Ta liigub siiski

Meil saab täna üks jõmm kahekuuseks. 

Aeg on hakanud tõesti kiiremini liikuma. Isegi nii palju, et esimesed "appi, see särk on ju väikseks jäänud" ehmatused on üle elatud (pole ju ka ime, kui kolmest ja poolest kilost on järsku saanud viis kilo inimest). 

Lugesin sellel nädalal artiklit aja kulgemisest ja sellest, kui subjektiivne selle tajumine on. Artikli üks bottom line oli, et raske aeg läheb aeglaselt, rõõmus kiiresti.  

Mingis mõttes on see tõsi ka nende kahe möödunud kuu osas. Algus oli ju ikka raske. Hormoonid möllasid, ärevuse tase oli väga kõrge, maadlesin unetusega (mis läks ühel hetkel sujuvalt magamatuseks üle), laps kas magas või kisas. Rutiini ja rahu oli raske leida. 

Nüüd oleme olukorraga harjunud ja asjad sujuvad võrdlemisi hästi. Magamise, söömise ja kisamise kõrvale on tulnud neljas - ja täiesti imeline - olemise viis: laps on vait ja uudistab suurte silmadega maailma. Mulle tundub, et selle neljanda käigu osakaal suureneb nädalast nädalasse ja ma olen selle eest väga tänulik.

Kõige suurem muutus ja arenguhüpe on see, et ta on hakanud viimasel nädalal lalisema. Ja mitte lihtsalt niisama umbropsu, vaid ta suhtleb. Me räägime vahel mähkmevahetuse ajal omavahel pikad jutud maha. Ta võib suure naeratuse ja heldinud häälega midagi pajatada või siis kurdab sellise vigiseva häälega midagi. Mine võta kinni, võib-olla tal on ka raskeid hetki ja tuleb kurta. Ma ei oska öelda, kas nende kahe vahel on seos (minu meelest on), aga alates sellest, kui ta on hakanud sihipäraselt häälitsema, on meil olnud paar imetabast õhtut, kui ma olen ta pannud ärkvel olles voodisse, tasakesi minema hiilinud ja ta on ise magama jäänud. Ehk siis ta pobiseb omaette oma kümme minutit ja siis on ühel hetkel vaikus majas. See ei toimi alati (seda oleks ka natuke palju tahta), aga midagi selles lalisemises on, mis teda ennast rahustab.

Vastukaaluks neile õhtutele satub muidugi ka neid õhtuid sekka, kus me proovime kaks korda kõik oma trikid ära ja ikka miski ei aita. Vana-aastaõhtu oli just selline. Vanemad, tohlakad, tahtsid pool üksteist magama keerata, aga noorem põlvkond jauras kella poole kaheni öösel. Järgmisel päeval oli mul õnneks võimalus laps sisse pakkida, S-ile koos piimapudeliga kaenlasse anda ja S-i vanemate juurde saata. Lebasin siis paar tundi elutoa diivanil nagu tühjaks pigistatud sidrun (magama ei jäänud - unetus), nautisin õnnist vaikust ja tänasin taevast lähedal elavate vanavanemate eest. 

Jõulukingitustest rääkides oli parimaks asjaks see, et S. võttis pühade ja uue aasta paiku mõned palgata puhkuse päevad, nii et ta sai olla ühe jutiga kaks nädalat kodus. See vastutuse jagamine on nii oluline ja teeb minu elu palju lihtsamaks. Nüüd on S. muidugi tagasi tööl, aga selle kahe nädala jooksul kasvas laps ju kahe nädala jagu suuremaks. Mul on nüüd tänu sellele kahe nädala võrra lihtsam elu. 

Uskumatu, kui kiiresti mingid asjad juhtuvad. Juba ma skrollin oma telefoni fotoalbumit ja vaatan heldinud näoga - oi, kas ta tõesti oli kunagi nii väike! 

Siin meie vana-aastaõhtu vaikelu (enne öist tralli) limonaadi, koogitüki ja lapsega: