Koguduse ime

Neist 7+ aastast, mis ma Eestis adventkoguduses töötasin, veetsin suurema osa ajast koguduste liidu kontoris. Laupäeva hommikuti olin siin-seal koguduses jutlustamas, nii kuidas küllakutseid laekus ja graafikus ruumi leidus, ning mingi osa tööajast veetsin ka auditooriumis, kui avanes võimalus mõnda loengukursust pidada. Need olid minu peamised tööülesanded ja minu rutiin. Aga kuna ma ei töötanud ühegi konkreetse kohaliku koguduse juures, oli suur hulk pastoraalseid ülesandeid, mida ma kunagi lähemalt nuusutada ei saanud.

Mulle hakkab alles nüüd tasapisi kohale jõudma, kui suur on vahe töö vahel, mida ma tegin Eestis, ja selle vahel, mida ma teen siin. Praegu on tööle mõeldes kuidagi eriliselt pidulik tunne, sest ma avastasin, et olen saanud selle esimese aasta jooksul läbi viia kõik neli suurt koguduslikku talitust - kõik esmakordselt. Mu esimene matus oli juba varakevadel, sellel suvel olen saanud esimest korda ristida, last õnnistada ja laulatusel jutlustada. Aa, ja pühaõhtusöömaaja talituse juures olen saanud samuti kaasa teenida.

Laulatuse kohta olgu küll kohe öeldud, et see oli tegelikult jokitamine. Mul ei ole veel ei kiriku ega ka Rootsi riigi silmis täit õigust seda talitust läbi viia (need õigused saan loodetavasti sel sügisel), nii et pärast pikemat nuputamist ja läbirääkimisi kõrgemates instantsides anti mulle õigus laulatusel jutlustada, aga mitte õnnistuspalvet pidada ega tõotuste osa läbi viia. Neid tegi teine pastor, kel selleks lubatäht olemas. Aga ikkagi oli väga huvitav - eriti tänu sellele, et ma sain noortega ka abielueelset nõustamist teha. Ma, aasta ja kaks kuud pärast omaenese pulmi, tean ju nüüdseks abielust kõike! :D 

Aga kui tõsiselt rääkida, siis töö ja kogudusliku elu juurde on nende kogemuste kaudu tekkinud täiesti uus ja sügavam mõõde. Olla nii ligidal elu murrangulistele sündmustele, näha suurt rõõmu ja samavõrra suurt kurbust, öelda mõni lohutav ja tulevikku suunav sõna, murda leiba ja lasta karikal ringi käia, teenida inimesi selles hetkes ning olukorras, kus nad on - see on ikka uskumatu eesõigus. Ma ei teadnud, et nendes talitustes osalemine võiks minu jaoks nõnda palju tähendada ja mulle nii sügavalt korda minna. Kuhu iganes elu veel viib ja mida ka pakub - äkki isegi kontorikesksemat tööd Eestis? -, siis selle möödunud aasta eest kohalikus koguduses jään alati mõõtmatult tänulikuks.  

Kui me viimati 20. augustil Eestist tagasi sõitsime, pärast seda, kui olin kahes koguduselaagris näinud peaaegu kõiki vanu kolleege ja sõpru, uurisin S.-i käest, et äkki ikka kolime millalgi Eestisse. Esimest korda pärast Rootsi kolimist oli tunne, et tuleks hea meelega tagasi õigele poole merd. Aga samas - siinsed kogemused on ka kuldaväärt. Nii et las see kaalukauss kõigub tasakesi kahe riigi vahel ja las Jumal annab neid kogemusi, mida just parasjagu tarvis.

--

Neile sõpradele, kes palvetamisega sina peal on, olen tänulik, kui te mu peale sel nädalal eriliselt mõtlete. Pikka juttu ei taha teha, ütleme ainult nii, et sel korral jõudsime 12. nädala ultrahelini. Väike inimesehakatis oli olemas, südamelööke polnud. Nii et sel kolmapäeval tuleb vajalikud meditsiinilised protseduurid ette võtta, et lugu ei läheks mitte hullemaks, vaid paremaks. Olen väga tänulik, kui mind oma õhtupalves meeles peate. 

See on ka osa koguduse imest. Et ma saan vajalikul hetkel teiste jaoks olemas olla ja siis läheb mul endal tuge ja palvet vaja. Niimoodi üksteise eest hoolitsedes peame vastu ja saame hakkama.