Praegu on hingetõmbeaeg. 

Mu sügisene entusiastlik katse hoida korraga õhus kolm palli - töö, kool ja lõputöö - ei olnud kõige edukam. Objektiivses mõttes oli küll edukas, sest kõik vajalik sai tehtud (ja võrdlemisi hästi), aga mu stressitaseme seier oli kogu aeg skaala punases otsas ja see ei olnud hea. Praegu on kaks palli rahulikult maas. Las nad olla seal. Esiteks, ma järgmisesse keeltekooli veel ei kiirusta. Ja teiseks, ma esitasin nädal tagasi oma doktöö ära. Loodan, et komisjon, kes seda nüüd loeb, lubab mind lähemal ajal kaitsmisele.

Nii on mul olnud aega tööd teha ja oma töine rütm ning rutiin leida. Tegemist on ka selles vallas palju, aga praegu saan seda teha ilma selle näriva tundeta, et samal ajal jäävad muud olulised asjad ripakile. 

Mõned nädalad tagasi viisin läbi oma esimese matusetalituse. Eestis ei tulnud keegi selle peale, et mind paluda matust läbi viima, siin ei kergita keegi selle peale isegi üht kulmukarva. Lahkunu - nooremapoolse täies elujõus mehe, kelle ajuvähk väga kiirelt ära viis - omaksed olid isegi sellega nõus, et talitus oli suuremalt jaolt ingliskeelne. Ainult rootsikeelne Meie Isa palve oli see, mida ma matusele eelnevatel päevadel harjutasin ja endale kõva häälega ette lugesin. Et oleks pärast kindlam tunne. Aga kõik matusega seotud asjad - pereliikmete külastus, matusetalitus ise, peied ja suhtlemine sugulaste-sõpradega - olid kuidagi väga soojad ja ilusad ja sõbralikud. Kõik jäid rahule ja mina sain olulise kogemuse võrra rikkamaks. Pärast matusetalitust kirikust välja minnes torkas üks koguduseliige mulle oma käe pihku, ütles aitäh ja arvas, et nüüd ei ole enam neil inimestel otsa ega äärt, kes soovivad mind matust läbi viima. Ma ei oska sellest ennustusest midagi arvata, aga rõõm tähendusrikastest hetkedest, kui ma saan inimeste jaoks olemas olla, on suur.

Olen külastanud mitmeid vanu koguduseliikmeid, kes on hooldekodus. Miski meie sees tahaks eirata seda aega inimese elus, kus dementsus võtab võimust ja kus vanurile ei tule enam meelde, mitu last tal on. Natuke võtab seest õõnsaks, tunnistan. Aga seegi on paljude inimeste igapäevane elu ja nii tuleb nendegi kõrval olla. Aga rõõmsa vastukaalu-näitena - käisin eile koos oma kolleegi T.-ga koguduse poolt õnnitlemas üht 91-aastaseks saanud papit, kes on erakordselt terane ja asjalik ja kes elab seenioritele mõeldud kompleksis, kus igaühel on kena kahetoaline korter. Korterikompleksil on ka klaaskatusega siseõu, mis näeb välja selline:

Ma seisin seal, suu ammuli, ja klõpsisin pilte teha (kahju, et veevulin ja troopiliste lindude siristamine pildi peale ei jäänud). Õhtul tulin koju, näitasin S.-ile õhinal pilte ja avaldasin arvamust, et võiks ka sinna kolida. Ta arvas, et selle kiire asjaga on veel ehk aega. :D

Jutlustan, kirjutan, valmistan ette eestikeelseid piiblitunde. Istun ühe ja teise nõukogu koosolekul. Loen.

Et kogudusetööd on ainult 50% jagu, siis saab muul ajal jalgu sirutada, taskuhäälinguid kuulata ja S.-iga aega veeta. Luksus, mida veel kaks kuud tagasi eriti ei olnud. 

Aga niipea, kui lõputöö saaga on läbi, tuleb jälle koolipinki minna ja tempo üles kerida. Mu üksaastakuplaan hiljemalt järgmisel talvel rootsi keeles jutlustada nõuab täitmist!