Praegu oleks hea aeg maalida möödunud aastast ülevaatlik pilt. Aga ma ei tea, millist pintslit - või õigemini, millist värvi - kasutada. Ükskõik, millisega alustada, kardan ma, et pilt tuleb liialt üheülbane. Tegelikult on pilt väga kirju.
Aga alustame siis tööst. Kahjuks tuleb selleks kätte haarata suur tumeda värviga pintsel. Väga raske on olnud. Kogudus on meil ju tegelikult aktiivne, soe ja kokkuhoidev. Paljud koguduseliikmed on kas naabrid või sugulased või väga head sõbrad. Paraku on nii, et kui sellise kogukonna keskel lõhata üks väga suure purustusjõuga pomm, nagu meil suvel juhtus, siis on kraater väga sügav ja katkisi inimesi kõik kohad täis. Meil tuli suvel koguduses ilmsiks olukord, millist ma ei ole kunagi varem näinud. Rääkisin sellest ühe eakama kolleegiga ja ta lohutas, et ta pole ka oma pika töö jooksul midagi nii hullu näinud. Et selliseid asju tihti ei juhtu. Aga nende tükkide keskel on väga raske toimetada ja mul ei ole siiani aimugi, kuidas seda kraatrit täis hakata ajama. Kõige keerulisematel aegadel - nii umbes oktoobri keskpaigas - käisin ringi ja tegelesin aktiivselt mõttega, et äkki leiaks muu töö. Praegu on see mõte natuke tagaplaanile jäänud, aga päris ära pole ta ka kadunud. Vaatame, mida uus aasta toob.
Oma tervisemuredest olen väga avalikult rääkinud. Mind on see aidanud. Nüüd, aasta lõpuks, oleme sealmaal, et saame kokku lugeda kolm raseduse katkemist. Kolm tükki ühe aastanumbri sees - selles kategoorias viime kindlasti esikoha koju. Nüüd on õnneks siinne meditsiinisüsteem tundlad püsti ajanud ja tundub, et saame abi. Või kui mitte konkreetset abi, siis vähemalt vastuseid. See ongi vist kõige raskem - elada ilma vastuseta, suured ja tumedad küsimärgid pea kohal.
Aga nüüd siis teistsuguseid värve, et pilt ikka tasakaalus oleks! Ja tegelikult need on need kõige olulisemad ja sügavamad värvid. Samuel. Ma kohe ei tea, mida tema kohta öelda, et õiget tooni edasi anda, aga mul on temaga lihtsalt nii hullult vedanud. Ma olen ju üles kasvanud peres, kus ma olen varasest lapsepõlvest peale näinud väga hästi toimivat abielu, aga ikkagi leian ennast pidevalt imestamas, et kuidas saab üks suhe olla nii hea ja ilus ja lihtne ja õhuline ja soe ja rõõmus. Võiks ju öelda, et ah, alguse asi, aga ma ei ole nõus - poolteist aastat igapäevast nokkapidi koosolemist on piisavalt pikk aeg, et annaks need õiged värvid kätte. Inimese olemus saab ilmsiks. Suhtemustrid ja suhtlusstiil loksuvad paika. Ellu tekib rütm. Meie rütmid ja mustrid ja koosoldud ajad on päikesekollased ja meresinised, soojad ja hellad. Mitte kunagi ei väsi ma Kõigevägevamat selle eest tänamast.
Ja teine suur ja oluline ja helge värvilaik - minu (muud) inimesed! Minu ümber on nii palju häid ja sooje inimesi! Alustades ämmast ja äiast ja lõpetades kõigi kallitega Eestimaal, keda kahjuks ülemäära tihti ei kohta. Loen kokku oma õnnistusi, mis muud.
No comments:
Post a Comment