katusealune elu: Rütm ja rutiin

Kogu aeg on tahtmine kirjutada, aga samas on kogu aeg tunne, et pole millestki kirjutada.

Ma arvan, et põhjuseks on see, et elu on väga rutiinne ja oma kindlas rütmis.

Küllap on neid, kelle jaoks on rutiin ja rütm raskeks koormaks, mulle samas väga meeldib. Minus tekitab see hea kindlustunde, kui ma tean täpselt, mis ja millal toimub ja mida ma pean tegema. Uued olukorrad ja järsud muutused on minu jaoks keerulised, võtavad tohutult energiat. Lisaks sellele olen täiesti mittespontaanne inimene - isegi väikesed seiklused peavad olema rahulikult läbi mõeldud ja pikalt ette planeeritud. Kõik tuttav on turvaline, igasugune rapsimine on tüütu ja väsitav. Ehk teisisõnu, eks ma olen ka seal kusagil autismiskaalal.

Töine rütm on viimaste kuudega väga täpselt paika loksunud; teen igal nädalal kaks kodukontori päeva, ülejäänud aja olen Ekebyholmis. On koosolekuid, mentorluskohtumisi, jutlustamist, üritusi, kodukülastusi. Just eile pärastlõunal käisin külas ühe koguduse vanapapi juures, kes kukkus jaanuaris puusaluu katki, aga on nüüd tagasi kodus ja toimetab jõudumööda. Aitasin tal pesu kuivama riputada ja suure seinakella üles keerata. Siis istusime elutoas ja rääkisime puusaluudesse puutuvast. Väga tore oli.

Töisele rütmile aitab kaasa ka S. Tal on praegu käsil üleminekuaeg ühelt töökohalt teisele. Pärast 12 aastat fotolaboris-trükikojas on ta otsustanud suunda muuta ja mulle peaaegu et kolleegiks tulla. Ta võttis hilissügisel vastu pakkumise Rootsi adventkoguduse meediaosakonnast ja on juba viimased poolteist kuud kaks päeva nädalas hommikuti minuga koos Ekebyholmi sõitnud. Tema kontor on sõna otseses mõttes minu kontori all. Me oleme muidugi väga professionaalsed, mingit lobisemist töö ajal endale ei luba, kudrutamist ammugi mitte. Aga lõunat sööme koos ja koju sõidame koos ja ma vahel ikka torkan pea tema kontori ukse vahelt sisse, et mis ta teeb. Üleeile salvestas ta mu esimese videojutluse (see jõuab Eesti adventkoguduse "eetrisse" 16. märtsil) - väga meldiv koostöö, ütleksin! Ja isegi siis, kui mul on vaja ajada omi asju, tal omi, siis kusagil sees on hea soe tunne, et ta on sealsamas lähedal. Mulle läheb see väga korda.

Kuidagi on nii juhtunud, et praegu tulistan jutlustamiskoolitusi mitmest rauast korraga - veebi vahendusel Eestis, füüsilisel kujul Rootsis ja veebruari keskel ka laiemalt Balti riikide teoloogiatudengitele. See nädal Lätis bakatudengeid õpetades oli ainus asi, mis mu mugava elurütmi korraks tugevalt segi paiskas. Olid väga intensiivsed päevad - viie päeva sisse mahtus vist umbes 17 tunni jagu loenguid, siis 10 lühijutluse kiiret läbi lugemist ja tagasisidestamist ning viimasel päeval ära kuulamist. Täna juhtub olema tudengitel teise jutluse teksti esitamise tähtaeg, nii et üks lugemis- ja hindamismaraton on veel ees. On olnud tore ja inspireeriv, aga emotsionaalselt üksjagu kurnav teekond.

Kui elad kindlas rütmis, siis aeg lendab. Mul on hea meel, et nüüd lendame kevade ja siis suve poole - päikese, ühepäevamatkade, kajakite, sooja merevee ja jäätisetuutude poole. Ja muidugi puhkuse poole Eestis - Jacob Collier' Tartu kontserdi piletid on meil juba kenasti taskus. :)

---