Head uut ja paremat!

Jõulud tulid, jõulud läksid. 

Sel aastal sattusid jõulud tööinimese seisukohast kõige õnnetumale ajale - nädalavahetusele. Iga kord, kui see juhtub, on selline tunne, nagu oleks elult natuke petta saanud. Aga sel aastal sai laupäevane jõululaupäev minu jaoks hoopis uue ja ilusa tähenduse. Minu kodukoguduses, Ekebyholmi adventkoguduses, on olnud selline traditsioon, et kui 24. detsember juhtub olema laupäeval, siis ei peeta jumalateenistust mitte tavapärasel ajal ehk kl 11:30, vaid hoopis hommikul kell 8. Ma olin idee suhtes veidi skeptiline, tunnistan. Eriti siis, kui S. ütles, et tema kord on jumalateenistusest ülekannet/salvestust teha, ja pani äratuskella 6:20 peale. Fuhh! Aga kui me siis varahommikul kirikus uniste nägudega kaamerad üles sättisime ja inimesed kümme minutit enne jumalateenistuse algust päriselt saabuma hakkasid, oli tunda elevust ja rõõmu. Istusime siis kõik poolhämaras küünlavalges kirikus, lugesime läbi terve jõuluevangeeliumi, laulsime ohtralt jõululaule ja soovisime üksteisele kõike head. Pärast teenistust pakkus mu äiapapa kõikidele jõuluputru, nagu siin kombeks on - riisiputru või ja peale raputatud kaneeli ning suhkruga. Istusime vähemalt 50 koguduseliikmega pika laua taga, sõime jõuluputru, imetlesime muinasjutulist päikesetõusu ja läksime siis ära koju. Kell polnud veel kümmegi ja juba oli kirik läbi. Pikk jõululaupäev veel ees. 

Ma pean ütlema, et ma vaatan nüüd hoopis teise pilguga - palju lootusrikkamalt - kalendrisse ja ootan järgmist jõululaupäeva laupäeva. Sellised traditsioonid teevad südame nii soojaks.   

Kaks päeva pärast jõule sõitsime Eestisse. Väga imelik ja tore tunne oli. Mul on ikka selline tundmus, et mu kaks reaalsust jooksevad paralleelselt kahel erineval kanalil. Kui ma olen kodus Rootsis, tundub kõik Eestisse puutuv hirmus kaugel. Kui ma olen Eestis, tundub sealne täiesti tavaline ja muutumatu, nagu poleks vahepeal ära käinudki. Ja nende vahele jääb see napp tund lennukis, kus mu aju on täielikus erroris ja ma ei saa aru, kes ma olen ja kus ma olen ja miks ma olen ja milline elu on päris, milline illusoorne. Küllap tuleb sellegagi harjuda. Aga Eestis olles pakkisime kolme ja poole päeva sisse nii palju sugulasi ja pereliikmeid ja sõite ja hambaarste ja juuksureid, kui vähegi mahtus. Natuke palju sai. Teinekord tuleb oma reis lõdvemalt kokku siduda, või nagu J. täna hommikul ütles - reis tuleb poorsemaks planeerida.

Minu pingutust jõule kahel pool merd peaaegu et korraga pidada võikski kõige paremini illustreerida see pilt: piparkoogimaja, mille S.-i vend minu vennale saatis (neil on mingi bromance) ja mis mul terve tee Rootsist Eestisse näpu otsas kilekotis tilbendas. Kohvrisse ei saanud ju nii õrna asja panna. 

Ma arvan, et järgmisel aastal püüame jõule ainult ühes kohas ja rahulikumalt pidada.  

Nüüd oleme kodus tagasi, S.-il reisilt kingiks saadud viirus kõrge palavikuga kallal. Veedame oma vana-aastaõhtu paratsetamooli ja kraadiklaasi ja taimetee seltsis. Põletame küünlaid ja pikutame. Ja saadame kõige soojemad uusaastasoovid oma sõprade poole teele, kes siin, kes teisel pool Läänemerd. Olgu uues aastas rõõmu ja südamerahu ja Kõigekõrgema juhatust! Head uut ja paremat!