Eneselegi ootamatult tuli tahtmine lahti teha uus (ja järjekorras vist teine) eestikeelne blogi. 

Võib-olla on põhjuseks pikad kodused ja nukravõitu õhututunnid, sest S., vaeseke, teeb jõulueelseil nädalail 12-tunniseid tööpäevi ja pikk ootamine on raske töö. Ehk läheb kirjutades kergemalt.

Võib-olla on väikeseks tõukeks heade sõprade soojad sõnad, et kirjuta, me loeme.

Aga küllap on peamiseks põhjuseks ikka see, et blogistades on võimalik paljudele inimestele ja ühekorraga ära rääkida kõige olulisemad sündmused ja mõtted, mida distantsilt ei ole nii lihtne ihulikul kujul jagada. Oleks Eestis, oleks teine asi. Aga nüüd tuleb jälle kasutada elektroonilist hääletoru, et kõik eestimaised sõbrad saaksid olulisega kursis olla. Teiste Facebooki uudisvoogu ei taha ju kogu aeg risustada - nüüd saab igaüks lugeda, kes tahab. Ja kes ei taha, ei loe. Lihtne. 

Blogi pealkiri tundus mulle sobilik kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et me elame Stockholmi lähedal ühe uusarenduse (ehk siis põhimõtteliselt põlla peale ehitatud kvartali) kuuekorruselise maja väikeses katusekorteris. Ja meil on neli suurt katuseakent. Pärast aastaid Tallinna krooniliselt pimedas korteris on need aknad mu suureks lemmikuks. Muudkui käin ja imetlen. Vaatan välja. Vaatan taevast. Vaatan kõrvalkvartali majade akendesse. Vaatan, kuidas mets sügisel värvi muudab. Vaatan, kuidas esimesed jäälilled aknale tulevad (ma ei olnud korralikke jäälilli vist lapsepõlvest alates näinud - nüüd nägin jälle). Ja olen väga rahul. Mu lemmikhetkedeks on pikad pühapäeva hommikud, kui kuhugi ei ole kiiret ja saab voodis pikutades kohe pikalt taevast vaadata. Mulle sobivad neist akendest kõik vaated - päike ja sinine taevas, pilved, vihm ja lumi, isegi kaamosepimedus. Ainult paar nädalat tagasi, kui ühe nädalavahetusega sadas maha oma 20 cm lund, oli natuke kõhe, sest hanged akendel olid nii suured ja paksud, et toas oli ka päise päeva ajal pime nagu koopas. S. ütles, et las olla, sulab kahe päevaga ära. Sulaski. Ja siis ma nägin jälle taevast.

Nii et minu elu on suuresti elatud ja mõtted mõeldud justnimelt sellesinase katuse all. 

Ja teiseks sobib see nimi sellepärast, et ma ju räägin ja kirjutan sellest, mis mu enda "pööningul" sünnib.  

Nii et selline blogi siis.

Kui palju aega mul kirjutamiseks olema saab, ei oska ennustada, sest suuremalt jaolt on ju elu väga kiire. Aga vahel ikka kirjutan, kui on tunne, et on midagi öelda. 

See vist ongi sissejuhatuseks kõik. Kahju, et mul akendest ühtegi head pilti ei ole. Aga esimeses postituses võib veel õhates möödunud suvele tagasi mõelda ja seda ilu imetleda. ❤