Müüdud!

Me nüüd siis ikkagi kolime. 

Plaan on võrreldes kevadega natuke muutunud. Me avastasime, et korraga müüa ja osta on peaaegu et võimatu - nii täpset ajastamist ei ole lihtsalt võimalik kinnisvaraturul praegu teha. Parem on protsess pooleks jagada, kõigepealt müüa ja üürikasse kolida ning alles siis hakata ostmise peale mõtlema. 

Alustasime protsessi esimese osaga augustis ja korter läks kinnisvaraportaalidesse üles septembri alguses, kui olime Serbiast tagasi jõudnud ja toad enne fotograafi tulekut ära koristanud. Maakler oli meil tore ja asjalik, tegeles meiega päris aktiivselt. Samas andis meile ka teada, et praegusel hetkel on turg kuidagi uimaseks jäänud ja meie piirkonnas on korterite müümine oodatust raskem. Mina närisin selle peale sõrmeküüsi - ja siis rahunesin jälle maha. On asju, mis on meie kontrolli all ja mida saame ise teha, ja siis on asju, mis meie kontrolli all ei ole ja mille osas tuleb pilk ülespoole suunata. Mulle kui kontrollifriigile on seda meeldetuletust ikka aeg-ajalt vaja.

Huvi korteri vastu oli väga leige. Aga siis juhiti mõte ühele tuttavale paarile, kes on Stockholmi piirkonda kolimas. Ma olin ise täiesti kindel, et nad olid FB-s meie kuulutust näinud, aga igaks juhuks kontrollisin üle ja avastasin üllatusega, et meil ei ole kummagagi sotsiaalmeedias kontakti. Võtsin siis kätte ja saatsin neile eelmisel teisipäeval meili, et näe, te tulete Stockholmi ja kui teil veel elukohta pole, siis me hea meelega müüme teile. Üldse ei arvanud, et sellest asjast võiks asja saada, aga õnge võib ju ikka vette visata.

See oli eelmisel teisipäeval. Täpselt nädal hiljem, selle nädala teisipäeval, istusime koos maakleri kontoris ja sõlmisime ostu-müügi lepingu. Nende ostuotsus tuli peaaegu et kohe, järgmised päevad oli neil vaja panga ja maakleriga suhelda; nüüd on allkirjad paberil ja kaup koos.

Mul kukkus kivi südamelt. Mul on tänase seisuga täpselt viis nädalat sünnitamise tähtajani jäänud ja me püüame enne seda oma kodinad kokku korjata ja Ekebyholmi üürikasse kolida (selle korteri võtmed on meil juba käes). Ma olen väga-väga tänulik. Suuremat kolijat ja kastitõstjat minust ju praegu enam ei ole, aga sõbrad on lubanud abis olla, emast-isast rääkimata. Ma usun, et saame hakkama. 

Mõneks ajaks maandume nüüd igatahes Ekebyholmis. Korteris on ruutmeetreid 70 ja hind on mõistlik, nii et meile piisab sellest kohe mõneks ajaks. See, kas või millal projekti teise poolega tegelema hakkame, on lahtine. Praegu on tunne, et võikski vabalt kaks aastat üürikas elada ja asjad uuesti läbi mõelda siis, kui mul on aeg tagasi tööle tulla. Miski minu sees on maja ostmise asjus väga ettevaatlikuks muutunud - ma ju ei tea, kas ma jätkan kahe aasta pärast pastoritööga või kui, siis kas Ekebyholmis. Sellises olukorras ei tasu maja uisapäisa ostma tormata. 

Nii et elame selliste suurte muutuste tuules. Aga süda on rahul. 

--

Siin kaks pilti sellest, kuidas me enne fotograafi tulekut oma korterist Potjomkini küla ehitasime. :D