Minus on järjest süvenenud veendumus, et looduses viibimine on Rootsis palju populaarsem ja kuidagi süsteemsem tegevus kui Eestis. Asi ei ole lihtsalt harvades ilupiltides kusagil rabas või üksikutes grilliõhtutes mõnel lõkkeplatsil sääsepinina saatel. Siin ollakse aasta ringi rohkem ja püsivamalt väljas. Mul on tunne, et pea kõigil on olemas terve kapitäis ilmastikule ja aastaajale vastavaid kvaliteetseid spordiriideid ja jalanõusid, lisaks matkavarustus ja vabalt valitud kergliiklusvahendid. Mu ämmal-äial on garaažis terve rodu jalgrattaid-suuski-kajakeid-uiske. Kanuu on tagurpidi keeratud ja puhkab garaaži taga. Võta, mida tahad.
Sellest, et S. on uisutamisest lootusetult sisse võetud, sain ma juba möödunud talvel aru. Aga selle hobi emotsionaalne ulatus hakkab mulle alles nüüd kohale jõudma. Nädala jagu - kui on stabiilselt külmetanud ja kraadiklaas pole enam plusspoolele läinud - on ta igal õhtul suure huviga jälginud mingeid äppe, kus kogu maailma uisutajad on ühinenud ja kus jagatakse väga täpset infot selle kohta, millised on jääolud ja lumeolud ja millistele järvedele Stockholmi piirkonnas on keegi juba tiiru peale teinud. Pärastpoole vaatab ta Instagramist videosid peegelsileda jääga järvedest ja ohkab unistavalt. Nii et ma ei saa öelda, et ma oleksin olnud suuresti üllatunud, kui S. möödunud nädalal ühel õhtul toeka pakiga koju tuli ja mulle varase jõulukingi ulatas - uhiuued uisud. Küllap oli ta kalkuleerinud, et meie viimaste nädalate lumevaene talv enam kaua ei kesta ja sellele, et jõulude ajal veel lumeta järvedel saaks uisutada, ei tasu lootma jääda. Paks lumi rikub ju uisutamise ära. Nii et kui me eile varahommikul vanemate ja kiriku poole hakkasime sõitma (ma töötan selles koguduses, kus S. ema-isa on koguduseliikmed, nii et tööle minek on alati ka koju minek), pakkisime kogu uisuparafernaalia auto peale ja pärast kirikut läksime kodulähedasele järvele.
Mul on uisutamise osas väga vastakad tunded. Ühest küljest on tegemist ilmselgelt väga toreda füüsilise tegevusega, kus saavad kokku ilusad loodusvaated, värske õhk ja väike trenn. Samas hirm selle ees, et miski võib jääl valesti ja pahasti minna, on endiselt tugev.
Õnneks võtavad siin kõik uisutajad ohutust väga tõsiselt. Minimaalselt peavad kaasas olema need naasklitaolised asjad (vabandage mu terminoloogilist häma), mida ümber kaela hoitakse ja millega on võimalik ennast jääaugust jää peale vinnata. Vile on ka sellel asjandusel küljes. Aga kui fanaatikud - sealhulgas S. - kambakesi merejääle lähevad, siis kannavad nad seljas ka spetsiaalset seljakotti, mis on rihmadega niimoodi keha külge kinnitatud, et pea vette kukkudes koti alla ei jää. Ja koti sees olev õhk ja kuivade riiete pamp pidavat inimest nii palju vee peal hoidma, et üle vöökoha eriti sisse ei vajugi. Lisaks peab igaühel kaasas olema nöör ja terava otsaga kepp, millega jää paksust testitakse. Grupijuhi korraldusi tuleb vastu vaidlemata täita ja kõigil on selged tingmärgid, millega viidatakse sellele, kas tohib hanereas ja lähestikku uisutada või peab jää koormuse kergendamiseks üksteisest eemale hoidma ja hajusalt edasi liikuma. S. on mulle oma kogemustele tuginedes ära seletanud kõik sissekukkumise mehhanismid ja tunded ja ütleb, et väga hull ei ole. Külma ei tunne, paanikasse ei satu. Õngitsed ennast välja ja võtad suuna lähima kalda poole. Ma ei tea... ma veel seedin seda asja. Aga kui ta saadab mulle selliseid pilte praamiteede ületamisest Stockholmi saarestikust - sest praamid, teadagi, uisutajate järel ei oota -, siis tabab mind endiselt haljas paanika.
S. märkis eile, et tavaliselt käivad nendel hard core mereuisupäevadel vanemat sorti inimesed. Ma arvasin selle peale, et neil inimestel on elu juba väheke loojangu pool ja lapsed on suureks kasvatatud, sellepärast saavad nad endale sellist surmapõlgavat hobi lubada. S. arvas, et neil on lihtsalt rohkem aega. Mine võta kinni, kummal õigus on.
Igatahes ma olen endale lubanud, et ei ütle S-ile kunagi, et ära jääle mine. Minu hirm on minu probleem, mitte tema oma.
Aga ma tasapisi harjun ja teen esimesi uisu(edu)samme. Kes teab, võib-olla saab minust paari aastaga veel asjagi.
No comments:
Post a Comment