Ma pidasin poolteist nädalat tagasi oma viimase jutluse ja viisin läbi viimase pühaõhtusöömaaja talituse.
Nagu jutlustamisega vahel on - mis meelel, see keelel. Sel korral tundus kuidagi paslik minna tagasi vana küünilise Saalomoni tarkusesõnade juurde ja kõneleda sellest, et "igale asjale on määratud aeg ja aeg on igal tegevusel taeva all". Mõtisklesin aegade muutumise üle inimese elus, tunnetades ise nii teravalt ühe eluetappi lõppu ja uue algust. Vahel vahetuvad eluaastaajad märkamatult - kes seda ikka tähele paneb, millal esimene leheke kollaseks muutub või millal kevadest suvi saab. Aga teinekord on muutused järsud ja selged. Eile oli üks aeg, homme hoopis teine.
Me elame praegu järskude muutuste ajal ja see annab kõigele erilise värvi ja maitse. Millal beebi meil siin tulla otsustab, täpselt ju ei tea, aga selles kahekesi olemise viimases otsas on kõik muidu nii tavalised kogemused kuidagi eriliseks saanud. Istusime mõned nädalad tagasi Stockholmis kuningliku ooperi saalis ja ma mõtlesin, et kes teab, millal seda luksust jälle nautida saab. Nii olengi õppinud rohkem märkama ja hindama seda, milleks lõppev eluetapp veel vabadust annab.
Viimastel nädalatel olen muude asjade hulgas niisiis...
No comments:
Post a Comment