Juured

reedeõhtune jutlus

Käisime eelmisel nädalavahetusel S-iga noortelaagris ja suur nostalgiahoog tuli peale. 

Siinsel adventkirikul on Rootsi suuruselt teise järve Vätterni kaldal vana Västerängi-nimeline laagriplats. Laagriplats, mis kunagi oli lihtsalt üks suur talu kõigi oma põldude ja metsa ja kaljude ja järvekaldaga, osteti millalgi 1940ndatel. Ehk teisisõnu, neid, kes on Västerängi lõkketule ja laagrilaulude saatel üles kasvanud, on mitu-mitu põlvkonda. Eelmisel nädalal enne laagrisse sõitmist pidasin väikest kirjavahetust ühe Ekebyholmi koguduse prouaga, kes mulle aeg-ajalt meile saadab. Kirjutasin talle, et sõidan Västerängi jutlustama. Ta pajatas selle peale oma esimesest lapsepõlvemälestusest, mis on Västerängiga seotud. Proua sai kuu aega tagasi 80-aastaseks... 

Laagerdades tulid mulle meelde mu enda mälestused kõikidest rajaleidjate ja noortelaagritest, kus lapsena ja teismelisena käidud sai. Tuli meelde Piusa oma külma jõe ja natuke längus palkmaja ja suitsusaunaga. Esimesed laagrid 90ndatel, kui meil polnud midagi paremat kui need rasked ja imelikult lõhnavad presenttelgid, mis vihmaga vettisid ja läbi hakkasid laskma ja kus polnud pääsu ei sääskede ega sipelgate eest. Lõkkesuitsu lõhn ja toidujärjekorras seismine. Tänaseks on neile mälestustele kuldne nimbus ümber tekkinud ja see ongi asja mõte. Nende laagrite peamine mõte on luua mälestusi, selliseid, mille juurde hiljem rõõmsalt nostalgilise ohkega tagasi tulla.

Aga Västerängis oma esimeses laagris olles tajusin selle paiga juuri uudsel moel. Mul on hea meel, et nüüd on Eesti adventkogudusel ka oma ja uus laagriplats, aga juuri sellel laagrikohal veel all ei ole. Juuri tuleb nüüd hakata kasvatama. Traditsioone tuleb hakata looma. Västerängis on juured 70+ aastaga väga sügavale kasvanud ja nad annavad sellele kohale teistsuguse emotsionaalse kvaliteedi. Keegi ei tea, kust üks või teine laagrilaul pärit on või miks neid lauldakse, aga kõik laulavad, suu kõrvuni. Sest kõik laagrilised laulsid lapsena samu laule samal laagriplatsil 20 või 40 aastat tagasi. Keegi ei mäleta, millal alustati jäätisemäe traditsiooniga, kus iga laagri viimasel õhtul serveeritakse laagerdajatele hiiglaslik jäätisekuhi, aga kõik, kes on Västerängis üles kasvanud, teavad, et ükski laager ei saa lõppeda ilma suhkrureivita laupäeva hilisõhtul. Ma olen väga hoolas selles osas, et mitte pärast õhtusööki enam näksida, aga isegi mina sõin ära suure kausitäie jäätist maasikate ja ohtra šokolaadikastmega. Sest see ongi Västeräng.

Minu juured Västerängis vist eriti sügavale ei saa kasvada, aga mõnus on sellest melust ja traditsioonide jadast osa saada küll. Esimene pikk laagrinädalavahetus noortega on nüüd igatahes kirjas, järgmine laager koos järgmise jutlustamisülesandega ootab mind Västerängis juba veidi vähem kui kuu aja pärast. Kes teab, võib-olla laulan ma ka mõne aasta pärast kaasa kõikidele laagrilauludele ja nõuan laagri lõpus jäätist ja saunatan ja kanuutan seal, nagu oleksin ma seda terve elu teinud. Eks näis!