Lõpud

Elus on igasugu asju, mis otsa lõpevad. Teadagi.

Ma olen tegelenud viimasel ajal intensiivselt kahe lõpuga. Mõlema abstraktsuse aste on keskmisest suurem ehk mul on kuidagi keeruline neist ühe hoobiga ja lõpuni aru saada.

Esiteks juhtus aprilli alguses nii, et mu rasedus lõppes otsa, paraku kolmkümmend nädalat enne õiget aega. See on selline imelik olukord ja imelik kurbus, mis ei ole lõpuni konkreetne. Mõned asjad olid muidugi vägagi konkreetsed, vägagi füüsilised, aga see ettekujutus sellest, mis oleks võinud olla ja kes oleks võinud olla, oli siiski teataval määral abstraktne. Peamine asi, millest ma ilma jäin, oligi mu enda ettekujutus teistsugusest tulevikust. Mida sa teed, kui su ettekujutus millestki otsa saab?

Neile, kes selle uudise peale ära ehmusid, võin kinnitada - ei ole põhjust! Mu tervis tundub kõigiti korras olevat ja meel on jälle rõõmus. Ei ole mingit põhjust ega plaani tulevikule käega lüüa. Lihtsalt teadmine elu imest ja elu haprusest on teravam ja selgem kui enne.

[Selle blogi osa avaldamiseks küsisin S.-ilt luba. Lihtsalt mainin.]

Aga teine lõpp on hoopis teist masti, see tuleb koos fanfaaride ja lillevartega. Nimelt on mul kolmapäeval doktoritöö kaitsmine! Juhhei ja trallallaa! Tundub, et see pikk ja vaevane protsess on nüüd päriselt lõpusirgel. Rohkem kui viis aastat enda sundimist ja omaette nokitsemist hakkavad ometigi läbi saama. Ma olen alati mõtelnud, et imelik, et lõpetamised ja kraadid saavad nii suure tähelepanu osaliseks, kingitakse lilli ja tellitakse ülikondi ja tehakse pilte, samas kui õppimine ise on lootusetult ebaglamuurne tegevus. Need sajad - kui mitte tuhanded - tolmulõhnalised tunnid kusagil raamatukogu sügavuses on see aeg, millest mitte keegi ju midagi ei tea. Kedagi eriti ei huvita ka. Ise ainult sunnid ennast, hambad ristis. See vaev on nüüd läbi ja mul on selle üle väga hea meel. Nüüd on aeg glamuuriks haha! 

Loen veel paaniliselt oma tööd üle, sinna juurde hilisemaid teadusartikleid, et kolmapäeval mitte kõige rumalam välja paista. Loodan, et väga piinlik ei saa olema. 

See on mu viimane akadeemiline kraad, pandagu mu sõnu tähele. Nüüd, ma mõtlen, võiks äkki õppida süüa tegema? :)