Kool sai läbi!

Ma lõpetasin eelmisel nädalal, pärast viit kuud tööd ja vaeva, SFI keeltekooli ehk siis esimese kolmest keeltekoolist, mida siin nii lahkelt sisserändajatele pakutakse. Algtase on läbi, nüüd peaks tulema 10+10+10+10 nädalat kesktaset ja seejärel gümnaasiumi raskusastmega keelekursus. Pärast seda, palun väga, mine õpi või rootsikeelses ülikoolis. 

Ma kohe järgmisesse kooli ei torma. Natuke on vaja hinge tõmmata - ja doktoritöö valmis kirjutada. Mu eksperiment möödunud kuudest on näidanud, et kui hommikul 8.30st 12ni koolipingis istuda ja intensiivselt keelt õppida, siis õhtupoolikul enam kvaliteetset akadeemilist teksti ei tooda. Mentaalne ressurss on piiratud.

Aga tunne on kõigiti ülev. Kõige rohkem sellepärast, et ma olen jaksanud ennast nii palju sundida. Täiskasvanuks olemisega ongi see häda, et üldiselt keegi teine ei sunni - ise pead sundima. Ise pead oma projektid ette võtma ja lõpuni viima. Keeleõppe projekt on väga tore ja tänuväärne, aga ka üsna raske ettevõtmine, peamiselt sellepärast, et areng on väga aeglane ja märkamatu; kursuse jooksul on sada korda see tunne, et mille pärast ma pean igal hommikul kell 7.12 kodust väljuma, et kooli minna, kui miski paremaks ei lähe. Täna ma ei oska keelt rohkem kui eile, homme ei oska rohkem kui täna. Keele omandamine käib kusagil sügaval-sügaval aju alumises kihis, enda pungestamisest peaaegu sõltumata. Aeg on siin kõige olulisem komponent. Aeg. Tuleb istuda sellessamas klassiruumis, viis päeva nädalas, ja alles paari kuu pärast tagasi vaadates saad aru, et areng on toimunud, näed, ma oskan nüüd palju rohkem ja palju vabamalt kui enne.

Mul vedas õpetajatega tohutult. Üks oli umbes 50-aastane härrasmees, teine noorem mees, umbes minuvanune. Metoodika oli väga hästi paigas (ma nüüd häbenen silmad peast, kuidas ma omal ajal Tartu ülikoolis algajatele eesti keelt õpetasin). Kõik toimus rootsi keeles, mitte mingit ingliskeelset ninnunännutamist ei olnud. Grammatikast räägiti selgelt ja konkreetselt. Kõiki nelja osaoskust tuli võrdsed arendada: lugemine, kirjutamine, kuulamine, rääkimine. Iga paari nädala tagant testid, et oma edasijõudmist demonstreerida. Progress on kursusel täiesti individuaalne. Ühest otsast tulevad uued õpilased kogu aeg peale, teisest otsast lõpetavad ja lähevad järgmisele tasemele. Ja mõned, kes ei jaksa ennast sundida, pudenevad lihtsalt välja ja kaovad ära. Edasi jõuad just nii, kuidas jaksad ja ennast sunnid.

Minu edasijõudmine oli vägagi hoogne. Ma tean, et see kõlab nagu vastuoksus, aga need kaks asja võivad täiesti vabalt koos eksisteerida - varahommikune ahastus, et ei viitsi kooli minna, sest miski ei lähe edasi, ja objektiivne edasijõudmine. Tavaliselt kulub SFI läbimiseks üheksa kuud. Mul kulus viis kuud. Viis aastad keeleteadust tulid kasuks. Aga veel rohkem tuli kasuks see, et ma saan päriselt ja palju rootsi keelt kuulda ning praktiseerida. S-i vanemad, kui me nädalavahetusel nende juures peatume, enam inglise keele peale ei lülita. Töised meilid saadan, Google Translate karguks all, rootsi keeles. Kirikus kuulen ainult rootsi keelt. Meil on seal ka üks ingliskeelne piiblitunni grupp, aga ma käin nüri järjekindlusega rootsikeelses grupis. Alguses ei saanud ööd ega mütsi aru, nüüd on juba palju parem. Igal õhtul vaatame telkust uudiseid, vahel mõnda kohalikku sarja lisaks. Rootsikeelsed lasteraamatud on hinnas - nüüd olen asunud Astrid Lindgreni raamatute kallale. 

Üleeile käisime ühel toredal vanapaaril külas. Meil on vaja veel viimased tänukaardid pulmakinkide eest laiali jagada, ja kuna A. ja L. olid meile pulmadeks imelise akvarellmaali kinkinud (A. on rahvusvahelise haardega kunstnik), oli põhjust, kaart näpus, nende juurest läbi minna. Ma mõtlesin, et astume natukeseks üle ukse, aga neil oli kena fika (kõige tähtsam rootsikeelne sõna!) ette valmistatud ja nii me jäime terveks õhtuks. Üle kolme tunni pikkusest vestlusest oli ingliskeelne ainult see osa, mis käis mu doktöö pihta. Kõik muu jutt oli rootsikeelne. Minu osalus vestluses oli aeglane ja konarlik, aga ta oli olemas!  

Nii ta tuleb. Tasa ja targu, aga ta tuleb.