Elu pikim kuu

L. saab täna ühekuuseks. Hurraa ja hurraa!

See on olnud mu elu kõige pikem kuu. Ühest küljest subjektiivses mõttes - need minutid ja vahel ka tunnid, mil laps nutab, tunduvad kestvat terve igaviku. Lugesin hiljuti kusagilt, et väikese beebi kisa on just täpselt sellise helikõrguse ja intensiivsusega, et see paneb lähedal oleva täiskasvanu peas kõik punased tuled korraga põlema. See on hääl, mida ei ole võimalik ignoreerida. Kohe on vaja appi tormata. Ja ühest küljest on see Looja tarkus asjad niimoodi sättida - sellel väikesel vääksul on ju vaja, et keegi teda elus hoiaks ja aitaks, et keegi teda sülle võtaks ja toidaks. Aga kui kisa kestab pikalt ja kui sa oled enda teadmist mööda elimineerinud kõik põhjused - kõht on täis, pepu on kuiv, palav pole, külm ka mitte -, siis hakkab seesama punaste tulukeste armee su peas sind ennast läbi põletama. Nii et ma olen juba selgeks saanud, et müra summutavad kõrvaklapid on väga kasulikud ja et vahel tuleb appi võtta ka konkreetsed abipalved S-i suunas: "Siin on laps, minge kas või 15 minutiks õue; mul on praegu hädasti pausi vaja, on tarvis jõululaule kuulata, rahuneda ja kööki koristada. Siis ma võin jälle üle võtta."    

Teisest küljest on selle kuu otsatu pikkus täiesti objektiivne. Ma arvan, et ei ole mitte kunagi oma elus ühe kuu jooksul nii palju ärkvel oleku tunde kokku saanud. Mõned ööd - eriti nüüd, kui gaasivalud on päriselt pihta hakanud - on kohe eriti pikad. Nüüd ma tean täpselt, mis meil siin naabruskonnas toimub - millal hakkavad esimesed autod liikuma (kl 5:30), millal ühtede naabrite automaatne majavalgustus välja lülitub, millal teised naabrid üles ärkavad, aga peamiselt kui väga vaikne meil siin kella kahe ja kolme paiku öösel on. Ma arvan, et vaatan kunagi tulevikus praegusele eluetapile tagasi ja imestan, et kuidas ma - kaheksat tundi ööund vajav inimene - küll hakkama sain ja ellu jäin.

Aga laps sööb ja kakib ja kasvab. Pereõde oli tema kaalutõusuga väga rahul ja see, et ta kahenädalaselt hakkas kõhuli olles pead ühele ja teisele poole tõstma, annab tunnistust sellest, et see põtkimise ja rabelemise trenn, mida ta viimased kuud kõhus olles väga aktiivselt tegi, on musklid tugevaks kasvatanud. Viimasel kahel päeval olen märganud ka sellist toredat arengut, et ta on hakanud silmadega liikuvaid asju jälgima. Kui ma teda süles hoides oma pead ühele ja teisele poole kallutan, siis ta tuleb oma pilguga kenasti kaasa. Väike samm inimkonna jaoks, aga meitel siin päris suur arenguhüpe. 

Kui krooniline unevõlg välja arvata, siis läheb mul ju ka hästi. Ärevuse tase on hakanud alla tulema, olen sünnitusest täiesti paranenud ja mu kaal on täpselt sama, mis ta enne rasedaks jäämist aasta alguses oli. Toimetan jõudumööda kodus ja vahel pakin lapse sisse ja sõidan linna poodi või S-i ema-isa juurde. Lihtsalt selleks, et kodust välja saada, värsket õhku hingata ja mitte päris koopaelanikuks muutuda. 

S. on endiselt üleni eeskujulik, hinne viis pluss. Sellega, et ta on nüüd jälle täiskohaga tööl, oli raske harjuda, aga seda suurem on rõõm neist päevadest, kui ta kodus on. Siis toimetab tema rohkem lapsega ja ma saan hinge tõmmata ja isegi väikest normaalsuse luksust nautida. Möödunud pühapäeva hommikul sain näiteks 1) duši all käia (luksus), 2) endale hommikuputru keeta (luksus ruudus), 3) oma taldrikuga köögilaua taha istuda, küünla põlema panna ja pudru kõrvale uut retseptiraamatut sirvida (luksus kuubis). Kui S-i kodus pole, siis selliseid asju teha ei saa. Aga olulisim on ikkagi see, et S. ei ole kordagi veel kannatust kaotanud, on kõik (minu ja L-i) pisarad ära kuivatanud ja jäänud sama muhedaks kui enne.

Alaku nüüd teine elukuu! Ainult et tulgu see natuke lühem kui esimene...