Ma tegin natuke aega tagasi väikese sotsiaalse eksperimendi.
See algas täiesti juhuslikult. Ühel päeval nägin Rootsi Raadio FB lehel postitust, mis reklaamis üht nende saadet - nad olid teinud pikema ja põhjalikuma programmi Arvo Pärdist ja tema muusikast. Kommenteerijaid postituse all oli üsna palju, suur hulk neist stiilis "Aa jaa, see on ju see "Spiegel im Spiegeli" autor." Mul ajavad need Spiegel im Spiegeli postitused alati harja punaseks - kui sa A. P. muusikast rohkem tead, siis sa sellist kommentaari ju ei kirjuta, aga kui teadki ainult üht lugu, siis milleks oma ignorantsust maailmaga jagada? Nagu A. P. oleks mingi ühehitimees.
Anyway. Ma võtsin siis ette ja kirjutasin vastukaaluks oma kogemusest A. P. muusikaga veidi pikemalt. Mu suureks üllatuseks sai mu kommentaar lühikese ajaga 40+ laiki (selline dopamiinilaks). Ja siis ma mõtlesingi - peaks tegema sellise kampaania, et kirjutaks sotsiaalmeedias artiklite alla ainult häid kommentaare. Või positiivseid sõnumeid üldisemalt - ükskõik kellele.
Mõeldud, tehtud. Võtsin oma eesmärgiks saata iga päev vähemalt üks heatahtlik ja soe sõnum.
Jaksasin oma eksperimendil umbes kuu aega sooja sees hoida, siis tuli muu elu (loe: külalised) mühinal peale ja mul ei olnud võimalust enam regulaarselt arvuti taga istuda.
Aga need kuu aega olid väga ägedad. Ma kirjutasin igasugu kommentaare igasugu artiklite alla. Ma saatsin sünnipäevalastele pikemaid sünnipäevaõnnitlusi (need 'hbd' ja 'põs' õnnitlused teevad mind siiani täiesti nõutuks). Ma kirjutasin paarile vanale sõbrale, kellega polnud enam aastaid suhelnud. Ma tänasin tuntud kokka suurepärase retsepti eest. Ma saatsin lähedastele sõpradele sõnumeid küsimusega, kas nende elus on midagi, mille eest võiksin palvetada.
Mida ma oma eksperimendist õppisin? Esiteks seda, et netis mõne ajaleheartikli all kommentaariumi lahti lüües on minu eelduseks see, et seal pritsitakse ainult sappi ja õelutsetakse. Märkasin üllatusega, kui normaalseks olen hakanud negatiivset meediaruumi pidama - ja tundsin end mõnel korral positiivset kommentaari kirjutades natuke nagu imelikuna. Et teeb arvuti lahti ja loeb artiklit, selleks et hästi ütelda? Mis tal viga on? Liiga palju on meie ümber negatiivsuse aure, liiga palju.
Teiseks olen avastanud, et kuigi ühe-kommentaari-eksperiment sai läbi, tulevad head sõnad nüüd kuidagi lihtsamalt üle mu klaviatuuri. Ma märkan hästi ütlemise võimalusi paremini. Nagu mingi muskel oleks tugevamaks saanud.
Eile võtsin tänuga vastu kõik head sünnipäevaõnnitlused (ma sain jälle 26!), mis sõnumi, meili või videokõne teel minuni jõudsid. Aitäh, armsad sõbrad. Väga tore ja kõnekas oli oma erilisel päeval olla heade sõnade torujuhtme teises otsas, saaja pool. Jälle pidin tõdema - meil kõigil läheb positiivseid sõnu nii väga vaja. Hing joob neid nagu parkunud põllupeenar vihmavett.
Mis oleks, kui teeks tervest alanud eluaastast heade sõnade aasta?
--
Avastasime, et lapsel pole õnneks muud vaja kui 2-eurost pihustipudelit:
No comments:
Post a Comment