Puhkus puhkusest

Me lõpetasime täna hommikul oma kolmenädalase ja peaaegu et non-stop puhkusereisi. Tunne on selline, et nüüd oleks väikest puhkusejärgset lõdvestust vaja. Intensiivne puhkamine on väga väsitav tegevus. 

Asi on selles, et me ei armasta kumbki reisida. Me oleme need igavad kodus-on-kõige-parem-inimesed. Aga juhtus kuidagi nii, et oli palju sündmuseid ja nõnda me ainult kohvri otsas elasimegi. Nüüd oleks vaja kohvri sisu ühe hooga pesumasinasse upitada, aga kumbki ei suuda seda pingutust ette võtta.  

Kõigepealt oli tarvis Soomes S.-i tädipoja pulmas käia, ära tähistada teise tädi 70. juubelisünnipäev ja läbi astuda vanaema juurest, kes hakkab kohe-kohe 97 saama. Kõik need kohtumised olid ju olulised, ei saanud minemata jätta.

Seejärel sõitsime Inglismaale, minu lõpetamisele. Et oleks ükski päev selles pikas ja väsitavas protsessis, kui ei oleks üldse vaeva ja oleks ainult rõõm! Ja tõesti, eneselegi ootamatult läks mul lõpuaktuse ajal silm kaks korda märjaks. Ikkagi suur töö on tehtud ja nüüd teiste lõpetajatega õlg õla kõrval istuda - oli kuidagi ülev tunne. Tekkis mingi lõpetatuse tunne, ja seda oli mulle väga vaja. Lisaks tundus mulle, et mingi oluline eluring sai täis - mäletan seda varakevadet 2011. aastal, kui astusin põlvede värisedes dr G. R.-i homileetikaklassi, ilma et mul oleks mingit kontseptsiooni sellest, et mina võiksin kunagi osata või tahta jutlustada. Et see võiks mulle kuidagi eriliselt korda minna. Et see võiks minu professionaalse elu fookuseks muutuda. Nüüd, rohkem kui kümme pikka aastat ja palju tõsist tööd hiljem seisime koos G. R.-iga hõlstide lehvides fotograafi kaamerasilma ees, sest tema oli mu doktoritöö teine juhendaja ja mina sain kraadi selle eest, et uurisin jutlustamise võimalikkust või võimatust postmodernses maailmas. G. R. oli nii uhke ja rõõmus ja mina ei suutnud ära imestada, et elu võib tuua selliseid ootamatuid arenguid ja sellist progressi. Sest jutlustamisele kuulub mu süda alates sellestsinasest ammusest homileetikakursusest, millest sai minu jaoks täiesti ilmutuslik kogemus. Sõnal on jõud, sõnal on vägi, õppisin ma tollal selgeks. Aitäh selle õppetunni eest, dr G. R.!

Ja siis, pärast lühikest boksipeatust kodus oli aeg jälle Arlanda poole suunduda, et Eestisse lennata. Kaheksa Eesti päeva sisse mahtus peret ja sugulasi ja mõned armsad sõbrad, vanu tuttavaid maitseid, Mukri ja Väätsa raba, Narva kohviku saiakesi, Pärnu muusikafestivali imet, Lõuna-Eesti kupleid, vihma ja päikesepõletust. Hea oli hingata kodust õhku ja kuulda enda ümber eesti keelt. Hea oli issiga teoloogia teemadel arutada. Hea oli läbi astuda kallite sõprade juurest (aitäh, H & M ja A & L), keda liiga harva kohtab. 

Narva kohvik on lege!

Mukri rabas

Kõige olulisemad mehed (paps on puudu)

Aga lõpuks oli ikkagi kõige suurem rõõm siin Täbys oma kodu uks lahti keerata, väheke kuivanud toataimed üle vaadata, toidupoodi jalutada ja juurviljasuppi keeta. Igal pool on hea, kodus on kõige parem.

Ja homme tähistame oma esimest pulma-aastapäeva! Kui palju rõõmu on selles aastas olnud! Kui palju ühishingamist! Ma ei oska muud kui laenata sõnu vastuokslikult poeedilt Juhan Smuulilt:

Seda soojust ja hellust ja / vaikust ma jooksin / kohe elupikkuse sõõmu