Koopaelanik

Ma ei tea, kas see on see kuulus beebimull, väga intensiivne introvertsushoog või mingi kolmas asi, aga minust on saanud peaaegu et erak. Ja ma ei taha kuidagi sellest koopast välja, valguse kätte ja rahva sekka tulla.

Meil on praeguseks tekkinud päris hea igapäevane rutiin (ja mina olen rutiini-inimene, nagu ka varem olen  maininud). Tasapisi on sellest esimese kuu öö ja päeva segapudrust hakanud kooruma üpriski kena rütm, kus me läheme magama umbes samal ajal, ärkame umbes samal ajal ja läheme oma igapäevasele pikale jalutuskäigule ka umbes samal ajal. Issi tuleb töölt ja võtab õhtuse lapsekantseldamise vahetuse üle samuti samal kellaajal. Ja nii oma sissetallutud rada tammudes, raudse järjekindlusega oma podcast'e kuulates (minust on saanud maailma populaarseima ajalooteemalise taskuhäälingu The Rest Is History tulihingeline fänn), sama jalutustiiru kõndides, mähkmeid vahetades, samu laulujuppe ümisedes, kolmekümnendamat korda sama titeraamatut vaadates ja S-i kojutulekut oodates on maailm läinud väga ahtaks. Ma ei näe peale S-i ja tema ema-isa peaaegu mitte kedagi. Ja õudselt tore on - ma ei tunne suurest-laiast maailmast ja selle tegemistest kõige vähematki puudust. Isegi mõte sellest, et kunagi tuleb pea oma koopast välja pista, tundub imelik ja teataval moel hirmutav.

Ma lähen tuleval pühapäeval ühele salaja korraldatavale beebipeole ja ma hakkan juba praegu selleks vaimujõudu koguma. Ma pean seal ju inimestega paar tundi suhtlema. Uhh! 

Jaanuari alguses käisin korra kirikus. Oli pühaõhtusöömaajaga jumalateenistus ja ma tahtsin sellest osa saada. Pärast teenistust võttis üks endine kogudusevanem mind rajalt maha ja püüdis mulle väga veenvalt selgeks teha, et ma tegelikult tunnen jutlustamisest õudselt puudust ja oma vaimse tervise huvides peaksin seda vähemalt korra kuus tegema. Ma püüdsin talle viisakalt ja sama veenvalt selgitada, et ma ei ole mitte ühestki oma töisest kohustusest - sealhulgas jutlustamisest - karvavõrdki puudust tundnud ja arvestades tõsiasjaga, et see võib jääda mu ainsaks lapsepuhkuseks elus, jäävad kõik tulevased jutlused tulevikku. Praegu istun rõõmsalt oma koopas edasi.

Päris isoleeritud pole ma siiski olnud; mõned rõõmsad kohtumised on ka viimasesse kuusse mahtunud. Näiteks I. sattus Islandilt siiakanti ja läks nii hästi, et ta sai meile ühel õhtul külla tulla. Ma siis panin peas kõik oma teoloogilised küsimused ritta ja nii sai vanade heade Tallinna-aegade meenutuseks üks pikk arutelu maha peetud. Oli väga kosutav. Ja nüüd veebruari alguses, kui S. oli pika nädalavahetuse Soomes vanaema matustel, sai hea sõbranna S. nendeks päevadeks meie juurde tulla. Sellest oli palju abi - ta kärutas L-iga iga päev õues ja keetis meile suure potiga toitu, aga sõbrannatamisest ei tulnud siiski eriti midagi välja. Ma kadusin suvalistel hetkedel magamistuppa L-i toitma ja jäin sinna vahel lapse kõrvale tukkuma, ja kui me ennast ühel pärastlõunal siiski kokku korjasime ja kohvikusse sõitsime, siis läks kisa lahti niipea, kui olime ennast laua taha sättinud, nii et sellest sai mu elu kõige kiiremini alla kugistatud vastlakukkel. Loodetavasti tulevad pikemad ja rahulikumad kohvikukülastused ellu kunagi jälle tagasi. 

Seniks aga lehvitan oma urust ja tõmban kardina jälle ette.