1. Isikuandmed. Mul ei ole enam täpsed asjaolud meeles, aga see pidi olema natuke aega pärast mu siiakolimist, kui tuli juttu mingi koguduseliikme vanusest, telefoninumbrist, kodusest aadressist või millestki sarnasest. S. teatas abivalmilt, et ta kohe netist vaatab. Vaataski - vastus oli 30 sekundiga olemas. Ma olin esimese hooga väga ehmunud, sest ma arvasin, et ta otsib isiklikke andmeid kusagilt tumeveebi urkast, aga tuleb välja, et siin, vabaduse ja täieliku läbipaistvuse maal, ei ole mingi info isiklik või varjatud. Kõik on avalik. Siin on terve rodu selliseid veebilehti, kust on võimalik - täiesti legaalselt - üles leida kõik inimese kohta käiv: sünniaeg, vanus, telefoninumber, aadress, teised samal aadressil elavad inimesed, osades kohtades ka see, kui palju su maja või korter väärt on. Minu jaoks on see endiselt täiesti šokeeriv. Teisalt juba harjun ja kasutan lahkelt jagatavat infot, kui on tarvis mõnele koguduseliikmele helistada, aga ma ei tea ta numbrit.
2. Üürisüsteem. Seda on väga raske selgitada, sest ma ei saa sellest isegi aru, aga Rootsis on kolmeosaline süsteem kinnisvara omamiseks või üürimiseks: a) ostad maja/korteri ja oled omanik, b) üürid omanikult, c) hübriidsüsteem, kus sa nagu oled korteri endale ostnud, aga tegelikult pead kellelegi (?) veel ka üüri maksma. Me elame just selles kolmandas kategoorias, selle nimi on bostadsrätt ehk elukohaõigus; olen palunud S.-il mulle mitmel juhul süsteemi selgitada, aga iga kord jookseb juhe täiesti kokku. Kellele me üüri maksame? Miks? Kuidas ja millal me siis oma pangalaenu tagasi maksame? Ideaalis tahaksime tulevikus midagi päris endale osta, sest nii - olen aru saanud - on kokkuvõttes odavam, aga suurem osa kortereid on just bostadsrätt-korterid. Ja kui mingi eluase on selles kategoorias, siis nii ongi; muuta seda ei ole võimalik. Ehk teisisõnu, mitte midagi ei saa aru.
3. Koolivaheajad. Riik on nii suur ja Arlanda lennujaam nii väike, et Rootsi on jagatud tsoonideks, kus sügis- ja kevadvaheajad on eri nädalatel. Ehk kui riigi eri otstes elavad lapsed tahaksid vaheajal koos aega veeta, siis polegi see muul ajal võimalik kui suvel või jõulude ajal. Veidi ootamatu, samas vägagi loogiline süsteem - riigi infrastruktuur lihtsalt ei peaks sellele vastu, kui kõik lastega pered korraga mäesuusakeskusi või lennujaamu ummistama hakkaksid.
4. Saiakesed! Igaüks, kes on Karlssoni raamatutega üles kasvanud ja mäletab, et Karlsson kirjutas Majasokule sildi, kus teatas, et tolle kaneelisaiakestes on häbematult vähe kaneeli, peaks teadma, et Rootsi on saiakeste maa. Kaneeli- ja kardemoni- ja safranisaiakeste maa. Ma istusin just täna Stockholmi ühes populaarsemas kohvikus Vete-Katten, sest tulemas on väga tihke nädalavahetus ja mul oli vaba päeva vaja, jõin teed, sõin saiakest ja mõtlesin sellele, et letis on tõesti saiakeste protsent erakordselt suur. Kõike muud on ka rikkalikult, aga saiu on ikka rohkem kui kooke. See istub siin sügavalt kultuuris. Lisaks eelpool nimetatutele on Rootsis ka vastlakuklid väga populaarsed. Mulle meeldivad siinsed ausalt öeldes rohkem kui eestimaised, sest Rootsi vastlakuklites on vahukoore all alati kiht mandlimassi või martsipani. Õige vana traditsioon on veel vastlakukkel supitaldrikusse panna ja selle ümber piima valada - see tulevat aegadest, mil oli vaja mitmenda päeva saiu piimaga pehmendada. Ühe korra seda ka proovisin, aga see mulle nii väga ei meeldinud.
5. Õppetraktorid. Eestis on võimalik alates 16. eluaastast autot hakata juhtima. Siin on alumiseks vanusepiiriks 15. Aga vanusevahemikus 15-18, kui sa oled läbinud baaskursuse ja saanud esmased juhiload, tohid sa juhtida ainult spetsiaalselt märgistatud ja seadistatud autot, mis sõidab maksimaalselt kiirusega 30 km/h. Ehk mitte nii, et sa paned isa bemmile vahtralehe külge ja salaja ikkagi ületad kiirust, vaid need autod peavadki olema töökojas timmitud maksimaalselt 30ga sõitma. Kiirust ületada ei ole füüsiliselt võimalik. Neid autosid nimetatakse traktoriteks ja nad töllerdavad igal pool jalus. Nii et kui te juhtute Rootsis sõitma teel, kus möödasõit ei ole võimalik ja järsku venib suur autoderong ühe arusaamatult aeglase auto taga, siis teate, miks. Tore selle juures on, et noortele endale ei paista see nii väga närvidele käivat - siin on lausa omaette muusikastiil, mida võiks tõlkida kui traktori tümakas, mida on populaarne autos kuulata. Kiirus on piiratud, aga see, kui palju sa sellesse autosse kõlareid monteerid, ju ei ole. :D
6. Liikluskultuur. Eelmise jutu jätkuks - liikluses ollakse üldiselt väga viisakad ja kiirust ületatakse palju vähem kui Eestis, kuigi kõigil väiksematel maanteedel on maksimaalseks kiiruseks 70 km/h.
6. Pimedus. Ma kahtlustasin juba eelmisel sügisel, et siin on natuke pimedam kui Eestis. Nii ongi - meil Stockholmis loojub päike umbes pool tundi varem kui Tallinnas. Novembris on ikka raske.
7. Murded. Minu kui endise murdespetsialisti jaoks on nii ilus, et siin on ajaloolised murded palju rohkem elus. Kõige rohkem hakkavad kõrva Lõuna-Rootsist ehk Skåne piirkonnast pärit inimesed, kelle keel tundub olevat midagi rootsi ja taani keele vahepealset. Kui ma mõne lõunarootslasega kokku satun - ja kirikus juhtub seda pidevalt -, pean ikka kõvasti pingutama, et temast aru saada, sest täishäälikuühendite ja r-tähe hääldus on Stockholmi piirkonna omast väga erinev. Üks õhtuste uudiste ankur SVT-s (siinne ETV) on raudselt lõunast pärit. Mulle meeldib see, kui normaalne on siin murdes rääkida.
---
Nüüd on olulisemad asjad vist kirja saanud. Ja saiakeste jutu lõpuks - teen esimesi edusamme küpsetamise alal. S-i dieedist tulenevalt peavad kodus kõik küpsetised gluteenivabad olema. Nii olengi ühe aastaga jõudnud laialivalgunud plönnidest täiesti viisakate kaneelisaiadeni. Palun aplausi!
No comments:
Post a Comment