Juurvili - inimene

Nädala eest sai jõmm üheksakuuseks. 

Me pidasime kaks õhtut tagasi magamajäämise street fight'i ja kuna see ei ole üldse tema moodi niimoodi õhtul piriseda, siis ma muidugi guugeldasin seda asja. Tark mees taskus teadis öelda, et üheksanda elukuu uneprobleemid on võrdlemisi tavalised. Et tegemist on ühega nendest arenguspurtidest, millega aju ei saa alati hästi toime ja mille tõttu on uni tihti häiritud. Selle peale pidin ma nõustuma, et tõepoolest, praegu tundub käes olevat üks selline aktiivne arengufaas, kus edasiminek toimub suurte hüpetega.

Mul on peas selline skaala: juurvili - inimene. Vastsündinu on ikka täitsa juurvili. Ja inimene on minu jaoks laps, kes juba räägib ja arvab maailmast midagi. Me oleme seal poole peal, mulle tundub. Ma ei tea, mis tema väikeses peas toimub (kuidas saab mõelda mitteverbaalseid mõtteid, kui keelt veel ei ole?), aga ta ilmselgelt juba mõtleb ja tahab ja eelistab.

Näiteks täna hommikul. Meil on kontoritoas laua all kuhi plaate ja CD-sid (sest kolimine ei lõpe kunagi otsa), mis teda hirmsasti huvitavad ja mida ta ahistamas käib. Kaks korda tõstsin ta tagasi elutuppa, aga jätsin kontori ukse lahti; kolmandal korral panin ukse kinni. Aitab. Selle peale istus ta ukse taga, patsutas ust ja kurtis valju häälega. On täiesti ilmselge, et tal on tekkinud mõte ja eesmärk ja ta saab aru, et keegi on teda takistanud. Viis kuud tagasi, skaalal tükk maad juurvilja otsa pool, poleks ta ukse kinni panemisest tuhkagi arvanud. Aga nüüd, näed, arvab.  

See on minu jaoks tohutult põnev. See arengu jälgimine. Ma ei ole ju kunagi varem ühegi väikelapsega niimoodi päevast päeva koos olnud. Aga nüüd ma kohe märkan, kui miski on teistmoodi, kui mingi teosamm - või tiigrihüpe - on arengus toimunud. Imeliselt põnev.

Mis meie viimase aja suuremad sammud siis on? Esiteks see, et mobiilsust on väga palju juurde tulnud. Käpuliasendist tuleb nüüd ilusti istuma (ja tagasi). Roomab ka - kuigi päris klassikaline roomamine see pole. Ta rohkem nagu hüppab kõhu peal edasi. Aga kiire on, sunnik. Natukene on tähelepanu mujal ja juba on ta mingeid lambijuhtmeid sikutamas või köögilaua all taburetiga lõgistamas. Teine suur asi on see, et meie potitreening kannab järjest ilusamaid (haisvamaid) vilju. Just eile oli uudistes nupuke, et rootsi lapsed on maailmas ühed viimased, kes mähkmetest vabaks saavad. Ma olen selle peale päris palju mõelnud. Mähkmetööstus - Big Nappy - on ilmselgelt kõik nii ära timminud, et vanemate motti potiga jännata võimalikult madalal hoida. Tänapäeva mähkmed on lihtsalt NII mugavad. Sa ei pea mitte midagi pesema ega nööril kuivatama ega kokku voltima ega kappi riiulisse panema - ehk teisisõnu, neid orasid, mis sind vanemana torgiks ja innustaks potitreeninguga alustama, peaaegu ei olegi. Õnneks S. oli hakkajam kui mina ja viitsis selle raske alguse ette võtta. Alguses on see ju lapsele täiesti arusaamatu, miks ta peaks palja peega mingi poti peal istuma. Kaks esimest korda tuli ikka nutujoru peale. Aga siis hakkas järjest libedamalt minema. Nüüd ta istub hea meelega poti peal iga kord, kui üles ärkab. Mähkmete arv, mis ööpäevas kasutusse lähevad, on nüüd varasemaga võrreldes umbes poole peale kukkunud. Kolmandaks - plaksutab. Neljandaks - naeratab kõigi viie hambaga. Viiendaks - üldine huvi maailma vastu on märgatavalt kasvanud. Autod, linnud ja teised lapsed on praegu huviedetabeli tipus.  

Siin üks pilt tema igapäevasest trennist. Raske töö see inimeseks kasvamine.

Ja mina sain pika hoovõtu lõpuks isegi lillepoes käidud:

Maaelu

Me andsime täna oma vana korteri võtmed omanikule tagasi ja panime ühe eluetapi ukse enda järel kinni. 

Emotsioone on palju ja mitmesuguseid. Hoolimata sellest, et elasime tolles korteris ainult lühikest aega, on sealt väga eredad mälestused hinge jäänud. Kolisime sinna sisse ju oktoobri keskpaiku ehk siis kolm nädalat enne Lucase sündimist... Kõik need unetud ööd ja rõõmsad päevad jäid meist sinna kuidagi maha. Nüüd tuleb uues kohas jälle otsast peale alustada - seda meenutuste treimise ja mälestuste loomise tööd. 

Kolimine ise on muidugi täiesti õudne - sodi ja koli ja tolm ja tüütus. Siin mõned nädalad tagasi käis mul kett ikka täitsa maha. No kui palju peab ühel inimesel (või kolmel) asju olema! Ja meil ei ole neid ju tegelikult üldse palju. Meil ole ju mingeid vanu konkusid, kuhu järjest asju ladustada, me ei ole ju aastakümneid samas kohas kultuurikihti kasvatanud. Aga ikka saab lõpuks palju ja ikka saab mingil hetkel jaks otsa. Nüüd oleme muidugi koerast üle, aga ma kahtlustan, et see saba venib ka päris pikaks. Maja on juba sellises konditsioonis, et enam ei ole vaja kahe karguga kastidest üle hüpata, aga millal me viimistlemiseni jõuame... millal maalid ja fotod seina saavad ja kardinad akendele ette ja uued toataimed lillepoest aknalauale... Kui keegi teab, kus motti müüakse, andke palun teada, ma ostaks paar kilo.  

Esimene päev uues kohas

Sodi sodiks, aga meie uue raamatukapiga olen küll hiiglama rahul - see on tõeline kunsttükk! Ja Samuel on IKEA kappide kokkumonteerimise meister! Mmuahh!

Aga nüüd oleme siis maaeluga algust teinud. Ilma naljata - kolisime küll sama tänava teise otsa, aga vahe on täiesti tuntav. Nüüd on meil uks, mis otse elutoast terrassile viib. Ja terrassi servast algab ilus suur muruplats. Nii et kokkupuuteid loodusega on kohe tublisti rohkem. Selle esimese paari nädala jooksul oleme näiteks tutvust teinud selliste tegelastega:

- nastik Suzi, kes õnneks kartis mind natuke rohkem kui mina teda ja kolis üsna kiiresti meie kuuri tagant lauahunnikust minema

- külakassid

- robotmuruniiduk

- linavästrikupere, kelle jaoks on meie terrass peamine toidulaud

- hiigelsuur ronk, kes nädala jagu küla peal ringi kõndis ja almuseid palus (talle keelati süüa anda, nii et ta lendas lõpuks pettunult minema)

- siil

Selle siiliga oli meil siin üks öö kohe päris maadlemist. Sellega, et miski öösel väljas natuke krõbistab, olin juba harjunud, seda enam, et terrassiuks oli suure leitsakuga pidevalt lahti. Aga sellega, et siiliproua (või -härra) tahaks meile ühel öösel päriselt sisse tungida, ei olnud me arvestanud. See oli kella poole kahe paiku, kui krõbin hakkas selgelt kostma meie sodise kontoritoa nurgast ja selle peale sain ma päris korraliku kreepsu. Meil läks ikka tükk aega, et väheke ehmunud siil jälle välja juhatada.

Aga mu suureks lemmikuks on juba saanud külatagune mets. Imeliselt ilus mets imeliselt ilusate mustikatega. Olen sinna paar korda pangega jõudnud ja loodan, et jõuan veel. Samuel pole marjakorjamisest nii väga huvitatud, aga mulle on seda metsa koos vaikuse ja päikesega väga vaja. Kogu aeg kisub tagasi. Ja mis saaks olla parem kui kohupiim värskete metsamustikatega! 

Nii et elagu (maa)elu!

Ta liigub siiski!

Vahepeal on nii palju juhtunud ja mu blogimise jõud on raugenud, nii et ma enam ei tea, kus jutujärjel sabast kinni saada.

Aprilli lõpus käisime paar päeva Eestis ja andsime mu raamatu ametlikult välja, juuni alguses olime ühe päeva Ahvenamaal, mais tähistasime mu juubelisünnipäeva, eelmisel nädalal pidas adventkoguduse Rootsi unioon maha oma peakoosoleku, kus Samuel vastutas ülekannete ja tehnilise poole eest. Aga muidu oleme olnud suuremalt jaolt kodused ja toimetanud siin oma toimetusi. Ootame juulit ja Samueli puhkust.

Lucas kasvab hirmsa mühinaga. Ta on nüüd seitse kuud täis. Ma arvan, et viimaste nädalate kõige suurem arenguhüpe on olnud see, et ta on hakanud eesmärgipäraselt ringi liikuma. See näeb natuke naljakas välja - edasi ta ju ei oska veel roomata / käputada, aga tagurdamine on tal väga hästi selgeks saanud. Eriti libeda põranda peal. Muudkui lükkab endale kätega hoogu ja libistab ennast kõhu peal edasi - või noh, tagasi. Paari päeva eest hakkas ta täiesti ootamatult ka planking'uga tegelema; hoiab ennast varbaotste ja käte peal päris ilusas plangus. See mobiilsus on midagi, millega ma pean kohe harjuma - see aeg, kus ta paigal püsis ja kus ma ei pidanud tal kogu aeg silma peal hoidma, on nüüd igatahes läbi saamas. Ta tagurdab ennast vahel elutoas kapi või köögis tooli alla kinni nii, et teda tuleb sealt ära päästmas käia. Eelmisel nädalal hakkisin supi tarvis köögivilju, kui ta oli ennast vaikselt esikusse libistanud ja lutsutas Samueli kinga paelu - ma väga loodan, et talda ei lakkunud. Põrandalampide juhtmed jäävad ette. Esikukapi alumise sahtliga saab juba lõgistada. Alumiselt kapiriiulilt saab klassikalise muusika plaate välja sikutada. Tuleb ikka ja jälle üle vaadata, ega põrandale ühtegi väikest jubinat ega tühja kilekotti pole kukkunud. Mees liigub!

Toiduseikluste maailmas läheb meil ka väga hästi. Targemad inimesed siin räägivad, et mida rohkem ja varem erinevat toidutekstuuri ja erinevaid söömise viise lapsele tutvustada, seda paremini pärast sööb. Nii et me oleme siin igasugu asju katsetanud - eelmine nädal oli meil näiteks K-tähe nädal, kui proovisime esimest korda kinoad ja kõrvitsat. M-täht on meil siiani muidugi kõige suurem lemmik - muna ja mustikad ja mango. Mmmm! Suuremalt jaolt toidan teda lusikaga ise, aga järjest rohkem annan talle ka näputoitu, jupi avokaadot või brokolit või omletti, vahel lasen tal pudru või jogurtiga lödistada. Pärast on muidugi kõik kohad laga täis, aga õilsa eesmärgi nimel kannatan selle välja. Kõige hullemad on olnud need hetked, kui ta topib oma suu toitu täis ja hakkab siis öökima - hirm lämbumise ees on ikka õudne! Aga mulle tundub, et seda öök-ööki hakkab nüüd järjest vähemaks jääma. Praadisin talle täna hommikul porgandi-lillkapsa kotletikesi ja ta sai nende söömisega eeskujulikult hakkama. 

Muudest teemadest ületab uudistekünnise vast see, et me hakkame juulis kolima. Mingis mõttes on tegu täiesti mõttetu ettevõtmisega, sest me kolime siin oma tikutopsikülas 200 m edasi. Ruutmeetrite arvult on see uus majake meie praeguse korteriga täpselt sama suur. Nii et milleks siis pingutada? Esiteks sellepärast, et saame teiselt korruselt esimesele korrusele, väikesesse ridaelamuboksi. Ja teiseks saame endale päris suure murulapiga aiakese. Vot see viimane asi oligi see, mis mind pani kolimise kasuks otsustama - ma nii väga tahan tagaukse lahti teha ja lapse õue lasta, kus ta saab ise olla ja tegutseda. Peame plaani paar õunapuud ja mustasõstrapõõsast istutada. Aa jaa, maja omanikeks juhtuvad olema Samueli ema-isa haha! Sellepärast siis see istutamise jutt. Muidu võõralt üürides seda juttu ju ei räägiks. 

Ema-isa majakeses elanud pere kolis sealt eelmise nädala lõpus välja (ja läks tagasi kodumaale Leetu), nii et me saime juba võtmed kätte, olgugi et oma korterit üürime juuli lõpuni. Eile oli mul vaja arvuti taga tööd teha (toimetan üht raamatut) ja kuna S. oli pärast eelmise nädala ületunde endale vaba päeva võtnud, saatsin ta lapsega õue. Ta ütles, et hakkab juba kuurikraami kolima. Õhtul läksin vaatama - oligi meie kuurikonku tühi! Küsisin, et kuidas tal õnnestus niimoodi asju tänava teise otsa tassida, kui ta oli lapsevankriga väljas. Ta ütles, et ah, kuhjasin asjad vankris Lucasele peale ja muudkui kõndisin edasi-tagasi. Õnneks või kahjuks ma ei näinud, kuidas see välja nägi. Igatahes oleme vast esimesed inimesed, kes kasutavad kolimiseks mitte kastiautot või järelkäru, vaid lapsevankrit!

Muidu tunneme rõõmu suvesoojast, pikkadest päevadest ja linnulaulust.

 

Toidukatsetusi

Täna natukene toidujuttu.

See, et Skandinaavias on inimestel tohutult erinevaid toidutalumatusi, on ju ammu teada. Mu äiapapa on 40 aastat koolikokana töötanud ja tema ütleb, et selle ajaga on pilt täielikult muutunud. Kunagi oli umbes kolm õpilast kooli peal, kellel oli tarvis erimenüüd, nüüd on vähemalt kahel kolmandikul koolilastest üks või teine toiduhäda. Praegu on J. juba pensionil, aga eelmisel suvel käis ta ühes muusikalaagris toitu valmistamas. Ükspäev astusime Ekebyholmi lossi köögist läbi, et talle tere öelda; ta laiutas käsi ja näitas meile köögiuksele teibitud nimekirja asjadest, mida erinevad laagrilised ei saanud (või mõnel juhul vist ei tahtnud) süüa. No oma kümme asja oli seal nimekirjas kindlasti - ma ei tea, mis võluväge ta kasutas, et laagrilised kõik ära toita. Ma oleks neile vist vee vahule kloppinud ja seda pakkunud.   

Kui nüüd Lucas sündis ja meie pereõde esimest koduvisiiti tegi, siis ühe asjana küsis ta kohe - millised allergiad ja talumatused teil on? Mul, vanal nõukaaja lapsel, pole ühtegi, aga Samueli allergiate nimekiri on pikk ja lohisev. Seepeale seletas õde, et nüüd on suund selline, et allergeenide andmisega lapsele alustatakse võimalikult vara. Saatis meile isegi paar teadusartikli linki. Ja tõesti, meie Karolinskas ja Oslo ülikoolis on uuringud näidanud, et varane allergeenide tutvustamine lapsele annab väga häid tulemusi ja hoiab ära hilisemaid toidutalumatusi. 

Ütles, et nii kui Lucas saab kolmekuuseks, alustame kohe munaga.

Mul võttis ikka esimese hooga ehmatusest hinge kinni, aga täpselt nii oligi. Oleme pereõe juhendamisel teinud algust selliste asjadega: kolmekuuseks saades esimesel nädalal üle päeva keedumuna, teisel nädalal sellele lisaks pähklivõi(!), kolmandal nädalal nisujahu ja neljandal laktoosiga piimatoode. Natukene lusikaotsa jagu ja rinnapiimaga segamini.

Nüüd me oleme viiendaks elukuuks sellega nii harjunud, et ma ei kergita enam kulmukarvagi. Pean ainult meeles pidama, mis päev on. Et kas täna on muna ja piima päev või hoopis pähklivõi ja nisujahu päev. Vahel on segi ka läinud ja paaril korral vist isegi ununenud, aga siis korjame ennast jälle ree peale ja läheme edasi.  

Eile sai jõmmkärakas viiekuuseks; üleeile õhtul tõi Samuel naabrite poolt nende jaoks kasutuks muutunud tite köögitooli. Ja sünnipäeva tähistamiseks tundus, et võiks hakata tasapisi lisatoiduga algust tegema. Esimest korda siis keetsin ja püreestasin porgandit ja kuna oli piimapäev, siis panin paar killukest maitsestamata taluvõid juurde. Tops oli sekunditega tühi - ainult anna aga veel! Täna segasin porgandipüree hulka natuke keedumuna (nagu porgandipirukas!) ja seegi läks hästi kaubaks. Väga põnev on näha, mis tulevikus saab ja kas see varane exposure tõesti end ära tasub. 

Dokumenteerisin eile meie toidukatsetusi. Ikka väheke julgem süüa, kui Konn on ligi. :)

Mikro ja makro

Mõtlen elu erinevatele tasanditele ja sellele, kuidas nad on viimastel kuudel muutunud.

Esimene, võib-olla see kõige mikrom tasand on see, et last ei pea enam kogu aeg süles hoidma ehk siis mingi ihulik iseseisvus on minu jaoks hakanud tagasi tulema. Järjest rohkem saab ta oma asju aetud põrandal ja kuna nüüdseks on tekkinud huvi mänguasjade vastu, siis ta hoiab ennast mõne aja üsna kenasti ära. Ta on ära õppinud ka seljalt kõhuli keeramise, nii et tihti ähib ja puhib ta trenni teha. Kõhult seljale ta veel ei oska, seega kostub mõne aja pärast jälle hädakisa, kui ei jaksata enam peanuppu üleval hoida. Aga selle võimlemise kõrvalt saan ma juba täiesti vabalt tolmu pühkida või kartuliputru keeta - asjad, mida ma esimestel elukuudel üksinda kodus olles kuidagi teha ei saanud. 

Sealt edasi veidi suuremas plaanis dikteerib meie elu praegu see kurikuulus 4. elukuu sleep regression. Ma ei tohi tegelikult kurta, sest tema ööuni on endiselt eeskujulik - ja see on peamine. Aga tema päevaunede pikkus on kukkunud umbes 40-50 minuti peale ja kuna ma enamalt jaolt toidan ta voodis pikutades magama, siis ma ei saa enam selle linnuune kõrvalt ennast lahti haakida ega minema hiilida. Klõps on silmad lahti. Nii et päevane päris omaette olemise aeg on mul praegu nullilähedane. Kuulan tema kõrval seda tunnikesepikkust und pikutades Eesti Raadio järjejutte ja hoian oma Kindle'i lugeri haardeulatuses, aga see on ka kõik. Vahel, kui ta vankris magab - seda und, mis peaks olema päeval kõige pikem - ja keset kärutamist vähem kui tunni pärast suure kisaga ärkab, nii et ma pole saanud isegi oma lemmik podcast'i viimast episoodi lõpuni kuulata, tulen ma tuppa tõsise torinaga. Ütleme nii, et kui laps õpib rääkima sõnu, mida ta kõige tihedamini kuuleb, siis Lucase esimene täislause saab olema "Miks sa ei tudi, kui on tudiaeg?". 

Makrotasandil on elu võrreldes mu eelmise eluga endiselt täiesti teine. J. kinkis meile pulmadeks 5 aasta päeviku, aga kuna S. pole kellegi kirjainimene, siis täidan mina igal õhtul päevikut. Igal lehel on viis väikest lahtrit, iga aasta jaoks üks, nii et kui ma täna õhtul hakkan sissekannet tegema, siis ma näen kohe, mida ma samal kuupäeval eelmisel ja üle-eelmisel aastal tegin. Sealt tuleb see elumuutus kuidagi eriti selgelt esile. Iga natukese aja tagant satun otsa vanadele sissekannetele, mis teatavad umbes nii, et "täna võtsin vaba päeva ja käisin Stockholmis. 10 000 sammu. Ostsin vanalinnast jäätist, raamatupoest x raamatu. Ilm oli ilus ja meel hea. Koju alles hilisel pärastlõunal." Vaatan sellistele sissekannetele suurte silmadega otsa ega suuda isegi meenutada, mis tunne oli vabal päeval Stockholmis ringi hulkuda. Mis tunne oli elada nii, et kellegi eest ei tulnud 24/7 hoolitseda. Mis tunne oli teha ise oma päevaplaani. Me oleme Stockholmis käinud küll - sünnitamas ja mõned korrad arsti juures. Jäätist ei ostnud ja raamatupoes ei käinud. Ma saan teoreetiliselt aru, et kunagi tuleb see minemise ja tulemise vabadus jällegi tagasi, aga kogemuslikult, praktiliselt ei oska seda enam ette kujutada. 

--

Meie praegused lemmikmänguasjad Konn ja Nils Holgersson: 

Koopaelanik

Ma ei tea, kas see on see kuulus beebimull, väga intensiivne introvertsushoog või mingi kolmas asi, aga minust on saanud peaaegu et erak. Ja ma ei taha kuidagi sellest koopast välja, valguse kätte ja rahva sekka tulla.

Meil on praeguseks tekkinud päris hea igapäevane rutiin (ja mina olen rutiini-inimene, nagu ka varem olen  maininud). Tasapisi on sellest esimese kuu öö ja päeva segapudrust hakanud kooruma üpriski kena rütm, kus me läheme magama umbes samal ajal, ärkame umbes samal ajal ja läheme oma igapäevasele pikale jalutuskäigule ka umbes samal ajal. Issi tuleb töölt ja võtab õhtuse lapsekantseldamise vahetuse üle samuti samal kellaajal. Ja nii oma sissetallutud rada tammudes, raudse järjekindlusega oma podcast'e kuulates (minust on saanud maailma populaarseima ajalooteemalise taskuhäälingu The Rest Is History tulihingeline fänn), sama jalutustiiru kõndides, mähkmeid vahetades, samu laulujuppe ümisedes, kolmekümnendamat korda sama titeraamatut vaadates ja S-i kojutulekut oodates on maailm läinud väga ahtaks. Ma ei näe peale S-i ja tema ema-isa peaaegu mitte kedagi. Ja õudselt tore on - ma ei tunne suurest-laiast maailmast ja selle tegemistest kõige vähematki puudust. Isegi mõte sellest, et kunagi tuleb pea oma koopast välja pista, tundub imelik ja teataval moel hirmutav.

Ma lähen tuleval pühapäeval ühele salaja korraldatavale beebipeole ja ma hakkan juba praegu selleks vaimujõudu koguma. Ma pean seal ju inimestega paar tundi suhtlema. Uhh! 

Jaanuari alguses käisin korra kirikus. Oli pühaõhtusöömaajaga jumalateenistus ja ma tahtsin sellest osa saada. Pärast teenistust võttis üks endine kogudusevanem mind rajalt maha ja püüdis mulle väga veenvalt selgeks teha, et ma tegelikult tunnen jutlustamisest õudselt puudust ja oma vaimse tervise huvides peaksin seda vähemalt korra kuus tegema. Ma püüdsin talle viisakalt ja sama veenvalt selgitada, et ma ei ole mitte ühestki oma töisest kohustusest - sealhulgas jutlustamisest - karvavõrdki puudust tundnud ja arvestades tõsiasjaga, et see võib jääda mu ainsaks lapsepuhkuseks elus, jäävad kõik tulevased jutlused tulevikku. Praegu istun rõõmsalt oma koopas edasi.

Päris isoleeritud pole ma siiski olnud; mõned rõõmsad kohtumised on ka viimasesse kuusse mahtunud. Näiteks I. sattus Islandilt siiakanti ja läks nii hästi, et ta sai meile ühel õhtul külla tulla. Ma siis panin peas kõik oma teoloogilised küsimused ritta ja nii sai vanade heade Tallinna-aegade meenutuseks üks pikk arutelu maha peetud. Oli väga kosutav. Ja nüüd veebruari alguses, kui S. oli pika nädalavahetuse Soomes vanaema matustel, sai hea sõbranna S. nendeks päevadeks meie juurde tulla. Sellest oli palju abi - ta kärutas L-iga iga päev õues ja keetis meile suure potiga toitu, aga sõbrannatamisest ei tulnud siiski eriti midagi välja. Ma kadusin suvalistel hetkedel magamistuppa L-i toitma ja jäin sinna vahel lapse kõrvale tukkuma, ja kui me ennast ühel pärastlõunal siiski kokku korjasime ja kohvikusse sõitsime, siis läks kisa lahti niipea, kui olime ennast laua taha sättinud, nii et sellest sai mu elu kõige kiiremini alla kugistatud vastlakukkel. Loodetavasti tulevad pikemad ja rahulikumad kohvikukülastused ellu kunagi jälle tagasi. 

Seniks aga lehvitan oma urust ja tõmban kardina jälle ette.

Keelest ja meelest

Üks asi, mis ammu enne Lucase sündi sai ära otsustatud, oli see, et mina räägin oma lapsega / lastega eesti keeles. Minu jaoks on see natuke nagu uhkuse küsimus - ma ju olen lõppude lõpuks eesti filoloog ja oma lapsele mingi muu keele õpetamine tunduks läbikukkumisena. Lisaks on minu jaoks väga oluline, et jõmm saaks tulevikus vabalt oma Eesti vanaisa ja onulastega suhelda. 

Nüüd olen avastanud, et keele küsimus on natuke keerulisem, kui ma ennist arvasin. Kõik toimib imehästi siis, kui me kahekesi kodus oleme - seda aega on tööpäevadel ju rohkem kui kaheksa tundi. Siis käib kogu meie elu eesti keeles. Aga kui issi õhtul töölt tuleb või kui me vanaema-vanaisa juures külas oleme (mida juhtub nädalas vähemalt kaks korda), siis ei olegi mul nii lihtne rääkida keeles, millest keegi teine mu ümber aru ei saa. Mitte et keegi sellest numbrit teeks, aga mul endal on imelik. Nii olen ennast ikka ja jälle tabanud seltskonnas olles rootsi keelt kasutamast, mitte Lucase, vaid teiste pärast. Või siis kompromissvariandina ütlen kõigepealt lapsele midagi eesti keeles ja siis sama asja rootsi keeles. Ma peaks oma vanad konspektid keele omandamise loengukursuselt üles otsima ja vaatama, mida asjatundjad sellise segapudru kohta arvavad. Küllap ikka seda, et peaks lapsega  järjekindlalt ainult ühes keeles rääkima.

Jagage oma kogemusi ja head nõu, sõbrad, kes te ka kodus mitme keele vahel laveerite!

Üks palve on mul veel. Kui kunagi kusagil kellelgi tuleb tahtmine Lucasele midagi kinkida, kas siis jõuluks või sünnipäevaks või niisama, siis ma väga palun - ärge mänguasju tooge! Meil ei ole neid kuhugi panna. Lisaks on oht, et meid tabab Samueli vanema venna poolt lõppematu vanade mänguasjade vool, mis nende peres on laste jaoks vanaks saanud või titekaks muutunud. Jõulude ajal saime juba kolm kotitäit klotse; need läksid õnneks kuuri alla hoiule - need ei mädane ega kõdune seal. Aga mis me siin suure tänuga vastu võtaksime, on eestikeelsed lasteraamatud, alates "kutsu teeb auh-auh" titeraamatutest kuni Lindgreni teoste ja algupärase eesti lastekirjanduseni. Nende eest oleksin väga tänulik, sest meil ei ole praegu ühtegi. Ja mu tundmus on, et raamatutest saab tulevikus mu parim keeleline salarelv olukorras, kus kõik teised mu ümber Lucasele ainult rootsi keelt pähe kallavad. Kuidagi pean ma sellele rootsi keele laviinile ju vastu seisma. Kuidagi tuleb see noormees ju eestlaseks kasvatada. 

Muidu on meil kõik hästi. Lucas on asjalik ja naerusuine laps ja meil läheb kõik see värk siin järjest kergemini ja rõõmsamalt. Viimased kaks ööd on ta ühe jutiga kaheksa tundi maganud - ma ärkan iga poolteise tunni tagant ja kontrollin, kas tal on ikka hing sees. Nii harjumatu on see terve öö kestev vaikus. Kauaks meile seda pikkade ööde õndsust antakse, ei oska öelda, aga praegu oleme selle eest mõlemad väga tänulikud. 

Täna juba kümme nädalat vana!