Kool sai läbi!

Ma lõpetasin eelmisel nädalal, pärast viit kuud tööd ja vaeva, SFI keeltekooli ehk siis esimese kolmest keeltekoolist, mida siin nii lahkelt sisserändajatele pakutakse. Algtase on läbi, nüüd peaks tulema 10+10+10+10 nädalat kesktaset ja seejärel gümnaasiumi raskusastmega keelekursus. Pärast seda, palun väga, mine õpi või rootsikeelses ülikoolis. 

Ma kohe järgmisesse kooli ei torma. Natuke on vaja hinge tõmmata - ja doktoritöö valmis kirjutada. Mu eksperiment möödunud kuudest on näidanud, et kui hommikul 8.30st 12ni koolipingis istuda ja intensiivselt keelt õppida, siis õhtupoolikul enam kvaliteetset akadeemilist teksti ei tooda. Mentaalne ressurss on piiratud.

Aga tunne on kõigiti ülev. Kõige rohkem sellepärast, et ma olen jaksanud ennast nii palju sundida. Täiskasvanuks olemisega ongi see häda, et üldiselt keegi teine ei sunni - ise pead sundima. Ise pead oma projektid ette võtma ja lõpuni viima. Keeleõppe projekt on väga tore ja tänuväärne, aga ka üsna raske ettevõtmine, peamiselt sellepärast, et areng on väga aeglane ja märkamatu; kursuse jooksul on sada korda see tunne, et mille pärast ma pean igal hommikul kell 7.12 kodust väljuma, et kooli minna, kui miski paremaks ei lähe. Täna ma ei oska keelt rohkem kui eile, homme ei oska rohkem kui täna. Keele omandamine käib kusagil sügaval-sügaval aju alumises kihis, enda pungestamisest peaaegu sõltumata. Aeg on siin kõige olulisem komponent. Aeg. Tuleb istuda sellessamas klassiruumis, viis päeva nädalas, ja alles paari kuu pärast tagasi vaadates saad aru, et areng on toimunud, näed, ma oskan nüüd palju rohkem ja palju vabamalt kui enne.

Mul vedas õpetajatega tohutult. Üks oli umbes 50-aastane härrasmees, teine noorem mees, umbes minuvanune. Metoodika oli väga hästi paigas (ma nüüd häbenen silmad peast, kuidas ma omal ajal Tartu ülikoolis algajatele eesti keelt õpetasin). Kõik toimus rootsi keeles, mitte mingit ingliskeelset ninnunännutamist ei olnud. Grammatikast räägiti selgelt ja konkreetselt. Kõiki nelja osaoskust tuli võrdsed arendada: lugemine, kirjutamine, kuulamine, rääkimine. Iga paari nädala tagant testid, et oma edasijõudmist demonstreerida. Progress on kursusel täiesti individuaalne. Ühest otsast tulevad uued õpilased kogu aeg peale, teisest otsast lõpetavad ja lähevad järgmisele tasemele. Ja mõned, kes ei jaksa ennast sundida, pudenevad lihtsalt välja ja kaovad ära. Edasi jõuad just nii, kuidas jaksad ja ennast sunnid.

Minu edasijõudmine oli vägagi hoogne. Ma tean, et see kõlab nagu vastuoksus, aga need kaks asja võivad täiesti vabalt koos eksisteerida - varahommikune ahastus, et ei viitsi kooli minna, sest miski ei lähe edasi, ja objektiivne edasijõudmine. Tavaliselt kulub SFI läbimiseks üheksa kuud. Mul kulus viis kuud. Viis aastad keeleteadust tulid kasuks. Aga veel rohkem tuli kasuks see, et ma saan päriselt ja palju rootsi keelt kuulda ning praktiseerida. S-i vanemad, kui me nädalavahetusel nende juures peatume, enam inglise keele peale ei lülita. Töised meilid saadan, Google Translate karguks all, rootsi keeles. Kirikus kuulen ainult rootsi keelt. Meil on seal ka üks ingliskeelne piiblitunni grupp, aga ma käin nüri järjekindlusega rootsikeelses grupis. Alguses ei saanud ööd ega mütsi aru, nüüd on juba palju parem. Igal õhtul vaatame telkust uudiseid, vahel mõnda kohalikku sarja lisaks. Rootsikeelsed lasteraamatud on hinnas - nüüd olen asunud Astrid Lindgreni raamatute kallale. 

Üleeile käisime ühel toredal vanapaaril külas. Meil on vaja veel viimased tänukaardid pulmakinkide eest laiali jagada, ja kuna A. ja L. olid meile pulmadeks imelise akvarellmaali kinkinud (A. on rahvusvahelise haardega kunstnik), oli põhjust, kaart näpus, nende juurest läbi minna. Ma mõtlesin, et astume natukeseks üle ukse, aga neil oli kena fika (kõige tähtsam rootsikeelne sõna!) ette valmistatud ja nii me jäime terveks õhtuks. Üle kolme tunni pikkusest vestlusest oli ingliskeelne ainult see osa, mis käis mu doktöö pihta. Kõik muu jutt oli rootsikeelne. Minu osalus vestluses oli aeglane ja konarlik, aga ta oli olemas!  

Nii ta tuleb. Tasa ja targu, aga ta tuleb. 

Töö ja vile

Räägime tööst.

Ma töötan poole kohaga Ekebyholmi adventkiriku pastorina. Mul on Ekebyholmis "ülemus", vanadest Newboldi aegadest tuttav pastor, kes on selles koguduses üle kümne aasta töötanud ja kellele on antud korraldus mind aasta jooksul Rootsi adventkoguduse ellu sisse juhatada. Minu jaoks on tegemist väga hea kombinatsiooniga - kogudus tiksub ja elab oma tavapärases rütmis oma tavapärase pastoriga, mina lihtsalt lisan koguduse elule seda, mida mul on lisada. 

Ekebyholmi lossikompleksis - sellessamas, kus me möödunud suvel abiellusime - on üle 80 aasta tegutsenud adventkoguduse kool. Kool on endiselt alles, aga nüüd on ta koguduse kool ainult nime poolest, sest siin piiritu vabaduse maal on kristlik kool midagi sellist, mis liberaalsel riigivalitsusel kaane pealt ära lööb. Nii ongi riigiseadused sellised, et sisu poolest ei ole koolis alles enam midagi kristlikku. Aga mis vanadest aegadest küll säilinud on, on kooli vahetus läheduses - ja siiani paljuski kooliga seotud - kogukond, mis suuresti adventistidest koosneb. Ekebyholm on ridaküla, majad üksteise järel tee ääres reas, ja kui me kirikust koju sõidame, siis on näha, kuidas igasse hoovi keerab sisse kirikust tulnud pere auto. See on minu jaoks väga huvitav ja natuke harjumatu reaalsus. Siin ei ole võimalik tee ääres jalutada või Ekebyholmi nõlval kelgutada ilma, et sa põrkaksid kokku mõne koguduseliikmega. Ma arvan, et paari ruutkilomeetri sees elab oma 30-40 koguduseliiget. Church ghetto, nagu üks noor koguduseliige ütleb.  

Võib-olla just sellest ajaloolisest ja füüsilisest lähedusest tingituna on kohalikul kogudusel küljes mingi omamoodi ühtehoidmise maik. Mulle siin igatahes väga meeldib. Mind on võetud omaks ja minu ees on lahti nii paljud koduuksed ja köögilauavestlused. Inimesed on aktiivsed, kokku saadakse ka nädala sees. Tehakse asju, korraldatakse üritusi, hängitakse koos, toetatakse neid, kes on hädas või keda on tabanud mingi õnnetus. Igal laupäeva õhtul tehakse lahti kooli spordisaali uks ja siis on sinna oodatud kõik lastega pered; lapsevanemad mõtlevad välja mänge ja siis muudkui mängitakse. Rajaleidjatel on metsa sees oma onn, seal sussitatakse lõket ja küpsetatakse tokileiba. Alles eile õhtul olin mingi asja pärast Ekebyholmis (me ise elame sealt 35 minuti sõidu kaugusel) ja läksin õhtul esimest korda üritusele nimega "Teisipäeva supp", mida koguduse seeniorid kord kuus korraldavad. Keegi oli süüa valmistanud ja siis me istusime pika kaua taga, mina ja umbes 25 pensionäri, sõime suppi ja vastlakukleid. Minu kõrval istus üks 80-aastane onu, kes minuga pikalt juttu ajas. Ma sain umbes poolest aru, mida ta rääkis, aga see polnud põhiline. Kuulamine oli olulisem kui aru saamine. 

S. on siin aastate jooksul üles ehitanud suure tehnikapargi, mida on vaja laupäevasteks jumalateenistuse ülekanneteks. Ja siis ta otsib endale alati abilisi, sest kolm inimest peavad seisma kirikusaalis kaamerate taga, üleval arvutipunkris veel kaks, kes vahetavad slaide ja ülekantavat kaamerapilti. Viimasel ajal on arvutipunkri peaaegu täielikult üle võtnud punt kümneaastaseid tüdrukuid, kes tahavad kõike ise teha. Tulevad jooksujalu laupäeva hommikul enne teenistust kirikusse ja muudkui paluvad - kas ma võin täna slaidide nuppu vajutada, kas ma võin kaamera taga olla. Mul käib väike jõnks seest läbi, kui ma neid näen - midagi teeb see kogudus väga õigesti, kui lapsed sellise hooga kirikusse tulevad ja siin asju tahavad teha. 

Ma põhiliselt jutlustan. Ja külastan inimesi. Need on need asjad, mida ma saan ja mida ma oskan - ja mis võetakse tänuga vastu. Poolteist nädalat tagasi istusin ajuvähki sureva (ja nüüdseks surnud) keskealise mehe haiglavoodi kõrval, võitlesin omaenda õudsete mälestustega ja lugesin talle 23. psalmi. Varsti pean minema leinavate vanemate - koguduseliikmetest vanapaari - juurde. Olen külastanud kõiki noortest peredest kuni üksi elavate vanuriteni, nii neid, kelle elus on rohkesti rõõmu, kui ka neid, kellel on suuri muresid. Inimeste erinevate eluetappide juures kaasas olemine ja nende ära kuulamine on suur eesõigus. Ja selleks - ausalt öeldes - pole mingit teoloogilist haridust vaja. On vaja ainult aega ja tahtmist ja lahtisi kõrvu. 

Nii et mul on vedanud. Mul on vedanud kogudusega töö mõttes, aga samamoodi on mul vedanud kogudusega kogukonna mõttes. Sest lõppeks olen minagi lihtsalt üks kristlane, kes vajab enda ümber toetavat kogukonda, inimesi, kes vaataksin minuga samas suunas ja loodaksid sama lootust.

Hästi on.

---

Kodus on ka hästi. :) Me tähistasime kaks nädalat tagasi kuuenda kuu pulma-aastapäeva ja ikka veel on mõte koos olemisest täiesti vaimustav. Tähistasime pulma-aastapäeva pika pühapäevaga Stockholmis, kõigepealt loodusloomuuseumis ja siis Etioopia restoranis (sest kui leivad on juba ühes kapis, võib sama hästi ka ühe taldriku pealt süüa):

Õhtuti pressime ennast oma elutoa väikesele diivanile pikutama. Ruumi palju ei ole, aga meil pole seda õnneks ka eriti palju vaja. Tegevuste kombinatsioone, mida diivani pealt saab teha, on mitmeid: magada - raamatut lugeda; telkut vaadata - raamatut lugeda; Twitterit skrollida - Twitterit skrollida; magada - magada jne. Lähestikku olemise rõõm on üle kõige.

Selline oli möödunud pühapäevane kombinatsioon (olime just ujulast tulnud ja natuke väsinud): magamine - raamatu lugemine. Ühest päevatekist kahepeale piisas.