Keelest ja meelest

Üks asi, mis ammu enne Lucase sündi sai ära otsustatud, oli see, et mina räägin oma lapsega / lastega eesti keeles. Minu jaoks on see natuke nagu uhkuse küsimus - ma ju olen lõppude lõpuks eesti filoloog ja oma lapsele mingi muu keele õpetamine tunduks läbikukkumisena. Lisaks on minu jaoks väga oluline, et jõmm saaks tulevikus vabalt oma Eesti vanaisa ja onulastega suhelda. 

Nüüd olen avastanud, et keele küsimus on natuke keerulisem, kui ma ennist arvasin. Kõik toimib imehästi siis, kui me kahekesi kodus oleme - seda aega on tööpäevadel ju rohkem kui kaheksa tundi. Siis käib kogu meie elu eesti keeles. Aga kui issi õhtul töölt tuleb või kui me vanaema-vanaisa juures külas oleme (mida juhtub nädalas vähemalt kaks korda), siis ei olegi mul nii lihtne rääkida keeles, millest keegi teine mu ümber aru ei saa. Mitte et keegi sellest numbrit teeks, aga mul endal on imelik. Nii olen ennast ikka ja jälle tabanud seltskonnas olles rootsi keelt kasutamast, mitte Lucase, vaid teiste pärast. Või siis kompromissvariandina ütlen kõigepealt lapsele midagi eesti keeles ja siis sama asja rootsi keeles. Ma peaks oma vanad konspektid keele omandamise loengukursuselt üles otsima ja vaatama, mida asjatundjad sellise segapudru kohta arvavad. Küllap ikka seda, et peaks lapsega  järjekindlalt ainult ühes keeles rääkima.

Jagage oma kogemusi ja head nõu, sõbrad, kes te ka kodus mitme keele vahel laveerite!

Üks palve on mul veel. Kui kunagi kusagil kellelgi tuleb tahtmine Lucasele midagi kinkida, kas siis jõuluks või sünnipäevaks või niisama, siis ma väga palun - ärge mänguasju tooge! Meil ei ole neid kuhugi panna. Lisaks on oht, et meid tabab Samueli vanema venna poolt lõppematu vanade mänguasjade vool, mis nende peres on laste jaoks vanaks saanud või titekaks muutunud. Jõulude ajal saime juba kolm kotitäit klotse; need läksid õnneks kuuri alla hoiule - need ei mädane ega kõdune seal. Aga mis me siin suure tänuga vastu võtaksime, on eestikeelsed lasteraamatud, alates "kutsu teeb auh-auh" titeraamatutest kuni Lindgreni teoste ja algupärase eesti lastekirjanduseni. Nende eest oleksin väga tänulik, sest meil ei ole praegu ühtegi. Ja mu tundmus on, et raamatutest saab tulevikus mu parim keeleline salarelv olukorras, kus kõik teised mu ümber Lucasele ainult rootsi keelt pähe kallavad. Kuidagi pean ma sellele rootsi keele laviinile ju vastu seisma. Kuidagi tuleb see noormees ju eestlaseks kasvatada. 

Muidu on meil kõik hästi. Lucas on asjalik ja naerusuine laps ja meil läheb kõik see värk siin järjest kergemini ja rõõmsamalt. Viimased kaks ööd on ta ühe jutiga kaheksa tundi maganud - ma ärkan iga poolteise tunni tagant ja kontrollin, kas tal on ikka hing sees. Nii harjumatu on see terve öö kestev vaikus. Kauaks meile seda pikkade ööde õndsust antakse, ei oska öelda, aga praegu oleme selle eest mõlemad väga tänulikud. 

Täna juba kümme nädalat vana!

Ta liigub siiski

Meil saab täna üks jõmm kahekuuseks. 

Aeg on hakanud tõesti kiiremini liikuma. Isegi nii palju, et esimesed "appi, see särk on ju väikseks jäänud" ehmatused on üle elatud (pole ju ka ime, kui kolmest ja poolest kilost on järsku saanud viis kilo inimest). 

Lugesin sellel nädalal artiklit aja kulgemisest ja sellest, kui subjektiivne selle tajumine on. Artikli üks bottom line oli, et raske aeg läheb aeglaselt, rõõmus kiiresti.  

Mingis mõttes on see tõsi ka nende kahe möödunud kuu osas. Algus oli ju ikka raske. Hormoonid möllasid, ärevuse tase oli väga kõrge, maadlesin unetusega (mis läks ühel hetkel sujuvalt magamatuseks üle), laps kas magas või kisas. Rutiini ja rahu oli raske leida. 

Nüüd oleme olukorraga harjunud ja asjad sujuvad võrdlemisi hästi. Magamise, söömise ja kisamise kõrvale on tulnud neljas - ja täiesti imeline - olemise viis: laps on vait ja uudistab suurte silmadega maailma. Mulle tundub, et selle neljanda käigu osakaal suureneb nädalast nädalasse ja ma olen selle eest väga tänulik.

Kõige suurem muutus ja arenguhüpe on see, et ta on hakanud viimasel nädalal lalisema. Ja mitte lihtsalt niisama umbropsu, vaid ta suhtleb. Me räägime vahel mähkmevahetuse ajal omavahel pikad jutud maha. Ta võib suure naeratuse ja heldinud häälega midagi pajatada või siis kurdab sellise vigiseva häälega midagi. Mine võta kinni, võib-olla tal on ka raskeid hetki ja tuleb kurta. Ma ei oska öelda, kas nende kahe vahel on seos (minu meelest on), aga alates sellest, kui ta on hakanud sihipäraselt häälitsema, on meil olnud paar imetabast õhtut, kui ma olen ta pannud ärkvel olles voodisse, tasakesi minema hiilinud ja ta on ise magama jäänud. Ehk siis ta pobiseb omaette oma kümme minutit ja siis on ühel hetkel vaikus majas. See ei toimi alati (seda oleks ka natuke palju tahta), aga midagi selles lalisemises on, mis teda ennast rahustab.

Vastukaaluks neile õhtutele satub muidugi ka neid õhtuid sekka, kus me proovime kaks korda kõik oma trikid ära ja ikka miski ei aita. Vana-aastaõhtu oli just selline. Vanemad, tohlakad, tahtsid pool üksteist magama keerata, aga noorem põlvkond jauras kella poole kaheni öösel. Järgmisel päeval oli mul õnneks võimalus laps sisse pakkida, S-ile koos piimapudeliga kaenlasse anda ja S-i vanemate juurde saata. Lebasin siis paar tundi elutoa diivanil nagu tühjaks pigistatud sidrun (magama ei jäänud - unetus), nautisin õnnist vaikust ja tänasin taevast lähedal elavate vanavanemate eest. 

Jõulukingitustest rääkides oli parimaks asjaks see, et S. võttis pühade ja uue aasta paiku mõned palgata puhkuse päevad, nii et ta sai olla ühe jutiga kaks nädalat kodus. See vastutuse jagamine on nii oluline ja teeb minu elu palju lihtsamaks. Nüüd on S. muidugi tagasi tööl, aga selle kahe nädala jooksul kasvas laps ju kahe nädala jagu suuremaks. Mul on nüüd tänu sellele kahe nädala võrra lihtsam elu. 

Uskumatu, kui kiiresti mingid asjad juhtuvad. Juba ma skrollin oma telefoni fotoalbumit ja vaatan heldinud näoga - oi, kas ta tõesti oli kunagi nii väike! 

Siin meie vana-aastaõhtu vaikelu (enne öist tralli) limonaadi, koogitüki ja lapsega:

Anda ja saada

Mõned aastad tagasi kogesin oma elu ainsat tõsist vaimlist läbipõlemist. Suusad läksid Jumalaga täiesti risti ja selle tulemusel pidin kogudusetööst natuke aega eemal viibima. Üks mu põhilisi kaebuseid, mis minu ja Jumala suhetele nii rängalt mõjus, oli see, et mul oli tunne, et ma andsin endast pidevalt rohkem, kui vastu sain. Et ma püüdsin anda parimat teiste inimeste heaks - kuulasin ja õpetasin ja jutlustasin ja olin olemas -, aga päeva lõpuks tulin ikka oma tühja korterisse ja mul ei olnud kedagi, kes oleks minu käest uurinud, kuidas mul endal läheb. Kaeblesin pikalt selle üle, et Jumal ei ole mulle andnud piisavalt emotsionaalseid ressursse, et koguduses töötada. Tundsin, et andmine ja saamine ei olnud tasakaalus.

Nüüd, viimase poolteise kuu jooksul olen selle mälestuse juurde ikka ja jälle tagasi tulnud. Sest minu elus on asjad praegu niimoodi korraldatud, et ma olen saanud mõõtmatult palju rohkem, kui ma olen andnud, ja mingil moel on see teinud terveks need vanad haavad ja armid, mis olid minu sisse jäänud.

Kui siinse koguduse naispere mulle oktoobris suure üllatuspeo korraldas, siis käis seal õhtu jooksul ringi üks paber, kuhu iga soovija sai kirja panna, kas ja millal tal oleks võimalik meile pärast lapse saamist toitu valmistada. Oligi selline peen ja minu jaoks kuidagi ameerikalik tabel, pealkirjaks Meal Train. Ma ei olnud midagi sellist varem näinudki. Inimesed panid end rõõmsalt kirja, aga ma ei osanud sellest siis eriti midagi arvata.

Aga kui haiglast koju jõudsime, kui ööd ja päevad segamini olid, kui polnud mahti isegi duši all käia, kui kõik majapidamistööd muutusid neljandajärguliseks, siis hakkas tõesti meie korteri ukse taha ilmuma kotte ja potte, ja nii üle päeva mitu nädalat järjest. Koguduse naised olid end tõepoolest üles rivistanud, kuupäevadega tabeli teinud... ja neid pajaroogi ning supipotte muudkui tuli ja tuli. Vahel oli seda toitu lausa nii palju, et ma pidin ülejäägid karpidesse panema ja sügavkülmikusse torkama. 

Mul võttis paaril korral ikka heldimusest silma märjaks (eriti siis, kui Samuel oli jälle täisajaga tööle naasnud), kui soe leib või mõni indiapärane roog tuli vaikse ukselekoputuse saatel köögilauale just sellel hetkel, kui mu kõht kõige tühjem ja tuju kõige kehvem. Ja nii ma muudkui võtsin ja võtsin ja võtsin vastu, ilma midagi tagasi andmata. Sest olgem ausad - ma ei anna praegu ju (peale Lucase) mitte kellelegi mitte midagi. Ma ei õpeta, ei jutlusta, ei külasta, ei tööta, ma ei tooda mitte midagi, ma ei ole mitte kellelegi kasulik. Ja just sellel hellal ajal olen kogenud saamise õnnistust rikkalikumalt kui ehk kunagi varem. Süda on väga tänulik ja emotsionaalne tervenemine neist möödaniku kibedatest mälestustest on olnud sügav.

Olen andnud ja olen saanud. Jumal on hea. 

Ma ei hakka neid pilte siinjuures üles rivistama, aga olen paljudest roogadest pilti teinud. Hoian neid hoolega oma telefonis, et kui kunagi peaks juhtuma, et mul hakkab ärateenimatu armu kogemus meelest minema, siis saan kohe oma mälu värskendada. 

Ja ühtlasi olen saanud teisegi olulise õppetunni. Nüüd tean, et värsketel vanematel ei ole eriti mingit kasu plüüsist karumõmmidest ja juba neljandast frotee-titerätikust (kuigi nende kinkijad on teinud seda heast südamest ja suure hoolitsusega). Kõige parem kingitus on soe toit ja kaloririkkad snäkid. Neid läheb päriselt vaja, neist on päriselt hea meel. Nii et kui ma peaksin kunagi olema olukorras, kus saan mõnele teisele vastsele vanemale midagi teha, siis püüan natukenegi saadud heast tagasi anda ja supipotiga ukse taha ilmuda.