Võtame kokku

Üks mu lemmikasju aastavahetuse paiku on olnud lõppenud aastast kokkuvõtte tegemine. Aastatega on nii välja kujunenud, et see kokkuvõte tähendab seda, et teen oma tähtsa märkmiku lahti, vaatan üle oma loetud raamatute nimekirja ja käidud kontsertide nimekirja ja siis koostan oma peas edetabeli. Et mis oli kõige parem ja mis kõige rohkem liigutas. Aastahitt või nii. 

Stockholmi klassikalise muusika kontserdielu pole ma veel korralikult üles leidnud, nii et sellest ei oska ma kokkuvõtet teha.

Raamatute lugemisega on peaaegu sama lugu. Lugemuse kõver on peaaegu nina ees alla sööstnud. Asi oli nii: ma lugesin aastaid nii, et hool ja hoobil ei olnud vahet. Iga aasta lõpus sain kokku 35-40 raamatut. Mul olid oma lemmikud ja mis võib-olla kõige tähtsam - oli inimene, kelle juurde võis alati raamatusoovituse palvega minna. A. N. on fenomenaalne lugeja - oma 70 raamatut aastas (ja seda täiskohaga töö kõrvalt). Ja meie maitsed on olnud väga sarnased. Nii et kui tema ütleb, et võta ja loe, siis ma võtan ja loen. (Aastate jooksul on meil olnud ainult üks tõsine clash, kui tema kõigi aegade top 10-sse kuuluv Vladimir Sharovi "The Rehearsals" mind suure suuga haigutama ajas. Seda me tuletame veel siiani, hea viis aastat hiljem meelde ja naerame.) 

Aga siis tuli S. Ja tuli kohe nii, et meil oli vaja terve aasta igal õhtul oma tund-poolteist telefonis rääkida. Aga see oli ju minu õhtune lugemise aeg. Nii et aasta tagasi avastasin, et mu raamatunimekiri oli 40 pealt nii umbes kahe peale kukkunud.

Väga piinlik. Aga natuke romantiline ka.

Sel sügisel, kui olin ennast mugavalt Rootsis sisse seadnud, hakkas minus kasvama tunne, et on vaja jälle lugeda. Ma ei oska seda paremini kirjeldada, kui et ühel hetkel hakkab ainult iseenda mõtetega väga igav. Ausalt öeldes midagi väga uut ja värsket ju omaenese peas välja ei mõtle. On vaja mingit uut allikat, mis seisva tiigi jälle elule tooks. Ja selleks allikaks on alati teiste inimeste mõtted ja kirja pandud sõnad, nende kogemused, tarkus ja akadeemiline uurimistöö. Nii et ma kirjutasin paar kuud tagasi A. N.-ile alandliku meili ja palusin lugemissoovitusi. Ta andis rõõmuga. 

Hoolimata lühikesest raamatunimekirjast saab esikolmikule siiski medalid kaela riputada. Sest eelmiste aastate lugemuse rasv on ikka nii paks, et ma saan endiselt aru, mis on väärt raamat, mis mitte. Ja medalid võiks anda kõigis kolmes lemmikkategoorias, igaühes ühe. Kui kedagi need kategooriad kõnetavad, julgen neid raamatuid soovitada.

Niisiis, aasta 2022 [trummipõrin] parimad raamatud olid:

- teoloogia kategoorias John Mark Comeri "The Ruthless Elimination of Hurry" (soovitan eriti kõigile neile, kellele sümpatiseerivad autorid nagu Dallas Willard ja John Ortberg; JMC on nende otsene vaimline järeltulija)

- ajaloo kategoorias Simon Winchesteri "Krakatoa: The Day the World Exploded" (raamat täiesti suvalisel teemal - vulkaanipurskest kusagil Sumatra kandis aastal 1883, aga nii hästi ja targalt kirjutatud, et teadmised maailmast ja selle funktsioneerimisest kasvavad lugedes tohutu hooga)

- biograafia kategoorias Lea Ypi "Free: Coming of Age at the End of History" (erilise soojuse ja vaimukusega kirjutatud mälestused kommunismi kokkuvarisemisest; soe soovitus neile, kes mäletavad nõukaaja absurdsust ja välismaiste õllepurkide ning kommipaberite obsessiooni)

Aga tahaksin ühe medali anda ka aasta üllatajale - taskuhäälingule. Ma ei ole podcaste eriti kuulanud ja olen natukene kade nende peale, kes selles valdkonnas vabalt orienteeruvad. Aga sügise alguses leidsin ühe oma lemmikautori, William Dalrymple'i taskuhäälingu Empire, ja minust on saanud selle andunud kuulaja. Et keegi oskab ajaloost nii hästi kirjutada kui Dalrymple, on iseenesest juba väike ime. Aga et ta oskab sellest ka võluvalt rääkida, on veelgi imelisem. Nii et igal teisipäeval koolist tulles kuulan lõunasöögi kõrvale tema taskuhäälingu uut osa. Vaimustav.

Ja siin pilt meie pere argiõhtust: üks teeb tööd, teine loeb lasteraamatut. 😏