Räägime tööst.
Ma töötan poole kohaga Ekebyholmi adventkiriku pastorina. Mul on Ekebyholmis "ülemus", vanadest Newboldi aegadest tuttav pastor, kes on selles koguduses üle kümne aasta töötanud ja kellele on antud korraldus mind aasta jooksul Rootsi adventkoguduse ellu sisse juhatada. Minu jaoks on tegemist väga hea kombinatsiooniga - kogudus tiksub ja elab oma tavapärases rütmis oma tavapärase pastoriga, mina lihtsalt lisan koguduse elule seda, mida mul on lisada.
Ekebyholmi lossikompleksis - sellessamas, kus me möödunud suvel abiellusime - on üle 80 aasta tegutsenud adventkoguduse kool. Kool on endiselt alles, aga nüüd on ta koguduse kool ainult nime poolest, sest siin piiritu vabaduse maal on kristlik kool midagi sellist, mis liberaalsel riigivalitsusel kaane pealt ära lööb. Nii ongi riigiseadused sellised, et sisu poolest ei ole koolis alles enam midagi kristlikku. Aga mis vanadest aegadest küll säilinud on, on kooli vahetus läheduses - ja siiani paljuski kooliga seotud - kogukond, mis suuresti adventistidest koosneb. Ekebyholm on ridaküla, majad üksteise järel tee ääres reas, ja kui me kirikust koju sõidame, siis on näha, kuidas igasse hoovi keerab sisse kirikust tulnud pere auto. See on minu jaoks väga huvitav ja natuke harjumatu reaalsus. Siin ei ole võimalik tee ääres jalutada või Ekebyholmi nõlval kelgutada ilma, et sa põrkaksid kokku mõne koguduseliikmega. Ma arvan, et paari ruutkilomeetri sees elab oma 30-40 koguduseliiget. Church ghetto, nagu üks noor koguduseliige ütleb.
Võib-olla just sellest ajaloolisest ja füüsilisest lähedusest tingituna on kohalikul kogudusel küljes mingi omamoodi ühtehoidmise maik. Mulle siin igatahes väga meeldib. Mind on võetud omaks ja minu ees on lahti nii paljud koduuksed ja köögilauavestlused. Inimesed on aktiivsed, kokku saadakse ka nädala sees. Tehakse asju, korraldatakse üritusi, hängitakse koos, toetatakse neid, kes on hädas või keda on tabanud mingi õnnetus. Igal laupäeva õhtul tehakse lahti kooli spordisaali uks ja siis on sinna oodatud kõik lastega pered; lapsevanemad mõtlevad välja mänge ja siis muudkui mängitakse. Rajaleidjatel on metsa sees oma onn, seal sussitatakse lõket ja küpsetatakse tokileiba. Alles eile õhtul olin mingi asja pärast Ekebyholmis (me ise elame sealt 35 minuti sõidu kaugusel) ja läksin õhtul esimest korda üritusele nimega "Teisipäeva supp", mida koguduse seeniorid kord kuus korraldavad. Keegi oli süüa valmistanud ja siis me istusime pika kaua taga, mina ja umbes 25 pensionäri, sõime suppi ja vastlakukleid. Minu kõrval istus üks 80-aastane onu, kes minuga pikalt juttu ajas. Ma sain umbes poolest aru, mida ta rääkis, aga see polnud põhiline. Kuulamine oli olulisem kui aru saamine.
S. on siin aastate jooksul üles ehitanud suure tehnikapargi, mida on vaja laupäevasteks jumalateenistuse ülekanneteks. Ja siis ta otsib endale alati abilisi, sest kolm inimest peavad seisma kirikusaalis kaamerate taga, üleval arvutipunkris veel kaks, kes vahetavad slaide ja ülekantavat kaamerapilti. Viimasel ajal on arvutipunkri peaaegu täielikult üle võtnud punt kümneaastaseid tüdrukuid, kes tahavad kõike ise teha. Tulevad jooksujalu laupäeva hommikul enne teenistust kirikusse ja muudkui paluvad - kas ma võin täna slaidide nuppu vajutada, kas ma võin kaamera taga olla. Mul käib väike jõnks seest läbi, kui ma neid näen - midagi teeb see kogudus väga õigesti, kui lapsed sellise hooga kirikusse tulevad ja siin asju tahavad teha.
Ma põhiliselt jutlustan. Ja külastan inimesi. Need on need asjad, mida ma saan ja mida ma oskan - ja mis võetakse tänuga vastu. Poolteist nädalat tagasi istusin ajuvähki sureva (ja nüüdseks surnud) keskealise mehe haiglavoodi kõrval, võitlesin omaenda õudsete mälestustega ja lugesin talle 23. psalmi. Varsti pean minema leinavate vanemate - koguduseliikmetest vanapaari - juurde. Olen külastanud kõiki noortest peredest kuni üksi elavate vanuriteni, nii neid, kelle elus on rohkesti rõõmu, kui ka neid, kellel on suuri muresid. Inimeste erinevate eluetappide juures kaasas olemine ja nende ära kuulamine on suur eesõigus. Ja selleks - ausalt öeldes - pole mingit teoloogilist haridust vaja. On vaja ainult aega ja tahtmist ja lahtisi kõrvu.
Nii et mul on vedanud. Mul on vedanud kogudusega töö mõttes, aga samamoodi on mul vedanud kogudusega kogukonna mõttes. Sest lõppeks olen minagi lihtsalt üks kristlane, kes vajab enda ümber toetavat kogukonda, inimesi, kes vaataksin minuga samas suunas ja loodaksid sama lootust.
Hästi on.
---
Kodus on ka hästi. :) Me tähistasime kaks nädalat tagasi kuuenda kuu pulma-aastapäeva ja ikka veel on mõte koos olemisest täiesti vaimustav. Tähistasime pulma-aastapäeva pika pühapäevaga Stockholmis, kõigepealt loodusloomuuseumis ja siis Etioopia restoranis (sest kui leivad on juba ühes kapis, võib sama hästi ka ühe taldriku pealt süüa):
No comments:
Post a Comment