Head uut ja paremat!

Jõulud tulid, jõulud läksid. 

Sel aastal sattusid jõulud tööinimese seisukohast kõige õnnetumale ajale - nädalavahetusele. Iga kord, kui see juhtub, on selline tunne, nagu oleks elult natuke petta saanud. Aga sel aastal sai laupäevane jõululaupäev minu jaoks hoopis uue ja ilusa tähenduse. Minu kodukoguduses, Ekebyholmi adventkoguduses, on olnud selline traditsioon, et kui 24. detsember juhtub olema laupäeval, siis ei peeta jumalateenistust mitte tavapärasel ajal ehk kl 11:30, vaid hoopis hommikul kell 8. Ma olin idee suhtes veidi skeptiline, tunnistan. Eriti siis, kui S. ütles, et tema kord on jumalateenistusest ülekannet/salvestust teha, ja pani äratuskella 6:20 peale. Fuhh! Aga kui me siis varahommikul kirikus uniste nägudega kaamerad üles sättisime ja inimesed kümme minutit enne jumalateenistuse algust päriselt saabuma hakkasid, oli tunda elevust ja rõõmu. Istusime siis kõik poolhämaras küünlavalges kirikus, lugesime läbi terve jõuluevangeeliumi, laulsime ohtralt jõululaule ja soovisime üksteisele kõike head. Pärast teenistust pakkus mu äiapapa kõikidele jõuluputru, nagu siin kombeks on - riisiputru või ja peale raputatud kaneeli ning suhkruga. Istusime vähemalt 50 koguduseliikmega pika laua taga, sõime jõuluputru, imetlesime muinasjutulist päikesetõusu ja läksime siis ära koju. Kell polnud veel kümmegi ja juba oli kirik läbi. Pikk jõululaupäev veel ees. 

Ma pean ütlema, et ma vaatan nüüd hoopis teise pilguga - palju lootusrikkamalt - kalendrisse ja ootan järgmist jõululaupäeva laupäeva. Sellised traditsioonid teevad südame nii soojaks.   

Kaks päeva pärast jõule sõitsime Eestisse. Väga imelik ja tore tunne oli. Mul on ikka selline tundmus, et mu kaks reaalsust jooksevad paralleelselt kahel erineval kanalil. Kui ma olen kodus Rootsis, tundub kõik Eestisse puutuv hirmus kaugel. Kui ma olen Eestis, tundub sealne täiesti tavaline ja muutumatu, nagu poleks vahepeal ära käinudki. Ja nende vahele jääb see napp tund lennukis, kus mu aju on täielikus erroris ja ma ei saa aru, kes ma olen ja kus ma olen ja miks ma olen ja milline elu on päris, milline illusoorne. Küllap tuleb sellegagi harjuda. Aga Eestis olles pakkisime kolme ja poole päeva sisse nii palju sugulasi ja pereliikmeid ja sõite ja hambaarste ja juuksureid, kui vähegi mahtus. Natuke palju sai. Teinekord tuleb oma reis lõdvemalt kokku siduda, või nagu J. täna hommikul ütles - reis tuleb poorsemaks planeerida.

Minu pingutust jõule kahel pool merd peaaegu et korraga pidada võikski kõige paremini illustreerida see pilt: piparkoogimaja, mille S.-i vend minu vennale saatis (neil on mingi bromance) ja mis mul terve tee Rootsist Eestisse näpu otsas kilekotis tilbendas. Kohvrisse ei saanud ju nii õrna asja panna. 

Ma arvan, et järgmisel aastal püüame jõule ainult ühes kohas ja rahulikumalt pidada.  

Nüüd oleme kodus tagasi, S.-il reisilt kingiks saadud viirus kõrge palavikuga kallal. Veedame oma vana-aastaõhtu paratsetamooli ja kraadiklaasi ja taimetee seltsis. Põletame küünlaid ja pikutame. Ja saadame kõige soojemad uusaastasoovid oma sõprade poole teele, kes siin, kes teisel pool Läänemerd. Olgu uues aastas rõõmu ja südamerahu ja Kõigekõrgema juhatust! Head uut ja paremat!

Sobrame prügis

Ma arvan, et esimene kord, kui miski mind Rootsis tõeliselt vaimustas, oli siis, kui ma läksin prügi välja viima. 

Me elame tavalises kortermajas. Küll võrdlemisi uues ja toredas - ehitatud 2018. aastal -, aga ikkagi täiesti tavalises majas. Ja kui ma esimest korda koos S.-i ja prügikottidega keldrisse prügiruumi läksin, vaatasid mulle sealt vastu sellised konteinerid: üld, biolagunev, värviline klaas, värvita klaas, papp-paber, metall, plast, ajalehed, patareid. Pluss suur pakk biolagunevate jäätmete paberkotte, peal nimekiri asjadest, mis sinna sisse käivad ja mis ei käi. Mu sorteerimisrõõm oli piiritu!

Ja siis, kui ma olin korralikult sisse kolinud ja S. pooleldi välja kolinud (et minu kraamile ruumi teha), oli meil asja suuremasse prügisorteerimispunkti, sest igasugu vanu riideid ja jalanõusid ja küünlajalgu ja raamatuid ei saa ju suvalistesse konteineritesse visata. Seal orienteerumine võttis mul ikka omajagu aega - ma täpselt kokku ei lugenud, aga seal oli vähemalt 15 eri sorti hiidkonteinerit. Ja inimesed sibasid mingi mõnusa põhjamaise enesestmõistetavusega ringi, nagu oleks nad seda terve elu teinud. Ongi ju.

Muidugi on siin ka kõiksuguseid inimesi. On palju neid, kelle kultuuris ja endisel kodumaal pole prügi sorteerimine mingi teema. Ja nii ma olen alati pahane, kui prügiruumis on selgelt näha, et keegi on suvalisi prügikotte suvalistesse konteineritesse visanud või ei ole viitsinud oma pappkaste lamedaks tampida ja on papikonteineri lihtsalt oma IKEA-pakenditega ära ummistanud.

Aga üldiselt on see kõik erakordselt sümpaatne. Sest minu jaoks on enda järelt koristamine üks inimeseks olemise baasilistest tunnustest. Tallinnas elades olid mul need suured rohelised ja kollased klaasi- ja pakendikoneinerid kvartali kaugusel ja ma tassisin kottide kilina-kolina saatel oma sorteeritud prügi alati sinna. Nüüd suvel, enne kolimist, otsisin üles ka riidekonteinerid ja vantsisin kilomeetrite kaupa ja raskete pampudega, et oma vanad ja teiseks ringiks sobimatud riided õigesse kohta toimetada. Aga siin jäävad pikad kilomeetrid vantsimata, sest peagu kõik vajaminev on meie enda maja all olemas. Väga mugav ja väga tore.

Üks väike life hack, mis mulle samuti rõõmu valmistab, on igasugu toidupakendite peale kirjutatud juhtnöörid, millisesse konteinerisse pakendi erinevad osad käivad. Sest ausalt öeldes mina ei saa alati katsumise järgi aru, kas on plast või papp. Mingist tugevast materjalist tetrapakendid ja topsid ajavad mind ikka segadusse. Aga siin, näed, on toitumisalase teabe all pisikeses kirjas "Sorteras som pappersförpackning" või midagi muud. Väike, aga oluline abikäsi minusugusele sorteerimisentusiastile.

Seekord sai väga argine jutt. Järgmisel korral ehk pidulikum ja jõulusem. Aga enne veel kui tohib soovida häid jõule, saab soovida palju õnne pööripäeva puhul. Päevad hakkavad nüüd jälle pikemaks minema! Rõõm!

Esimesed uisud

Püüan järgmistes postitustes jagada oma esimesi muljeid sellest, mis siinpool merd tundub olevat teisiti kui Eestis.

Minus on järjest süvenenud veendumus, et looduses viibimine on Rootsis palju populaarsem ja kuidagi süsteemsem tegevus kui Eestis. Asi ei ole lihtsalt harvades ilupiltides kusagil rabas või üksikutes grilliõhtutes mõnel lõkkeplatsil sääsepinina saatel. Siin ollakse aasta ringi rohkem ja püsivamalt väljas. Mul on tunne, et pea kõigil on olemas terve kapitäis ilmastikule ja aastaajale vastavaid kvaliteetseid spordiriideid ja jalanõusid, lisaks matkavarustus ja vabalt valitud kergliiklusvahendid. Mu ämmal-äial on garaažis terve rodu jalgrattaid-suuski-kajakeid-uiske. Kanuu on tagurpidi keeratud ja puhkab garaaži taga. Võta, mida tahad.

Sellest, et S. on uisutamisest lootusetult sisse võetud, sain ma juba möödunud talvel aru. Aga selle hobi emotsionaalne ulatus hakkab mulle alles nüüd kohale jõudma. Nädala jagu - kui on stabiilselt külmetanud ja kraadiklaas pole enam plusspoolele läinud - on ta igal õhtul suure huviga jälginud mingeid äppe, kus kogu maailma uisutajad on ühinenud ja kus jagatakse väga täpset infot selle kohta, millised on jääolud ja lumeolud ja millistele järvedele Stockholmi piirkonnas on keegi juba tiiru peale teinud. Pärastpoole vaatab ta Instagramist videosid peegelsileda jääga järvedest ja ohkab unistavalt. Nii et ma ei saa öelda, et ma oleksin olnud suuresti üllatunud, kui S. möödunud nädalal ühel õhtul toeka pakiga koju tuli ja mulle varase jõulukingi ulatas - uhiuued uisud. Küllap oli ta kalkuleerinud, et meie viimaste nädalate lumevaene talv enam kaua ei kesta ja sellele, et jõulude ajal veel lumeta järvedel saaks uisutada, ei tasu lootma jääda. Paks lumi rikub ju uisutamise ära. Nii et kui me eile varahommikul vanemate ja kiriku poole hakkasime sõitma (ma töötan selles koguduses, kus S. ema-isa on koguduseliikmed, nii et tööle minek on alati ka koju minek), pakkisime kogu uisuparafernaalia auto peale ja pärast kirikut läksime kodulähedasele järvele.

Mul on uisutamise osas väga vastakad tunded. Ühest küljest on tegemist ilmselgelt väga toreda füüsilise tegevusega, kus saavad kokku ilusad loodusvaated, värske õhk ja väike trenn. Samas hirm selle ees, et miski võib jääl valesti ja pahasti minna, on endiselt tugev.

Õnneks võtavad siin kõik uisutajad ohutust väga tõsiselt. Minimaalselt peavad kaasas olema need naasklitaolised asjad (vabandage mu terminoloogilist häma), mida ümber kaela hoitakse ja millega on võimalik ennast jääaugust jää peale vinnata. Vile on ka sellel asjandusel küljes. Aga kui fanaatikud - sealhulgas S. - kambakesi merejääle lähevad, siis kannavad nad seljas ka spetsiaalset seljakotti, mis on rihmadega niimoodi keha külge kinnitatud, et pea vette kukkudes koti alla ei jää. Ja koti sees olev õhk ja kuivade riiete pamp pidavat inimest nii palju vee peal hoidma, et üle vöökoha eriti sisse ei vajugi. Lisaks peab igaühel kaasas olema nöör ja terava otsaga kepp, millega jää paksust testitakse. Grupijuhi korraldusi tuleb vastu vaidlemata täita ja kõigil on selged tingmärgid, millega viidatakse sellele, kas tohib hanereas ja lähestikku uisutada või peab jää koormuse kergendamiseks üksteisest eemale hoidma ja hajusalt edasi liikuma. S. on mulle oma kogemustele tuginedes ära seletanud kõik sissekukkumise mehhanismid ja tunded ja ütleb, et väga hull ei ole. Külma ei tunne, paanikasse ei satu. Õngitsed ennast välja ja võtad suuna lähima kalda poole. Ma ei tea... ma veel seedin seda asja. Aga kui ta saadab mulle selliseid pilte praamiteede ületamisest Stockholmi saarestikust - sest praamid, teadagi, uisutajate järel ei oota -, siis tabab mind endiselt haljas paanika.

S. märkis eile, et tavaliselt käivad nendel hard core mereuisupäevadel vanemat sorti inimesed. Ma arvasin selle peale, et neil inimestel on elu juba väheke loojangu pool ja lapsed on suureks kasvatatud, sellepärast saavad nad endale sellist surmapõlgavat hobi lubada. S. arvas, et neil on lihtsalt rohkem aega. Mine võta kinni, kummal õigus on.

Igatahes ma olen endale lubanud, et ei ütle S-ile kunagi, et ära jääle mine. Minu hirm on minu probleem, mitte tema oma.

Aga ma tasapisi harjun ja teen esimesi uisu(edu)samme. Kes teab, võib-olla saab minust paari aastaga veel asjagi.

Eneselegi ootamatult tuli tahtmine lahti teha uus (ja järjekorras vist teine) eestikeelne blogi. 

Võib-olla on põhjuseks pikad kodused ja nukravõitu õhututunnid, sest S., vaeseke, teeb jõulueelseil nädalail 12-tunniseid tööpäevi ja pikk ootamine on raske töö. Ehk läheb kirjutades kergemalt.

Võib-olla on väikeseks tõukeks heade sõprade soojad sõnad, et kirjuta, me loeme.

Aga küllap on peamiseks põhjuseks ikka see, et blogistades on võimalik paljudele inimestele ja ühekorraga ära rääkida kõige olulisemad sündmused ja mõtted, mida distantsilt ei ole nii lihtne ihulikul kujul jagada. Oleks Eestis, oleks teine asi. Aga nüüd tuleb jälle kasutada elektroonilist hääletoru, et kõik eestimaised sõbrad saaksid olulisega kursis olla. Teiste Facebooki uudisvoogu ei taha ju kogu aeg risustada - nüüd saab igaüks lugeda, kes tahab. Ja kes ei taha, ei loe. Lihtne. 

Blogi pealkiri tundus mulle sobilik kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et me elame Stockholmi lähedal ühe uusarenduse (ehk siis põhimõtteliselt põlla peale ehitatud kvartali) kuuekorruselise maja väikeses katusekorteris. Ja meil on neli suurt katuseakent. Pärast aastaid Tallinna krooniliselt pimedas korteris on need aknad mu suureks lemmikuks. Muudkui käin ja imetlen. Vaatan välja. Vaatan taevast. Vaatan kõrvalkvartali majade akendesse. Vaatan, kuidas mets sügisel värvi muudab. Vaatan, kuidas esimesed jäälilled aknale tulevad (ma ei olnud korralikke jäälilli vist lapsepõlvest alates näinud - nüüd nägin jälle). Ja olen väga rahul. Mu lemmikhetkedeks on pikad pühapäeva hommikud, kui kuhugi ei ole kiiret ja saab voodis pikutades kohe pikalt taevast vaadata. Mulle sobivad neist akendest kõik vaated - päike ja sinine taevas, pilved, vihm ja lumi, isegi kaamosepimedus. Ainult paar nädalat tagasi, kui ühe nädalavahetusega sadas maha oma 20 cm lund, oli natuke kõhe, sest hanged akendel olid nii suured ja paksud, et toas oli ka päise päeva ajal pime nagu koopas. S. ütles, et las olla, sulab kahe päevaga ära. Sulaski. Ja siis ma nägin jälle taevast.

Nii et minu elu on suuresti elatud ja mõtted mõeldud justnimelt sellesinase katuse all. 

Ja teiseks sobib see nimi sellepärast, et ma ju räägin ja kirjutan sellest, mis mu enda "pööningul" sünnib.  

Nii et selline blogi siis.

Kui palju aega mul kirjutamiseks olema saab, ei oska ennustada, sest suuremalt jaolt on ju elu väga kiire. Aga vahel ikka kirjutan, kui on tunne, et on midagi öelda. 

See vist ongi sissejuhatuseks kõik. Kahju, et mul akendest ühtegi head pilti ei ole. Aga esimeses postituses võib veel õhates möödunud suvele tagasi mõelda ja seda ilu imetleda. ❤