Tere tulemast!

Ega täna polegi midagi muud öelda kui et "Tere tulemast suurde maailma, Lucas!", kõik kümme sõrme, kümme varvast ja suurepäraselt töötavad häälepaelad! Homme juba tervelt ühe nädala vanune. 

Kui keegi oleks mulle mõned nädalad tagasi öelnud, et mu sünnitus kestab rohkem kui 20 tundi ja ma kaotan nõksa rohkem kui liitri verd, oleks ma vist suurest hirmust hinge heitnud. See ei kõla just eriti meeldiva kogemusena. Ometi oli tegemist läbinisti positiivse kogemusega - ja mingil moel oli see hoopiski tore, et meil ei olnud mitte kuhugi kiiret. See oli eelmise laupäeva hommikul, kui ma S.-ile hommikusööki tegin ja hakkasin teda kirikusse saatma, kui tuli esimest korda hästi nõrk tunne, et midagi võiks ometi juhtuma hakata. Selleks ajaks, kui ta kirikust tagasi oli, oli selge, et asju juhtub. Aga olime kenasti kodus, ma põrgatasin ennast pilatese palli peal mööda elutuba edasi-tagasi, kruttisin muusika volüümi üles ja alles viie paiku õhtul oli tundmus, et peaks hakkama haigla poole sõitma. Meil on Ekebyholmist Stockholmi kesklinna umbes tunni aja tee, nii et väga hilja peale ei tahtnud seda sõitu jätta. Aga kulgesime rahulikult ja kiirust ei ületanud. Kui kohale jõudsime, siis pandi klemmid külge ja uuriti, millised mu soovid edasise osas on. 

Ja selle koha peal on palju abiks see, kui sa ennast ja oma piire tead. Ma olin juba mitu kuud tagasi enda jaoks selgeks mõelnud kaks asja. Esiteks selle, et ülitundliku inimesena olen arvatavasti keskmisest tundlikum ka valu osas. Ja teiseks selle, et täiesti loomulik, medikamentideta sünnitus ei ole minu jaoks väärtus omaette. Ma väga austan neid, kelle jaoks see on väärtus ja kes selle kangelaslikult läbi teevad, aga mina ei ole kangelane ja asjatult suur kannatus ei ole miski, mida peaksin iseenesest oluliseks.

Nii et ma põhimõtteliselt ütlesin neile, et mida head te selles asutuses pakute, ma võtaks palun kõik valuvaigistid, mhmh, aitäh! Ja nii saingi hilisõhtul epiduraali ja veetsin sünnitustoas väga meeldivalt ja valuvabalt kõik need pikad öötunnid kuni umbes kella kolmeni. Sealt edasi viimased kaks tundi olid muidugi kõige raskemad, aga ennekõike sellepärast, et pressimise faas läks üle kahe tunni pikaks ja arst hakkas juba muretsema. Seda hirmu, et äkki ma ikkagi ei saa hakkama või et äkki laps ei jaksa vastu pidada, mäletan ma teravalt. See oli kogu sünnituse kõige hullem tunne. Aga see hirm sai kohe otsa, nii kui laps häält tegema hakkas. Mis sealt edasi sai, selles osas on mu mälestused väga lünklikud. Midagi oli tarvis õmmelda, keegi jooksis veel ringi, S.-ile anti käärid, mul oli vaja oksendada. Mis järjekorras kõik need asjad juhtusid, ma enam ei tea. Aga ühel hetkel oli palat meditsiinipersonalist tühi ja kõik, mis sellel varasel pühapäeva hommikul maailma veel mahtus, olime meie kolmekesi. Eriti veel siis, kui me natuke aega hiljem perepalatisse jõudsime, oli selline tunne, et "nii vaikseks kõik on jäänud mu ümber ja mu sees". Et maailm tõmbus üheainsa tuhuga niimoodi kokku, et see, mis ukse või akna taga sündis, ei omanud enam kõige vähematki tähtsust. Olimegi ainult meie jäänud.

Me jäime arsti soovitusel kaheks päevaks haiglasse - mu hemoglobiin oli nii madal, et parem oli olla kohas, kus sulle kõik ette ja taha ära tehakse. Mis sa uimase peaga ikka kodus koperdad. See oli mu esimene tõsisem kokkupuude Rootsi meditsiinisüsteemiga ja ma jäin väga rahule - teenindus (kuidagi teisiti ei oska seda nimetadagi) oli läbinisti sõbralik ja peenetundeline; personal, kellel oli vaja palatisse tulla, soovis muudkui naeratades õnne ja õnne; last ei viidud hetkekski meie pilgu alt ära; kolmekäigulised lõuna- ja õhtusöögid valisime endale korralikust menüüst; meid aidati nõu ja jõuga igas viimases kui pisiasjas. 

Ja esimene hommikusöök kohe pärast sünnitust käis lausa lipu lehvides. :) Teisel päeval kahjuks enam lippu ei heisatud ega siinset kuulsat prinsesstårta't (seda helerohelist) ei pakutud.

Nüüd oleme mõned päevad kodus olnud ja harjunud uue rütmiga. On olnud mõned ärevad hetked, kui täpselt ei tea, mida teha või mis viga, aga üldiselt oleme väga rahulikus tempos kulgenud. S. on olnud kodus ja niimoodi koos oleme üle saanud ka pikkadest öödest, kui mõni eeldatavalt kiire pitstop muutub mitmetunniseks kisa- ja kussutamismaratoniks. Mis mulle õudselt meeldib, on see, kuidas S.-is avaldub täiesti uus ja seni nägemata külg. Mina olen endiselt oma hormoonide möllus ellu jäämise ja elus hoidmise režiimil, aga S.-i jaoks on kogu olukord kuidagi teistsugune. Tema tervitab L.-i igal hommikul valju ja reipa hüüuga "Tere hommikust, kullake!" (ma ei ole üldse objektiivne, aga mulle tundub, et väga heas eesti keeles) ja kui nad koos vannitoas mähkmevahetust toimetavad - ta teeb seda palju tihedamini kui mina -, siis mulle tundub, et neil käib seal mingi komöödiaetendus. Mu süda lihtsalt sulab, kui nad seal kahekesi asjatavad, ja kust iganes ma seda mõttelõnga hakkan keerutama, lõpuks jõuan alati sellesama järelduseni, et ma ei tahaks seda elu asja ja lapsevanemaks olemise asja mitte kellegi teisega koos ajada. Mulle on kingitud kõige parem(ad). Tänu on suur.