Sobrame prügis

Ma arvan, et esimene kord, kui miski mind Rootsis tõeliselt vaimustas, oli siis, kui ma läksin prügi välja viima. 

Me elame tavalises kortermajas. Küll võrdlemisi uues ja toredas - ehitatud 2018. aastal -, aga ikkagi täiesti tavalises majas. Ja kui ma esimest korda koos S.-i ja prügikottidega keldrisse prügiruumi läksin, vaatasid mulle sealt vastu sellised konteinerid: üld, biolagunev, värviline klaas, värvita klaas, papp-paber, metall, plast, ajalehed, patareid. Pluss suur pakk biolagunevate jäätmete paberkotte, peal nimekiri asjadest, mis sinna sisse käivad ja mis ei käi. Mu sorteerimisrõõm oli piiritu!

Ja siis, kui ma olin korralikult sisse kolinud ja S. pooleldi välja kolinud (et minu kraamile ruumi teha), oli meil asja suuremasse prügisorteerimispunkti, sest igasugu vanu riideid ja jalanõusid ja küünlajalgu ja raamatuid ei saa ju suvalistesse konteineritesse visata. Seal orienteerumine võttis mul ikka omajagu aega - ma täpselt kokku ei lugenud, aga seal oli vähemalt 15 eri sorti hiidkonteinerit. Ja inimesed sibasid mingi mõnusa põhjamaise enesestmõistetavusega ringi, nagu oleks nad seda terve elu teinud. Ongi ju.

Muidugi on siin ka kõiksuguseid inimesi. On palju neid, kelle kultuuris ja endisel kodumaal pole prügi sorteerimine mingi teema. Ja nii ma olen alati pahane, kui prügiruumis on selgelt näha, et keegi on suvalisi prügikotte suvalistesse konteineritesse visanud või ei ole viitsinud oma pappkaste lamedaks tampida ja on papikonteineri lihtsalt oma IKEA-pakenditega ära ummistanud.

Aga üldiselt on see kõik erakordselt sümpaatne. Sest minu jaoks on enda järelt koristamine üks inimeseks olemise baasilistest tunnustest. Tallinnas elades olid mul need suured rohelised ja kollased klaasi- ja pakendikoneinerid kvartali kaugusel ja ma tassisin kottide kilina-kolina saatel oma sorteeritud prügi alati sinna. Nüüd suvel, enne kolimist, otsisin üles ka riidekonteinerid ja vantsisin kilomeetrite kaupa ja raskete pampudega, et oma vanad ja teiseks ringiks sobimatud riided õigesse kohta toimetada. Aga siin jäävad pikad kilomeetrid vantsimata, sest peagu kõik vajaminev on meie enda maja all olemas. Väga mugav ja väga tore.

Üks väike life hack, mis mulle samuti rõõmu valmistab, on igasugu toidupakendite peale kirjutatud juhtnöörid, millisesse konteinerisse pakendi erinevad osad käivad. Sest ausalt öeldes mina ei saa alati katsumise järgi aru, kas on plast või papp. Mingist tugevast materjalist tetrapakendid ja topsid ajavad mind ikka segadusse. Aga siin, näed, on toitumisalase teabe all pisikeses kirjas "Sorteras som pappersförpackning" või midagi muud. Väike, aga oluline abikäsi minusugusele sorteerimisentusiastile.

Seekord sai väga argine jutt. Järgmisel korral ehk pidulikum ja jõulusem. Aga enne veel kui tohib soovida häid jõule, saab soovida palju õnne pööripäeva puhul. Päevad hakkavad nüüd jälle pikemaks minema! Rõõm!