Lõpud

Elus on igasugu asju, mis otsa lõpevad. Teadagi.

Ma olen tegelenud viimasel ajal intensiivselt kahe lõpuga. Mõlema abstraktsuse aste on keskmisest suurem ehk mul on kuidagi keeruline neist ühe hoobiga ja lõpuni aru saada.

Esiteks juhtus aprilli alguses nii, et mu rasedus lõppes otsa, paraku kolmkümmend nädalat enne õiget aega. See on selline imelik olukord ja imelik kurbus, mis ei ole lõpuni konkreetne. Mõned asjad olid muidugi vägagi konkreetsed, vägagi füüsilised, aga see ettekujutus sellest, mis oleks võinud olla ja kes oleks võinud olla, oli siiski teataval määral abstraktne. Peamine asi, millest ma ilma jäin, oligi mu enda ettekujutus teistsugusest tulevikust. Mida sa teed, kui su ettekujutus millestki otsa saab?

Neile, kes selle uudise peale ära ehmusid, võin kinnitada - ei ole põhjust! Mu tervis tundub kõigiti korras olevat ja meel on jälle rõõmus. Ei ole mingit põhjust ega plaani tulevikule käega lüüa. Lihtsalt teadmine elu imest ja elu haprusest on teravam ja selgem kui enne.

[Selle blogi osa avaldamiseks küsisin S.-ilt luba. Lihtsalt mainin.]

Aga teine lõpp on hoopis teist masti, see tuleb koos fanfaaride ja lillevartega. Nimelt on mul kolmapäeval doktoritöö kaitsmine! Juhhei ja trallallaa! Tundub, et see pikk ja vaevane protsess on nüüd päriselt lõpusirgel. Rohkem kui viis aastat enda sundimist ja omaette nokitsemist hakkavad ometigi läbi saama. Ma olen alati mõtelnud, et imelik, et lõpetamised ja kraadid saavad nii suure tähelepanu osaliseks, kingitakse lilli ja tellitakse ülikondi ja tehakse pilte, samas kui õppimine ise on lootusetult ebaglamuurne tegevus. Need sajad - kui mitte tuhanded - tolmulõhnalised tunnid kusagil raamatukogu sügavuses on see aeg, millest mitte keegi ju midagi ei tea. Kedagi eriti ei huvita ka. Ise ainult sunnid ennast, hambad ristis. See vaev on nüüd läbi ja mul on selle üle väga hea meel. Nüüd on aeg glamuuriks haha! 

Loen veel paaniliselt oma tööd üle, sinna juurde hilisemaid teadusartikleid, et kolmapäeval mitte kõige rumalam välja paista. Loodan, et väga piinlik ei saa olema. 

See on mu viimane akadeemiline kraad, pandagu mu sõnu tähele. Nüüd, ma mõtlen, võiks äkki õppida süüa tegema? :) 

Pühapäev

Kuna S. töötab viis päeva nädalas kellast kellani ja minu laupäevad on tavaliselt tihkelt kogudusetööd täis, on meie ainsaks päris vabaks koosolemise päevaks pühapäev. Ma kaitsen neid pühapäevi kiivalt igasugu koosolekute ja asjatamiste eest. Ja ka lihtsalt vedelemise eest - tavaliselt on vedeletud päeva lõpus ikka kahju, et midagi toredamat ei teinud. 

S.-i ideaalne pühapäev on looduses, kaart, termos ja võileivad seljakotis. Minu ideaalseks pühapäevaks on tripp Stockholmi mõnda muuseumi või Fotografiskasse ja siis kindlapeale mõnda huvitavasse restorani. Aga kuna matkasaapad ja loodus tulevad nende järel kohe teisele kohale, siis meil mingeid pikemaid arutelusid pühapäeva veetmise osas tavaliselt ei teki. Loodus võidab Stockholmi suhtarvudega umbes 4:1. 

S. kõndis kibedal koroonaajal, kui tema töönädal oli tõmmatud kolme päeva peale, läbi kõik lähedal ja ka veidi kaugemal asuvad matkarajad. Täiesti süsteemselt. Nii teab ta iga kord, kuhu minna. Lisaks matkaradadele on meil viisaka auto- ja praamisõidu kaugusel ka Stockholmi saarestik, mis on minu meelest täiesti vaimustav koht. Nii et mul on giid ja matkajuht omast käest võtta - väga mugav!

Iga kord, kui me väikest matka teeme, läheb mul meelest ära, et siinne maastik on teine kui Eestis. Eriti rannikul. Mitte kusagil ei ole sileda maa peal promeneerimist, kogu aeg käib rada üles või alla, pind tihtipeale kaljune. Ma tavaliselt hakkan ennast neljanda-viienda kilomeetri peal kiruma, et kuidas ma jälle ära unustasin! Miks nii raske on?! Aga siis tulevad reipalt kõnnikeppidega vehkivad seeniorid või väikelastega pered vastu, ütlevad hej ja ma võtan ennast jälle kokku.  

Siin on pisitilluke pildivalik meie matkadest möödunud aasta jooksul: