Raamatuaasta

2025. aasta oli Eestis raamatuaasta. Mul oli ka.

Aasta esimene pool oli muidugi ikaldus, aga teises pooles hakkas jälle raamatute lugemise rütm tagasi tulema. Tähelepanuaken oli alguses küll väga ahtake, lugesin vist viie minuti kaupa ja muude toimetuste vahele, nii et teinekord pidin tõsiselt pingutama, et meelde tuletada, millest jutt oli ja kuhu olin omadega jõudnud. Aga nüüd sügise poole on tähelepanuvõimekus järjest kasvanud ja vahel, kui L. on juba ööunne jäänud, luban endale ühe mõnusa lugemistunnikese (tavaliselt küll nõude pesemise arvelt...).  

Mu märkmik, kuhu kõik olulised asjad kirja saavad, väidab, et sel aastal olen läbi lugenud 17 raamatut, 18. raamat jääb aasta mõttes pooleli, seda ma enne homset õhtut läbi ei saa. 

Loetud raamatuid oma peas järjekorda sättides ei ole küll kellelegi üllatuseks, et sinna kõige teravamasse tippu jõuavad ikka peamiselt memuaarid. Amin Maaloufi memuaarid "Origins" oli vist kõige liigutavam, praegu pooleli olev Amos Ozi mälestusteraamat "A Tale of Love and Darkness" meeldib mulle ka väga-väga.

Teiseks raamatuaasta mündipooleks on muidugi mu enda raamatu väljaandmine. Mul on hea meel, et see töö sai kevadeks tehtud ja veelgi suurem heameel kõigist soojadest ja positiivsetest kommentaaridest, mida olen viimase poole aasta jooksul saanud. Kõige toredam tagasiside on tulnud inimestelt, kellelt ma seda üldse oodata ei osanud. Väga suur rõõm on, et inimesed, kes tavaliselt kiriku uksest sisse ei astu, on ometi valmis raamatu sisse piiluma. Tean ka seda, et mu jutluseid on ette loetud jumalateenistusel - vähemalt ühe korra adventkoguduses ja ühe korra luteri koguduses. Selline au! :D

Rootsi adventkoguduse kirjastuskomisjon luges möödunud suvel mu raamatu puist tehisarutõlget inglise keelde. See oli ainus viis, kuidas nad said raamatu sisuga tutvuda, et selle potentsiaalse väljaandmise üle mõtiskleda. Paarilt komisjoni liikmelt tuli kommentaar, et raamat võiks olla pikem, aga muidu näitasid kõik rohelist tuld ja oktoobri lõpus tuli rõõmustav uudis selle kohta, et Rootsi unioon võtab mu raamatu tõlkimise ja väljaandmise töösse. Kirjutasin siis tagasiside tuules kolm jutlust juurde; praegu on tekst tõlkija käes. Kujundaja-neiu läheb paari kuu pärast emapuhkusele ja minu eesmärk on enne seda temaga raamatu kujundus paika saada, et väljaandmine asjatult venima ei jääks. Nii et on lootust, et järgmise aasta esimeses pooles saan käes hoida oma raamatu rootsikeelset tõlget. Mu onupoeg, kellega mõni aeg tagasi raamatute kirjastamise teemal rääkisime, naeris, et no siis sa võid oma CV-sse kirjutada international author. Nali naljaks, aga ikka on ju hea meel, kui raamat levib ja lugejaid leidub.   

Unistus on järgmiseks leida ka ingliskeelne kirjastaja, aga selle koha peal lõpeb mu mõistus ja lõpevad kontaktid otsa; mul ei ole aimugi, kelle ukse taha ma peaksin selle küsimusega koputama minema. Aga ehk antakse ka selles asjas tarkust ja taevast juhatust! 

Aga peamiselt loeme siin endiselt "kutsu teeb auh-auh" raamatuid. Tahaks juba Astrid Lindgreni juurde jõuda, aga sellega peame veel paar aastat ootama. 

Head uut aastat, armsad sõbrad! Et uude aastasse mahuks palju häid inimesi ja raamatuid! ❤

Tiliseb-tiliseb

Nüüd on suur jõulukiire läbi. Või noh, meil pole siin ju tegelikult kiire olnudki; me tiksume jätkuvalt oma tasases ja koduses rütmis. Aga see kiire-tunne tuleb arvatavasti sellest, et koguduses on enne jõule väga palju toimunud. See tekitab kuidagi tunde, et elutempo on olnud tavapärasest kiirem.

Nad on siin Ekebyholmi koguduses erakordselt tublid; ma juba mitmendat aastat vaatan ja imestan, et kui palju nad jõuavad. Heategevusega tegeletakse ohtralt ja niisama koosolemist on ka palju. Selles detsembris on siin näiteks olnud heategevuslik jõululaat; siis toimus kohaliku linnakese jõululaat, kus meil oli väike raamatulett väljas ja koor laulis jõululaule; koguduse seeniorite jõululõunale oli mind kutsutud mõtisklust tegema; ja lõpuks pakuti eelmisel laupäeval jõulujumalateenistuse eel kõigile hommikusööki - oma 60 inimesel söödeti kõht riisipudruga täis. Heategevuslik jõululaat oli ikka väga suur ja tõsine ettevõtmine, siis käis küpsetamine ja jõulupärgade tegemine ikka pikalt ja suure hooga. Suur oli rõõm, kui kuulsime, et kõige müügist ja niisama annetustest koguti enam kui 5000 eurot adventkoguduse katastroofiabi organisatsioonile. Mingis mõttes on selle peale lihtne öelda, et mis neil siin viga, rahval on ju raha. Eks ole ka, aga peamine, mida inimesed annetavad, on ju tegelikult aeg. Ja seda ei ole siin üldse mitte rohkem kui kusagil mujal. Et inimesed tahavad tulla kokku, lossi ära kaunistada, igasugu loosimänge korraldada, terve päeva külastajatele suppi ja fika't pakkuda, raha eest piparkooke kaunistada, küpsetada ja kududa ja pärast hirmsa hooga poole ööni koristada - see on väga muljetavaldav. Tore ja tegus kogudus on, sellise ühtehoidva vaimuga.  

Kui koguduse üritused välja arvata, oleme peamiselt kodused olnud. Samuel on natuke puhkust võtnud ja niimoodi koos riiklike puhkepäevadega saab ta päris pikalt lebotada. Nii on väga mõnus - ma olen tänulik!

Nädala alguses panime ühel päeval oma elutuppa fotostuudio üles ja tegime Lucasest mõned ilupildid. Olime selle kõigega väga hilja peale jäänud - paberkaarte ei jõudnudki trükkida. Aga tore oli ikka ja üleüldse, parem Hilja kui Salme. Kraamisime terve elutoa mööbli ühte toa nurka hunnikusse, S. pani oma tuled ja viled püsti ja siis sättisime L.-i kõige keskele kaadrisse. Või noh, ma jooksin naha märjaks, et teda kogu aeg õige koha peale tassida. Pärast kraamisime jälle stuudio kokku ja panime elutoa püsti. Kokku võttis see oma pool päeva, aga kuna see päev juhtus olema emme 12. surma-aastapäev, siis ma olin selle lisatoimetamise eest tänulik. Polnud aega niisama aknast välja vaadata.

Nüüd me käime aeg-ajalt arvutist pilte piilumas, ahhetame ja ohhetame ja arutame omavahel, et kuidas see laps meil küll nii hästi välja kukkus.

Head pühadevahet ja ilusat aasta lõppu!