Anda ja saada

Mõned aastad tagasi kogesin oma elu ainsat tõsist vaimlist läbipõlemist. Suusad läksid Jumalaga täiesti risti ja selle tulemusel pidin kogudusetööst natuke aega eemal viibima. Üks mu põhilisi kaebuseid, mis minu ja Jumala suhetele nii rängalt mõjus, oli see, et mul oli tunne, et ma andsin endast pidevalt rohkem, kui vastu sain. Et ma püüdsin anda parimat teiste inimeste heaks - kuulasin ja õpetasin ja jutlustasin ja olin olemas -, aga päeva lõpuks tulin ikka oma tühja korterisse ja mul ei olnud kedagi, kes oleks minu käest uurinud, kuidas mul endal läheb. Kaeblesin pikalt selle üle, et Jumal ei ole mulle andnud piisavalt emotsionaalseid ressursse, et koguduses töötada. Tundsin, et andmine ja saamine ei olnud tasakaalus.

Nüüd, viimase poolteise kuu jooksul olen selle mälestuse juurde ikka ja jälle tagasi tulnud. Sest minu elus on asjad praegu niimoodi korraldatud, et ma olen saanud mõõtmatult palju rohkem, kui ma olen andnud, ja mingil moel on see teinud terveks need vanad haavad ja armid, mis olid minu sisse jäänud.

Kui siinse koguduse naispere mulle oktoobris suure üllatuspeo korraldas, siis käis seal õhtu jooksul ringi üks paber, kuhu iga soovija sai kirja panna, kas ja millal tal oleks võimalik meile pärast lapse saamist toitu valmistada. Oligi selline peen ja minu jaoks kuidagi ameerikalik tabel, pealkirjaks Meal Train. Ma ei olnud midagi sellist varem näinudki. Inimesed panid end rõõmsalt kirja, aga ma ei osanud sellest siis eriti midagi arvata.

Aga kui haiglast koju jõudsime, kui ööd ja päevad segamini olid, kui polnud mahti isegi duši all käia, kui kõik majapidamistööd muutusid neljandajärguliseks, siis hakkas tõesti meie korteri ukse taha ilmuma kotte ja potte, ja nii üle päeva mitu nädalat järjest. Koguduse naised olid end tõepoolest üles rivistanud, kuupäevadega tabeli teinud... ja neid pajaroogi ning supipotte muudkui tuli ja tuli. Vahel oli seda toitu lausa nii palju, et ma pidin ülejäägid karpidesse panema ja sügavkülmikusse torkama. 

Mul võttis paaril korral ikka heldimusest silma märjaks (eriti siis, kui Samuel oli jälle täisajaga tööle naasnud), kui soe leib või mõni indiapärane roog tuli vaikse ukselekoputuse saatel köögilauale just sellel hetkel, kui mu kõht kõige tühjem ja tuju kõige kehvem. Ja nii ma muudkui võtsin ja võtsin ja võtsin vastu, ilma midagi tagasi andmata. Sest olgem ausad - ma ei anna praegu ju (peale Lucase) mitte kellelegi mitte midagi. Ma ei õpeta, ei jutlusta, ei külasta, ei tööta, ma ei tooda mitte midagi, ma ei ole mitte kellelegi kasulik. Ja just sellel hellal ajal olen kogenud saamise õnnistust rikkalikumalt kui ehk kunagi varem. Süda on väga tänulik ja emotsionaalne tervenemine neist möödaniku kibedatest mälestustest on olnud sügav.

Olen andnud ja olen saanud. Jumal on hea. 

Ma ei hakka neid pilte siinjuures üles rivistama, aga olen paljudest roogadest pilti teinud. Hoian neid hoolega oma telefonis, et kui kunagi peaks juhtuma, et mul hakkab ärateenimatu armu kogemus meelest minema, siis saan kohe oma mälu värskendada. 

Ja ühtlasi olen saanud teisegi olulise õppetunni. Nüüd tean, et värsketel vanematel ei ole eriti mingit kasu plüüsist karumõmmidest ja juba neljandast frotee-titerätikust (kuigi nende kinkijad on teinud seda heast südamest ja suure hoolitsusega). Kõige parem kingitus on soe toit ja kaloririkkad snäkid. Neid läheb päriselt vaja, neist on päriselt hea meel. Nii et kui ma peaksin kunagi olema olukorras, kus saan mõnele teisele vastsele vanemale midagi teha, siis püüan natukenegi saadud heast tagasi anda ja supipotiga ukse taha ilmuda.