Täna natukene toidujuttu.
See, et Skandinaavias on inimestel tohutult erinevaid toidutalumatusi, on ju ammu teada. Mu äiapapa on 40 aastat koolikokana töötanud ja tema ütleb, et selle ajaga on pilt täielikult muutunud. Kunagi oli umbes kolm õpilast kooli peal, kellel oli tarvis erimenüüd, nüüd on vähemalt kahel kolmandikul koolilastest üks või teine toiduhäda. Praegu on J. juba pensionil, aga eelmisel suvel käis ta ühes muusikalaagris toitu valmistamas. Ükspäev astusime Ekebyholmi lossi köögist läbi, et talle tere öelda; ta laiutas käsi ja näitas meile köögiuksele teibitud nimekirja asjadest, mida erinevad laagrilised ei saanud (või mõnel juhul vist ei tahtnud) süüa. No oma kümme asja oli seal nimekirjas kindlasti - ma ei tea, mis võluväge ta kasutas, et laagrilised kõik ära toita. Ma oleks neile vist vee vahule kloppinud ja seda pakkunud.
Kui nüüd Lucas sündis ja meie pereõde esimest koduvisiiti tegi, siis ühe asjana küsis ta kohe - millised allergiad ja talumatused teil on? Mul, vanal nõukaaja lapsel, pole ühtegi, aga Samueli allergiate nimekiri on pikk ja lohisev. Seepeale seletas õde, et nüüd on suund selline, et allergeenide andmisega lapsele alustatakse võimalikult vara. Saatis meile isegi paar teadusartikli linki. Ja tõesti, meie Karolinskas ja Oslo ülikoolis on uuringud näidanud, et varane allergeenide tutvustamine lapsele annab väga häid tulemusi ja hoiab ära hilisemaid toidutalumatusi.
Ütles, et nii kui Lucas saab kolmekuuseks, alustame kohe munaga.
Mul võttis ikka esimese hooga ehmatusest hinge kinni, aga täpselt nii oligi. Oleme pereõe juhendamisel teinud algust selliste asjadega: kolmekuuseks saades esimesel nädalal üle päeva keedumuna, teisel nädalal sellele lisaks pähklivõi(!), kolmandal nädalal nisujahu ja neljandal laktoosiga piimatoode. Natukene lusikaotsa jagu ja rinnapiimaga segamini.
Nüüd me oleme viiendaks elukuuks sellega nii harjunud, et ma ei kergita enam kulmukarvagi. Pean ainult meeles pidama, mis päev on. Et kas täna on muna ja piima päev või hoopis pähklivõi ja nisujahu päev. Vahel on segi ka läinud ja paaril korral vist isegi ununenud, aga siis korjame ennast jälle ree peale ja läheme edasi.
Eile sai jõmmkärakas viiekuuseks; üleeile õhtul tõi Samuel naabrite poolt nende jaoks kasutuks muutunud tite köögitooli. Ja sünnipäeva tähistamiseks tundus, et võiks hakata tasapisi lisatoiduga algust tegema. Esimest korda siis keetsin ja püreestasin porgandit ja kuna oli piimapäev, siis panin paar killukest maitsestamata taluvõid juurde. Tops oli sekunditega tühi - ainult anna aga veel! Täna segasin porgandipüree hulka natuke keedumuna (nagu porgandipirukas!) ja seegi läks hästi kaubaks. Väga põnev on näha, mis tulevikus saab ja kas see varane exposure tõesti end ära tasub.
Dokumenteerisin eile meie toidukatsetusi. Ikka väheke julgem süüa, kui Konn on ligi. :)
No comments:
Post a Comment