheme saaliteenindaja juurde ja küsime ja noormees juhatab meid väga lahkelt... looži. Punased sametist istmed esimese rõdu keskel. Peale meie on loožis veel mõned H. B. pereliikmed. Ma arvan, et me oleme ainsad inimesed, kes on kunagi kontserdisaalis küsinud, kuhu me peame minema ja kus see loož veel asub. Tavaliselt vipid teavad, kes nad on. :D

Kontsert on imeline (ja meie vaade on imeline) - Brahmsi 4. sümfoonia ja Honeggeri 3. sümfoonia Stockholmi kuningliku filharmooniaorkestri ja meie sõbra härra maestro esituses. Võtab hinge kinni.

Pärast kestvaid ovatsioone peagu et viimseni täis kontserdisaalis koputame lavatagusele uksele ja näitame oma backstage-kaardid ette. Üks turvamehe välimusega härra juhatab meid lava taha, kus me seisame viisakalt väikeses järjekorras, et maestrot tänada. Kui ta meid näeb ja ära tunneb, läheb tema nägu naeru täis ja ta kutsub meid enda juurde. Ja siis me muudkui seisame seal ja jutleme ja iga mööduva minutiga hakkab olukord järjest kummalisemaks minema, sest meie ümber olevad inimesed - tema assistendid (?), kontserdimaja direktor, üks fotograaf, kes muudkui pilte klõpsutab - ei saa üldse aru, kes me sellised oleme ja miks me seal oleme ja miks me pärast viisakat aitähi ära ei lähe. Ja me ise ka ei saa päris täpselt aru, kes me oleme ja miks me seal oleme. Aga maestrol on nii palju aega ja meie vestlus muudkui kestab ja siis kutsub ta meid oma riietusruumi, et meile hiline pulmakink - oma viimatine CD - anda, ja lõpuks pärast pikka jutuajamist jätame maestroga südamlikult hüvasti ja siis peab kontserdimaja töötaja meile mantlid tooma ja meid kõrvaluksest välja laskma, sest väljas on juba peaaegu et öö ja suur uks on ammu kinni.

Ja siis me seisame S.-iga rongijaamas ja ootame oma rongi ja me oleme mõlemad nagu et "MISASI SEE NÜÜD OLI?" Muusikast oleks piisanud, rohkem kui küll. Aga et me oleme enesele ootamatult õhtu suurimad vipid olnud, see on idee, mis meile kummalegi hästi pähe ei mahu. Me oleme täiesti pahviks löödud.

Meil on kontserdikava siiani magnetiga elutoa perekondlikul teadetetahvlil.  

Ja mis on selle kõige juures vaata et kõige toredam, on see, et see oli meie esimene ühine klassikaline kontsert - 22. septembril 2022, meie 2. kuu pulma-aastapäeval. Ja S. tuletab vahel ikka meelde, kuidas aastate jooksul Jumalaga juttu ajades oli tema südames üks palve, mis talle endalegi eriti loogiline ei tundunud. Aga tema palve oli, et kui ta kunagi peaks kellegi leidma, kellega oma elu jagada, et see inimene tuleks siis temaga vahel kontserdile ja hindaks klassikalist muusikat. Mina samal ajal Tallinnas elades, ilma et ma oleksin S.-ist või  tema palvest midagi teadnud, käisin 30 klassikalisel kontserdil aastas... 

Kas pole ilus? :) Kas pole ilus, kui ühele palvele niimoodi vastatakse? 

Võtame kokku

Üks mu lemmikasju aastavahetuse paiku on olnud lõppenud aastast kokkuvõtte tegemine. Aastatega on nii välja kujunenud, et see kokkuvõte tähendab seda, et teen oma tähtsa märkmiku lahti, vaatan üle oma loetud raamatute nimekirja ja käidud kontsertide nimekirja ja siis koostan oma peas edetabeli. Et mis oli kõige parem ja mis kõige rohkem liigutas. Aastahitt või nii. 

Stockholmi klassikalise muusika kontserdielu pole ma veel korralikult üles leidnud, nii et sellest ei oska ma kokkuvõtet teha.

Raamatute lugemisega on peaaegu sama lugu. Lugemuse kõver on peaaegu nina ees alla sööstnud. Asi oli nii: ma lugesin aastaid nii, et hool ja hoobil ei olnud vahet. Iga aasta lõpus sain kokku 35-40 raamatut. Mul olid oma lemmikud ja mis võib-olla kõige tähtsam - oli inimene, kelle juurde võis alati raamatusoovituse palvega minna. A. N. on fenomenaalne lugeja - oma 70 raamatut aastas (ja seda täiskohaga töö kõrvalt). Ja meie maitsed on olnud väga sarnased. Nii et kui tema ütleb, et võta ja loe, siis ma võtan ja loen. (Aastate jooksul on meil olnud ainult üks tõsine clash, kui tema kõigi aegade top 10-sse kuuluv Vladimir Sharovi "The Rehearsals" mind suure suuga haigutama ajas. Seda me tuletame veel siiani, hea viis aastat hiljem meelde ja naerame.) 

Aga siis tuli S. Ja tuli kohe nii, et meil oli vaja terve aasta igal õhtul oma tund-poolteist telefonis rääkida. Aga see oli ju minu õhtune lugemise aeg. Nii et aasta tagasi avastasin, et mu raamatunimekiri oli 40 pealt nii umbes kahe peale kukkunud.

Väga piinlik. Aga natuke romantiline ka.

Sel sügisel, kui olin ennast mugavalt Rootsis sisse seadnud, hakkas minus kasvama tunne, et on vaja jälle lugeda. Ma ei oska seda paremini kirjeldada, kui et ühel hetkel hakkab ainult iseenda mõtetega väga igav. Ausalt öeldes midagi väga uut ja värsket ju omaenese peas välja ei mõtle. On vaja mingit uut allikat, mis seisva tiigi jälle elule tooks. Ja selleks allikaks on alati teiste inimeste mõtted ja kirja pandud sõnad, nende kogemused, tarkus ja akadeemiline uurimistöö. Nii et ma kirjutasin paar kuud tagasi A. N.-ile alandliku meili ja palusin lugemissoovitusi. Ta andis rõõmuga. 

Hoolimata lühikesest raamatunimekirjast saab esikolmikule siiski medalid kaela riputada. Sest eelmiste aastate lugemuse rasv on ikka nii paks, et ma saan endiselt aru, mis on väärt raamat, mis mitte. Ja medalid võiks anda kõigis kolmes lemmikkategoorias, igaühes ühe. Kui kedagi need kategooriad kõnetavad, julgen neid raamatuid soovitada.

Niisiis, aasta 2022 [trummipõrin] parimad raamatud olid:

- teoloogia kategoorias John Mark Comeri "The Ruthless Elimination of Hurry" (soovitan eriti kõigile neile, kellele sümpatiseerivad autorid nagu Dallas Willard ja John Ortberg; JMC on nende otsene vaimline järeltulija)

- ajaloo kategoorias Simon Winchesteri "Krakatoa: The Day the World Exploded" (raamat täiesti suvalisel teemal - vulkaanipurskest kusagil Sumatra kandis aastal 1883, aga nii hästi ja targalt kirjutatud, et teadmised maailmast ja selle funktsioneerimisest kasvavad lugedes tohutu hooga)

- biograafia kategoorias Lea Ypi "Free: Coming of Age at the End of History" (erilise soojuse ja vaimukusega kirjutatud mälestused kommunismi kokkuvarisemisest; soe soovitus neile, kes mäletavad nõukaaja absurdsust ja välismaiste õllepurkide ning kommipaberite obsessiooni)

Aga tahaksin ühe medali anda ka aasta üllatajale - taskuhäälingule. Ma ei ole podcaste eriti kuulanud ja olen natukene kade nende peale, kes selles valdkonnas vabalt orienteeruvad. Aga sügise alguses leidsin ühe oma lemmikautori, William Dalrymple'i taskuhäälingu Empire, ja minust on saanud selle andunud kuulaja. Et keegi oskab ajaloost nii hästi kirjutada kui Dalrymple, on iseenesest juba väike ime. Aga et ta oskab sellest ka võluvalt rääkida, on veelgi imelisem. Nii et igal teisipäeval koolist tulles kuulan lõunasöögi kõrvale tema taskuhäälingu uut osa. Vaimustav.

Ja siin pilt meie pere argiõhtust: üks teeb tööd, teine loeb lasteraamatut. 😏