Loppis, fika ja teised toredad

Vaikelu koguduse loppisel

Ma olen tahtnud juba pikemat aega teha postitust asjadest, mis on Rootsis teisiti kui Eestis. Olen teinud oma peas nimekirja, kui olen osanud midagi teistsugust ja üllatavat märgata. Asju lisandub nimekirja, teisest otsast unustan juba ära ja küllap on mõnes "Minu ..." raamatus nad juba kõik üles loetletud, aga las siis olla. Siin on igatahes mõned observatsioonid elu kohta Rootsis:

1. Kalender. Rootsi on ainumas koht, kus ma olen kohanud nädalate loendamist. Ehk et siis jaanuari algusest ehk aasta esimesest nädalast kuni detsembri lõpuni ehk viiekümne teise nädalani. Nummerdatud nädalaid kasutatakse igal pool ja mul ajab see siiani juhtme kokku. Matemaatika ei ole ju raske - ma saan aru, et 30. nädal on kusagil suvel, 50. nädal detsembri keskel. Aga kui sealt täpsemaks minna, olen jännis ja kalender tuleb lahti lüüa. Paar nädalat tagasi sõitsime ema-isa juurde minnes mööda teeremondist ja suurest kollasest sildist, millel kirjas, et teetöid tehakse seal 41.-43. nädalani. Suvel võib Stockholmi metroos kuulda vestluskatkeid, et näed, ma olen puhkusel nädalatel 30-33. Väga naljakas. 

2. Gängisõda. Rootsi, nagu te kõik teate, asub metsikus läänes. Inimesi lastakse maha päise päeva ajal, öösiti pannakse kortermajade või restoranide ukse ette pomme. Kusagilt jäi kõrvu, et sel aastal on Rootsis toimunud umbes 70 tulistamist. See on vist ainus tõeline kultuurišokk, mis mind on möödunud aasta jooksul tabanud - see reaalne võimalus, et sa võid valel ajal valesse kohta sattudes kuuli pähe saada, on midagi sellist, millega on Eestist tulles väga raske leppida. Kahe nädala eest sai ühe ööpäevaga surma kolm inimest, kaks tulistamises ja üks plahvatuses. Järgmisel päeval vaatasin otsa oma suurtele katuseakendele ja mõtlesin tõsiselt, et kui maja ukse ees peaks pauk käima, kas siis meie kuuenda korruse aknad lendaksid ka eest või mitte. Väga harjumatu on sellistele asjadele mõelda. Väga harjumatu.

3. Kardinad. Kardinaid siinmail eriti ei armastata. Ma olen harjunud ikka sellega, et on sitsikardinad ja siis veel need paksud, mis tuleb pimeduse saabudes akna ette tõmmata. Ma ise arvan, et tegemist on teatava nõukaaja jäägiga - kui inimesi valitsetakse hirmuga, siis tuleb kodus toimuv ja kodus räägitav teiste silme eest ära peita. Siin seda ajaloo taaka ei ole - ja lahkelt võib naabrite elutoa aknast sisse vaadata. On huvitav, et veidi vaesemates ja kortermajade piirkondades, seal, kus etnilisi rootslasi on vähem, kohtab pakse kardinaid ja kaetud aknaid palju rohkem. Siin jõukamas piirkonnas, kuhu oleme sattunud elama, pole kardinaid peaaegu mitte kellelgi. Kui vahel naabruskonda õhtul jalutama läheme, on iga maja nagu IKEA väljanäitus. Ma uurin huviga lambimoodi ja värvivalikut.

4. Loppis. Loppis on selline omamoodi ajutine vanakraamilaat; neid peetakse igal pool (eriti suvel). Tee ääres on sildid väljas, et sel kuupäeval ja sel kellaajal on selles ja tolles talus loppis. Mulle asjad ei meeldi, nii et ma loppist ei armasta, aga siin on fanaatikuid, kes käivad suvi läbi ühelt laadalt teisele ja ostavad sentide eest igasugu kraami kokku. Mõned asjad võib pärast netis sajakordse kasuga maha müüa, olen kuulnud. Loppisel müüakse peamiselt pahna, aga kundesid jätkub alati. Ka meie kogudusel on loppise traditsioon. Tassid muudkui oma kraami sinna ja siis kord kuus müüakse see maha, raha läheb heategevuseks. Ma käisin seal viimati kokaraamatuid sirvimas; tegin paarist huvitavamast retseptist pilti, aga S. siis naeris, et kokaraamatute pildistamine on täiesti ebaeetiline tegevus, nii et ma läksin tagasi ja ostsin mõlemad kokaraamatud päriseks, 50 eurosenti tükk.

5. Sotsiaalhoolekanne. Mulle on sügavalt muljet avaldanud koduste vanurite ja haigete hooldamine. Siin on täiesti tavaline, et sul on teenus, mille raames käib hooldaja sul kaks-kolm korda päevas kodus, ostab süüa, keedab putru, klopib patju ja aitab lihtsamates toimingutes. Ka meditsiinipersonal käib kodus, kui vaja süsti teha või muid protseduure läbi viia, samuti füsioterapeut. Meil on koguduses üks vanaproua, kelle skleroos oli pikalt kontrolli all, aga kelle tervis on nüüd väga kiiresti väga kehvaks muutunud. Neil käib hooldaja vist kolm korda päevas, lisaks sellele kasutab ta aeg-ajalt invataksot, et kirikusse tulla, ja kui tema abikaasa peab kusagil ära käima või on tal pidevast hooldamisest lihtsalt puhkust vaja, saadetakse proua paariks päevaks hooldekodusse. Keegi ei kergita sellise pideva hoolduse peale mitte kulmukarvagi.

6. Kuningakoda. Siin ei ole muidugi mingit võrdlust Eestiga, küll aga Inglismaaga. Inglismaal on huvi kuningakoja ja kuningliku pere liikmete vastu tohutu, kohati peaaegu obsessiivne. Siin Rootsis - mitte kedagi ei huvita, mida kuningas teeb või kus ta on. Ta on meediast ja tavavestlustest täiesti välja lõigatud. See oli alles mõned nädalad tagasi, kui kuningas tähistas oma 50. troonil olemise juubelit, sest ta sai kuningaks väga noorelt, pärast oma vanaisa surma (tema isa sai lennuõnnetuses surma, kui Carl Gustav oli ainult mõne kuu vanune). Siis oli muidugi artikleid ja pilte, aga nad kõik olid sellised natuke kohmetud ja üldiselt pidi nendeni jõudmiseks Dagens Nyheteri uudisteportaalis omajagu allapoole skrollima. Ühiskonnas, kus kõik on üleni võrdsed, ei osata kuningast eriti midagi öelda ega arvata.

7. Uisutamine. Sellest olen ühes varasemas postituses juba juttu teinud, aga siiani üllatab mind uisutamise populaarsus ja ulatus. S.-ile laekus tema uisuklubi (Stockholmi uisuklubi peetakse oma 10 000 liikmega maailma suurimaks vabatahtlikuks klubiks) uudiskiri, nii et tuleb ennast talveks valmis sättida. Et oleks jääd, aga mitte eriti palju lund! 

8. Rikkus. Selles ringkonnas, kus meie liigume, ei suple mitte keegi rahas. Meie ise ammugi mitte - me teeme ustavalt kuueelarvet ja vaatame, kus on võimalik säästa ja kui palju me veel pangale võlgu oleme. Aga Rootsis on oma ajaloost tulenevalt selline nähtus, mida ma olen enda jaoks kokku võtnud mõistega old wealth. Siin ei ole keegi aastasadu sõda näinud, siin ei ole keegi kedagi kulakuks teinud ega ära küüditanud, siin ei ole keegi viiskümmend aastat süstemaatilises vaesuses elanud. Ja seda on näha. Mu lemmikud on need vanad lahmakad puumajad Stockholmi saarestikus, mille värviliste klaasidega verandad on ikka päikese poole ehitatud. Vanadel koguduseliikmetel - täiesti tavalistel pensionäridel - külas käies imetlen ikka ilusaid vaipu ja piltidest lookas seinu. Jõukuse akumuleerumine, mis kestnud põlvkondi, on täiesti ilmne. Sellist asja Eestis ei ole; Eestis on päris palju uut jõukust, aga mitte seda vana skandinaavialikku jõukust. 

9. Fika. Üks mu sõber ütles naljaga pooleks, et fika - kohvipaus - on kõige olulisem rootsikeelne sõna. Siin armastatakse kohvi (kuigi mitte nii palju kui Soomes) ja kohvipause. Kui kusagil on mingi üritus, siis on iga pausi ajal jälle fika. Inimesena, kellele on juba varasest lapsepõlvest pähe taotud, et päevas on kolm söögikorda ja söögivaheaegadel ei sööda, tunnen end vahel nagu tulnukas. Milleks on nii palju saiakesi ja küpsiseid tarvis? Aga ju siis on. 

10. Riigi suurus. Üks asi, mis hakkab mulle tasapisi kohale jõudma, on see, et Rootsi on hiigelsuur. Kui Rootsi tagurpidi keerata, nii et kõige lõunapoolsem punkt paigale jätta ja põhjatipp ülevalt alla Euroopasse tuua, siis jõuab peaaegu et Rooma välja. S.-i vanem vend D. elab oma perega põhja pool. Tema sõidab meie juurde 10 tundi. Aga ta võiks veel vabalt 5 tundi ülespoole, päris põhja sõita. Me pole neile veel külla jõudnud, ei jaksa minna... Mitu tundi see võtab, et Tallinnast Petserisse jõuda?