Vahepeal on nii palju juhtunud ja mu blogimise jõud on raugenud, nii et ma enam ei tea, kus jutujärjel sabast kinni saada.
Aprilli lõpus käisime paar päeva Eestis ja andsime mu raamatu ametlikult välja, juuni alguses olime ühe päeva Ahvenamaal, mais tähistasime mu juubelisünnipäeva, eelmisel nädalal pidas adventkoguduse Rootsi unioon maha oma peakoosoleku, kus Samuel vastutas ülekannete ja tehnilise poole eest. Aga muidu oleme olnud suuremalt jaolt kodused ja toimetanud siin oma toimetusi. Ootame juulit ja Samueli puhkust.
Lucas kasvab hirmsa mühinaga. Ta on nüüd seitse kuud täis. Ma arvan, et viimaste nädalate kõige suurem arenguhüpe on olnud see, et ta on hakanud eesmärgipäraselt ringi liikuma. See näeb natuke naljakas välja - edasi ta ju ei oska veel roomata / käputada, aga tagurdamine on tal väga hästi selgeks saanud. Eriti libeda põranda peal. Muudkui lükkab endale kätega hoogu ja libistab ennast kõhu peal edasi - või noh, tagasi. Paari päeva eest hakkas ta täiesti ootamatult ka planking'uga tegelema; hoiab ennast varbaotste ja käte peal päris ilusas plangus. See mobiilsus on midagi, millega ma pean kohe harjuma - see aeg, kus ta paigal püsis ja kus ma ei pidanud tal kogu aeg silma peal hoidma, on nüüd igatahes läbi saamas. Ta tagurdab ennast vahel elutoas kapi või köögis tooli alla kinni nii, et teda tuleb sealt ära päästmas käia. Eelmisel nädalal hakkisin supi tarvis köögivilju, kui ta oli ennast vaikselt esikusse libistanud ja lutsutas Samueli kinga paelu - ma väga loodan, et talda ei lakkunud. Põrandalampide juhtmed jäävad ette. Esikukapi alumise sahtliga saab juba lõgistada. Alumiselt kapiriiulilt saab klassikalise muusika plaate välja sikutada. Tuleb ikka ja jälle üle vaadata, ega põrandale ühtegi väikest jubinat ega tühja kilekotti pole kukkunud. Mees liigub!
Toiduseikluste maailmas läheb meil ka väga hästi. Targemad inimesed siin räägivad, et mida rohkem ja varem erinevat toidutekstuuri ja erinevaid söömise viise lapsele tutvustada, seda paremini pärast sööb. Nii et me oleme siin igasugu asju katsetanud - eelmine nädal oli meil näiteks K-tähe nädal, kui proovisime esimest korda kinoad ja kõrvitsat. M-täht on meil siiani muidugi kõige suurem lemmik - muna ja mustikad ja mango. Mmmm! Suuremalt jaolt toidan teda lusikaga ise, aga järjest rohkem annan talle ka näputoitu, jupi avokaadot või brokolit või omletti, vahel lasen tal pudru või jogurtiga lödistada. Pärast on muidugi kõik kohad laga täis, aga õilsa eesmärgi nimel kannatan selle välja. Kõige hullemad on olnud need hetked, kui ta topib oma suu toitu täis ja hakkab siis öökima - hirm lämbumise ees on ikka õudne! Aga mulle tundub, et seda öök-ööki hakkab nüüd järjest vähemaks jääma. Praadisin talle täna hommikul porgandi-lillkapsa kotletikesi ja ta sai nende söömisega eeskujulikult hakkama.
Muudest teemadest ületab uudistekünnise vast see, et me hakkame juulis kolima. Mingis mõttes on tegu täiesti mõttetu ettevõtmisega, sest me kolime siin oma tikutopsikülas 200 m edasi. Ruutmeetrite arvult on see uus majake meie praeguse korteriga täpselt sama suur. Nii et milleks siis pingutada? Esiteks sellepärast, et saame teiselt korruselt esimesele korrusele, väikesesse ridaelamuboksi. Ja teiseks saame endale päris suure murulapiga aiakese. Vot see viimane asi oligi see, mis mind pani kolimise kasuks otsustama - ma nii väga tahan tagaukse lahti teha ja lapse õue lasta, kus ta saab ise olla ja tegutseda. Peame plaani paar õunapuud ja mustasõstrapõõsast istutada. Aa jaa, maja omanikeks juhtuvad olema Samueli ema-isa haha! Sellepärast siis see istutamise jutt. Muidu võõralt üürides seda juttu ju ei räägiks.
Ema-isa majakeses elanud pere kolis sealt eelmise nädala lõpus välja (ja läks tagasi kodumaale Leetu), nii et me saime juba võtmed kätte, olgugi et oma korterit üürime juuli lõpuni. Eile oli mul vaja arvuti taga tööd teha (toimetan üht raamatut) ja kuna S. oli pärast eelmise nädala ületunde endale vaba päeva võtnud, saatsin ta lapsega õue. Ta ütles, et hakkab juba kuurikraami kolima. Õhtul läksin vaatama - oligi meie kuurikonku tühi! Küsisin, et kuidas tal õnnestus niimoodi asju tänava teise otsa tassida, kui ta oli lapsevankriga väljas. Ta ütles, et ah, kuhjasin asjad vankris Lucasele peale ja muudkui kõndisin edasi-tagasi. Õnneks või kahjuks ma ei näinud, kuidas see välja nägi. Igatahes oleme vast esimesed inimesed, kes kasutavad kolimiseks mitte kastiautot või järelkäru, vaid lapsevankrit!
Muidu tunneme rõõmu suvesoojast, pikkadest päevadest ja linnulaulust.