Juured

reedeõhtune jutlus

Käisime eelmisel nädalavahetusel S-iga noortelaagris ja suur nostalgiahoog tuli peale. 

Siinsel adventkirikul on Rootsi suuruselt teise järve Vätterni kaldal vana Västerängi-nimeline laagriplats. Laagriplats, mis kunagi oli lihtsalt üks suur talu kõigi oma põldude ja metsa ja kaljude ja järvekaldaga, osteti millalgi 1940ndatel. Ehk teisisõnu, neid, kes on Västerängi lõkketule ja laagrilaulude saatel üles kasvanud, on mitu-mitu põlvkonda. Eelmisel nädalal enne laagrisse sõitmist pidasin väikest kirjavahetust ühe Ekebyholmi koguduse prouaga, kes mulle aeg-ajalt meile saadab. Kirjutasin talle, et sõidan Västerängi jutlustama. Ta pajatas selle peale oma esimesest lapsepõlvemälestusest, mis on Västerängiga seotud. Proua sai kuu aega tagasi 80-aastaseks... 

Laagerdades tulid mulle meelde mu enda mälestused kõikidest rajaleidjate ja noortelaagritest, kus lapsena ja teismelisena käidud sai. Tuli meelde Piusa oma külma jõe ja natuke längus palkmaja ja suitsusaunaga. Esimesed laagrid 90ndatel, kui meil polnud midagi paremat kui need rasked ja imelikult lõhnavad presenttelgid, mis vihmaga vettisid ja läbi hakkasid laskma ja kus polnud pääsu ei sääskede ega sipelgate eest. Lõkkesuitsu lõhn ja toidujärjekorras seismine. Tänaseks on neile mälestustele kuldne nimbus ümber tekkinud ja see ongi asja mõte. Nende laagrite peamine mõte on luua mälestusi, selliseid, mille juurde hiljem rõõmsalt nostalgilise ohkega tagasi tulla.

Aga Västerängis oma esimeses laagris olles tajusin selle paiga juuri uudsel moel. Mul on hea meel, et nüüd on Eesti adventkogudusel ka oma ja uus laagriplats, aga juuri sellel laagrikohal veel all ei ole. Juuri tuleb nüüd hakata kasvatama. Traditsioone tuleb hakata looma. Västerängis on juured 70+ aastaga väga sügavale kasvanud ja nad annavad sellele kohale teistsuguse emotsionaalse kvaliteedi. Keegi ei tea, kust üks või teine laagrilaul pärit on või miks neid lauldakse, aga kõik laulavad, suu kõrvuni. Sest kõik laagrilised laulsid lapsena samu laule samal laagriplatsil 20 või 40 aastat tagasi. Keegi ei mäleta, millal alustati jäätisemäe traditsiooniga, kus iga laagri viimasel õhtul serveeritakse laagerdajatele hiiglaslik jäätisekuhi, aga kõik, kes on Västerängis üles kasvanud, teavad, et ükski laager ei saa lõppeda ilma suhkrureivita laupäeva hilisõhtul. Ma olen väga hoolas selles osas, et mitte pärast õhtusööki enam näksida, aga isegi mina sõin ära suure kausitäie jäätist maasikate ja ohtra šokolaadikastmega. Sest see ongi Västeräng.

Minu juured Västerängis vist eriti sügavale ei saa kasvada, aga mõnus on sellest melust ja traditsioonide jadast osa saada küll. Esimene pikk laagrinädalavahetus noortega on nüüd igatahes kirjas, järgmine laager koos järgmise jutlustamisülesandega ootab mind Västerängis juba veidi vähem kui kuu aja pärast. Kes teab, võib-olla laulan ma ka mõne aasta pärast kaasa kõikidele laagrilauludele ja nõuan laagri lõpus jäätist ja saunatan ja kanuutan seal, nagu oleksin ma seda terve elu teinud. Eks näis! 

Siil udus

Kõik, mis eelmisel kolmapäeval pidi kaitstud saama, sai kaitstud.

Kaitsmine oli oodatust raskem. Ma detailidel ei peatu, aga kokku kestis kogu üritus umbes kaks tundi, millest poolteist oli ainult küsimuste-vastuste pingpong. Kõigil neljal komisjoniliikmel oli kümme minutit küsimuste esitamiseks aega ja niimoodi kaks raundi. Teise ringi lõpuks oli mul keel täiesti vesti peal, tõik, et kaitsmine algas Zoomis minu ajaarvamise järgi kell pool kaheks õhtul (ajavahe mu ülikooliga USAs tublid kuus tundi), ei teinud asju just lihtsamaks. Aga kolm neljandikku komisjonist oli minu suhtes positiivselt ja sõbralikult meelestatud ja see viimane õnnetu neljandik - ainus komisjoni liige, kes minu jaoks täiesti võõras oli - sulas ka teise tunni lõpuks veidi üles. Huhh. Aga sellised asjad peavadki natuke rasked olema. Kui kõik ainult pead silitaks ja õlale patsutaks, ei oleks asi oma nime väärt.  

USA praktika on isevärki praktika. Seal on kombeks kaitsmise lõpus eksaminandile ette lugeda rida parandusi, mis palutakse lõputöösse sisse viia. Ma sain ka oma nimekirja kätte, aga ausalt öeldes on tegemist pigem kosmeetiliste kui sisuliste parandustega. Mul on kaks nädalat nende tegemiseks aega, üle poole päeva ei tohiks nendega pusimine aega võtta. Las see jääb järgmisse nädalasse.

Kaitsmisest on juba peagu nädal möödas, aga ma olen endiselt nagu siil udus. Kõik mu sees ja mu ümber on udune ja aeglane, mõtlemine teeb haiget ja mingit pingutust ette võtta ei suuda. Aju on nagu potitäis kartuliputru. Viimased kaks päeva on mul tekkinud tunne, et ma võin haigeks jääda - sellised asjad käivad vahel suure pingelangusega kaasas. Nii et mingeid ülevaid tundeid ei ole. Ainult kurnatus on. Aga loodan, et asi muutub, kui mitte enne, siis ehk juuli alguses, kui ma saan veel viimast korda lõpuaktusel istuda ja diplomituutut käes hoida. Koos tooga ja torukübaraga, nagu paps ütleb. :) 

Selline see kolmapäeva õhtu mul välja nägi. S, kullake, ehitas mulle kaitsmiseks terve kodustuudio. Must be love.

 --

Pärast kaht nädalat saime sel pühapäeval jälle oma vaba päeva nautida. Sel korral käisime Drottningholmi lossi vaatamas. Kuningas oli vist kodus, pakkis Eesti reisi jaoks kohvrit. Vahtkonna vahetus oli dramaatiliselt tseremoniaalne ja turistide hordid ei olnud veel kohale jõudnud. Väga ilus oli!