Ja unistus sai tõeks

Me jõudsime eile öösel pärast pikalt hilinenud lendu adventkoguduse Euroopa pastorite kogunemiselt (EPC) koju. Muljeid ja tundeid on nii palju ja nii erinevates kihtides, et kohe ei teagi, kust pihta hakata.

Kõige üldisemalt öeldes on EPC-st saanud selline maamärk, mis aitab elu erinevateks etappideks jagada ja oma võidud ning kaotused kokku lugeda. Esimest korda Hollandis pastorite kogunemisel käies (aasta siis oli 2007) olin kaasas vaid tõlgina - olin just Tartus magistrantuuriga algust teinud ja mul polnud mõte teoloogiaõpingutest isegi peast läbi vilksatanud. Istusin seal koosolekute ja päevade kaupa palavas tõlgiputkas ja higistasin - sõna igas mõttes - jutluseid tõlkida. Mäletan, kui sügava mulje kuuldu minusse jättis. Ma ei olnud oma elus nii võimsaid jutluseid kunagi kuulnud! Järgmiseks EPC-ks Sloveenias olin jälle magistriõpingute lävel, aga sel korral juba Newboldis ja teoloogias. See oli viimane suvi, kui ema oli terve, ja viimane välisreis, kus koos oma vanematega käisin... Kolmandal korral ehk kuus aastat tagasi olin juba koguduse palgal, aga sellest korrast on kõige teravamalt meelde jäänu põhjatu üksilduse tunne. Kuna EPC-le kutsutakse koguduse töötegijad koos abikaasaga, siis oli üritusest minu jaoks saanud abielupaaride puhkusereis. Tundsin end vallalisena teiste keskel väga kummaliselt ja tõotasin endale koju jõudes pühalikult, et ei lähe enam kunagi EPC-le. Las lähevad need, kellel sellest reisist rohkem rõõmu on. Ja nüüd on lugu jälle hoopis teistsugune... Milline rõõm oli koos S.-i ja kolmekümnenädalase kõhubeebiga reisida! Mõtleks, kuidas elu võib muutuda, kuidas kaotuste ja võitude balanss võib teiseks minna! Ei tea, kas järgmise EPC ajal istun kodus ja kantseldan lapsi? :)

Teine tunnete ja muljete kiht on seotud jutlustamisega. Nagu juba mainisin, kuulasin esimesel pastorite kogunemisel jutlustajaid suurte silmade ja ammuli suuga (kuigi eriti polnud aega suud ammuli hoida). Euroopast ja USA-st kokku toodud adventkoguduse parimad jutlustajad oli minu jaoks raputav kogemus. Tol ajal oli veel sedasi, et pärast konverentsi anti välja komplekt jumalateenistuste salvestuse DVD-dega. Istusin siis kodus ja vaatasin neid jutluseid uuesti ja uuesti üle. Kuidagi ei tüdinenud sellest imest. Järgmistel kordadel kuulasin jutlustajaid juba professionaalsema kõrvaga ja kusagil kunagi kuidagi hakkas minu hinges tasakesi kuju võtma unistus - jutlustada ühel päeval EPC-l! Aastaid on see olnud minu kui homileetiku jaoks professionaalses mõttes kõige suurem unistus. Aga selline unistus, mille poole ei oska sihikindlalt liikuda. Kuidas saaks see kunagi võimalikuks saada, et keegi mainib mingil korralduskoosolekul minu nime? Kuidas SELLESSE nimekirja üldse jõutakse? Ma ei tea. Siiani ei tea. Aga kui eelmisel suvel jutlustamiskutsega meil mu postkasti potsatas, oli tunne, et minu jaoks nii olulise Everesti vallutamine on tõepoolest reaalsuseks saamas. Ja eelmise nädala kolmapäeval ta reaalsuseks saigi. Oli ilus ja ülev tunne, oli emotsionaalne ja natuke raske, oli vastutuse ja eesõiguse koormat, oli imetlust ja tänu selle ime eest, mida Jumal on mu elus saanud aastate jooksul korda saata. Ja tagasiside oli ülevoolavalt positiivne - kõige ilusamaks tagasisideks muidugi see vaikus, mis saalis valitses. See hetk, kui sa järsku mõistad, et ükski telefon ei helenda, ükski inimene ei nihele ega köhi, ja et sõnad, mis on antud ja kontori vaikuses paberile pandud, saavad ühtäkki Jumala Vaimu väes Sõnadeks, mis elavad, mis toidavad ja tõstavad üles. See kogemus jääb minuga terveks eluks.

Kolmas tunnete kiht on seotud inimestega - rõõmuga kallite sõpradega taasühinemisest ja vanade õpingukaaslaste nägemisest. Uute kontaktide loomisest. Aga sellest EPC-st on kõige eredamalt meeles see rõõm, mis tekkis ühendusest teiste plenaarkõnelejatega. Esiteks J. (kes oli pikki aastaid üks mu lähedasemaid sõpru) ja M. Kui ma millalgi talvel esimest korda EPC-l kõnelevate jutlustajate nimekirja nägin, siis huilgasin rõõmust - mitte enda nime nähes, vaid just M.-i ja J. nime nähes. Sest nemad olid just need natuke vanemad ja palju kogenumad tudengid, kes mind julgustasid ja innustasid sellel teel edasi kõndima. Nendele laekus Londoni kogudustest palju jutlustamiskutseid, samal ajal kui mina istusin veel värisevate põlvedega homileetika loengukursusel. Ja ometi oli neil aega märgata ja julgustada üht väikest valget tüdrukut, kes sellel teel esimesi ebakindlaid samme astus. Ja nüüd järsku olime kõik seal platsis ja meile oli antud eesõigus tuhande kolleegiga Sõna jagada. Kui lahe!

M. ja J. - mu turvamehed ja suured eeskujud

Teiseks oli nii hea meel teha tutvust teiste naiskõnelejatega. L.-i ei õnnestunud tol hetkel pildi peale leida, aga need kaks naist USA-st olid sellel konverentsil kindlapeale kõige väärtuslikumad kontaktid, kelle oma uute tuttavate nimekirja lisasin. See proua pildi vasakul pool on 2000+ koguduseliikmega koguduse vanempastor Kalifornias ja parempoolne proua on Uue Testamendi professor meie koguduse ülikoolis La Sierras (samuti Kalifornias). Käisin tema esimeses workshop'is ja rääkisin pärast suure õhinaga S.-ile, kes oli mingis muus töögrupis käinud, et kui ma ühel päeval suureks saan, siis tahan täpselt selle professori moodi olla! Milline meeletu teadmistepagas! Milline elegants! Samal õhtul läksin peksleva südamega tema juurde ja palusin tõelise fan girl'ina tema meiliaadressi - et ehk võin ma kunagi talle mõnes teoloogilises/akadeemilises küsimuses kirjutada. Ta oli rõõmuga nõus, ja kui laupäeva õhtul pärast pikka vestlust hüvasti jätsime, ütles ta, et nende külalistetuba on alati ootel, kui mul peaks kunagi Kaliforniasse asja olema. Ah ja oh!

Nüüd aga tuleks oma emotsioonide lennuk jälle päris elu maa peale tuua. Kolimiskastid ootavad (sellest järgmisel korral), vaja oleks mõnest taaskasutuspoest sipupükse osta. Ja laupäeval on jälle tarvis jutlustada - kuigi mul pole aimugi, millest sel korral kõneleda...

Kas liiga vara?

Ma olen vähemalt kuu aega pingsalt juurelnud, kas nüüd juba võiks hõisata või on veel liiga vara.

Aga me oleme nüüdseks jõudnud oma lapseootusega üle selle maagilise 24 nädala piiri, pärast mida on meditsiinil - vähemalt teoreetiliselt - võimalik laps elus hoida, kui midagi peaks juhtuma. Nii et tunne on, et võiks juba hõisata küll. Vähemalt poolihääli. 

Teekond siiani on olnud omajagu pikk. Kõik algas möödunud aasta detsembris, kui ma lõpuks kvalifitseerusin meditsiinilist abi saama. Leidsin endale Stockholmis arsti ja andsin jaanuaris kokku 10 vereproovi, sest kõik tuli läbi uurida - verenäitajad, hormoonid, immuunsus, geneetika. Mäletan selgelt seda päeva, kui istusin arsti kabinetis, ta torkas mulle pataka pabereid uuringute tulemustega näppu ja teatas, et ma olen täiesti terve inimene. Et nad ei leidnud ainumastki asja, mis oleks normist kuidagi kõrvale kaldunud ja mida saaks ravida. Pole vist olnud ühtegi inimest, kes oleks sellist sõnumit kuuldes niimoodi veekalkvel silmade ja sügava pettumusega arsti juurest lahkunud... Aga arst ütles selle peale, et kui me täppisravi ei oska määrata, siis tulistame vähemalt puusaltki. Et võtke seda rohtu ja toda teist ka, nad vahel aitavad.  

Tuleb välja, et aitasidki.

Pärast 12. nädalat loeti mind riskirühmast välja ja arst ütles, et ta mind rohkem näha ei taha. Saatis mind tavalise ämmaemanda juurde.

Sel korral pole mul olnud ühtegi komplikatsiooni, mis peaks kuidagi eriliselt muretsema panema. Südamepahadust on olnud ohtralt - märtsi keskpaigast kuni mai keskpaigani olin nagu mustas augus -, aga see on tavaline asi. Midagi teha ega süüa ei tahtnud, kogu aeg oli uni ja kurnatus, külmkapi ust lahti teha ei saanud, hambaid pestes pidin endale kõva häälega laulukest ümisema, et mitte okserefleksi peale mõelda, aga mingitel perioodidel ei aidanud laulukenegi ja oksendamist oli päris palju ja tihedalt. Samas juhtus nii, et mul oli kevadel väga tihe jutlustamisgraafik ja mõned pikemad sõidud; need elasin Jumala armust kuidagiviisi üle. Mai keskpaigas, kui koogitükiga Uppsalas mu sünnipäeva tähistasime, oli üle pika aja esimest korda tunne, et polegi enam nii paha ja et kook võiks täitsa sisse jääda. Jäigi.

Praegu olen selle hea koha peal, et ühed vaevused on läbi, teised pole veel pihta hakanud. Nii on hea lihtne puhkusel olla - kõike saab ja kõike jaksab. Ainult tööle tagasi minemise peale ei taha kuidagi mõelda. Mõned kuud on mul ju veel tööaega jäänud, aga oma peas teen juba check-out'i. Väga raske on tööle keskenduda ja asju tõsiselt võtta. Juba on tunne, et uus eluperiood võiks pihta hakata ja et kontori ukse võiks enda järel kaheks aastaks kinni panna. Rootsi vanemahüvitise süsteem on piisavalt paindlik, et mul ei ole mingit plaani enne kaht aastat - ja võib-olla natuke kauematki - tööle tagasi minna. Elus on juba saanud nii palju töötada ja õppida, et nüüd võiks täiesti rahulikult hoopis muule keskenduda. Kiiret ei ole mul elus enam kuhugi.

Vot sellised rõõmsad lood ja laulud. Lõpetuseks veel üks ilus pilt K. fotokast, kes meid nii lahkelt Kaberneemes suure tuulega pidistas. Palun ainult kleidi värvist mingeid sügavamaid sõnumeid mitte välja lugeda. Kui, siis ainult seda, et Eesti lipu värvid on maailma kõige ilusamad. :) 

Kinnisvaraturul

Me oleme jõudnud järeldusele, et meil oleks mõttekas elukohta vahetada. Me sõidame neli-viis päeva nädalas hommikul Täbyst Ekebyholmi ja õhtul tagasi, ja kuigi diisli hind on meil sama mis Eestis (hehe), siis päevas 70 km maha sõita lihtsalt tööle ja koju jõudmiseks ei tundu eriti mõtestatud või loodushoidliku tegevusena. Lähemal oleks parem.

Aga millegi uue leidmine on minu jaoks paras raketiteadus. 

Punkt üks. Ükskõik, kas me elame Täbys või Ekebyholmis, tegemist on ikkagi Stockholmi piirkonnaga, kus on Stockholmi hinnad. Mu süda vajub saapasäärde, kui ma vaatan kinnisvarakuulutusi ja majade hinda (maja oleks vaja ennekõike sellepärast, et olla päris omanik - kõik turul olevad korterid on sellised, mida ei saa lõpuni endale osta ja mis viivad pärmil kerkiva üüriga lõppkokkuvõttes rohkem raha taskust välja). Võrdluseks - käisime kaks nädalat tagasi läänerannikul (mul oli vaja sealkandis jutlustada) ja peatusime ühe sõbranna juures. Tal on kõrvalises külas väike maja, selline lihtne ja tagasihoidlik, aga ikkagi kahekordne. Ta elab üksinda, nii et ruumi on piisavalt. Küsisime, et palju maksis. Tuleb välja, et me saaks oma väikese Täby korteri eest "kauges külas, vanaema juures" endale peaaegu kaks sellist maja osta. Aga siin piirkonnas, kus meil oleks vaja kand maha saada, peame hoopis topelt pangalaenu võtma, et endale selline maja soetada, kuhu saaks kohe sisse kolida, ilma et oleks vaja köök või vannituba välja vahetada või uued elektrijuhtmed lasta paigaldada. Mul hakkavad hambad valutama, kui ma nendele summadele mõtlen, millega me siin opereerima peame. 

Meil on perekondlikuks hobiks muutunud pikad arutelud S-i ema-isa köögilaua taga, kus me oma pangalaenud ja kuupalgad ja investeeringud ja säästud kokku lööme, laenukalkulatsioone teeme, oma maksimaalse ostuvõime üksipulgi läbi arutame ja kinnisvaraportaale kammime. Ja imelik on see, et tulnud Eestist, kus mul ei olnud eriti midagi hinge taga, olen järsku olukorras, kus, ausalt, ma tunnen ennast vaesemana kui kunagi varem. Kui ei ole generational wealth'i ega kõrgelt tasustatud tööd ja kui ei taha ennast hingetuks laenata, siis on kinnisavaramaastikul päris raske. 

Punkt kaks. Ma olen väga kehv otsustaja. Sellelsamal lääneranniku nädalavahetusel saime S-i venna T-ga kokku, kes viis meid jäätisekohvikusse. Valikus oli vähemalt kakskümmend erinevat maitset ja mul jooksis juhe leti taga seistes särinal kokku. Mul oleks vaja sellist jäätisekohvikut, kus saaks valida kolme maitse vahel; sellega saaks mu aju hakkama. Pannes sama asja kinnisvara valdkonda ümber - mul on erakordselt raske otsustada, mida valida, mis on tähtis, kus tasub järele anda, kus tuleb latt kõrgel hoida jne. 

Näiteks.

Käisime just pühapäeval kaht maja vaatamas. Üks oli selline natuke vanem ja väsinum, aga Rimbos (see on see väikelinn, mis on Ekebyholmist paari km kaugusel - päris Ekebyholmi külla, kõigi koguduseliikmete keskele, ei tahaks kohe üldse kolida). Üldiselt hästi hoitud maja, kohe linna servas tupiktänaval, maja tagant algab mets. Aga kõik elektritööd tuleb kohe ette võtta - keldrikorrusel rippusid juhtmed üsna koledasti laenurkadest alla. Kas see lisakulu (jällegi - Stockholmi piirkond, Stockholmi hinnad) on asja väärt? Maja laudvooder tuleks ka pikas perspektiivis osaliselt välja vahetada. Kas tasub vaeva? Ja kas kõrged metsapuud aia taga ei tee tuba liiga pimedaks, eriti talvel?

Teine maja maapiirkonnas oli tunduvalt uuem, värskem ja mis peamine - imeliselt hästi hoitud. Mitte ükski põrandaliist ega murulible polnud vale koha peal. Lisaks suuremapoolne kasvuhoone aias (mu salaunistus on kunagi oma tomateid kasvatada). Mul oli selline tunne, et ma kirjutaks täna lepingule alla ja koliks hommepäev sisse. Aga siis teisest küljest - 20 km Ekebyholmist, umbes 10 km sellest eriti kitsast ja käänulist kruusateed. Sõitsime neljakümnega ja ikkagi oli liiga kiire, võttis kurvis driftima. Ehk ajaliselt ei võidaks tööle sõites eriti palju. Mõtleks, kui kunagi peaks igal hommikul, sealhulgas kinni tuisanud talveteel, niimoodi lapsi kooli sõidutama... Kas plussid kaaluvad miinused üles? Kas kasvuhoone ja oma tomatid on suurem võit kui ohtliku kruusatee kaotus? Kes aitaks valida? 

See täiskasvanuelu ei ole üldse lihtne.

Õnneks on S. minust palju ratsionaalsem. Nii et kui mul juhe kokku jookseb või kui mõni maja minus eriti tugevaid tundeid tekitab, siis ma rahustan end mõttega, et ta vaatab olukorda kainemalt ja teeb paremaid otsuseid kui mina. 

--

Kõigi kinnisvaramurede kõrval oli meil mahti mai keskel mu sünnipäeva tähistada. :)

 

Rütm ja rutiin

Kogu aeg on tahtmine kirjutada, aga samas on kogu aeg tunne, et pole millestki kirjutada. 

Ma arvan, et põhjuseks on see, et elu on väga rutiinne ja oma kindlas rütmis.

Küllap on neid, kelle jaoks on rutiin ja rütm raskeks koormaks, mulle samas väga meeldib. Minus tekitab see hea kindlustunde, kui ma tean täpselt, mis ja millal toimub ja mida ma pean tegema. Uued olukorrad ja järsud muutused on minu jaoks keerulised, võtavad tohutult energiat. Lisaks sellele olen täiesti mittespontaanne inimene - isegi väikesed seiklused peavad olema rahulikult läbi mõeldud ja pikalt ette planeeritud. Kõik tuttav on turvaline, igasugune rapsimine on tüütu ja väsitav. Ehk teisisõnu, eks ma olen ka seal kusagil autismiskaalal.

Töine rütm on viimaste kuudega väga täpselt paika loksunud; teen igal nädalal kaks kodukontori päeva, ülejäänud aja olen Ekebyholmis. On koosolekuid, mentorluskohtumisi, jutlustamist, üritusi, kodukülastusi. Just eile pärastlõunal käisin külas ühe koguduse vanapapi juures, kes kukkus jaanuaris puusaluu katki, aga on nüüd tagasi kodus ja toimetab jõudumööda. Aitasin tal pesu kuivama riputada ja suure seinakella üles keerata. Siis istusime elutoas ja rääkisime puusaluudesse puutuvast. Väga tore oli. 

Töisele rütmile aitab kaasa ka S. Tal on praegu käsil üleminekuaeg ühelt töökohalt teisele. Pärast 12 aastat fotolaboris-trükikojas on ta otsustanud suunda muuta ja mulle peaaegu et kolleegiks tulla. Ta võttis hilissügisel vastu pakkumise Rootsi adventkoguduse meediaosakonnast ja on juba viimased poolteist kuud kaks päeva nädalas hommikuti minuga koos Ekebyholmi sõitnud. Tema kontor on sõna otseses mõttes minu kontori all. Me oleme muidugi väga professionaalsed, mingit lobisemist töö ajal endale ei luba, kudrutamist ammugi mitte. Aga lõunat sööme koos ja koju sõidame koos ja ma vahel ikka torkan pea tema kontori ukse vahelt sisse, et mis ta teeb. Üleeile salvestas ta mu esimese videojutluse (see jõuab Eesti adventkoguduse "eetrisse" 16. märtsil) - väga meldiv koostöö, ütleksin! Ja isegi siis, kui mul on vaja ajada omi asju, tal omi, siis kusagil sees on hea soe tunne, et ta on sealsamas lähedal. Mulle läheb see väga korda.  

Kuidagi on nii juhtunud, et praegu tulistan jutlustamiskoolitusi mitmest rauast korraga - veebi vahendusel Eestis, füüsilisel kujul Rootsis ja veebruari keskel ka laiemalt Balti riikide teoloogiatudengitele. See nädal Lätis bakatudengeid õpetades oli ainus asi, mis mu mugava elurütmi korraks tugevalt segi paiskas. Olid väga intensiivsed päevad - viie päeva sisse mahtus vist umbes 17 tunni jagu loenguid, siis 10 lühijutluse kiiret läbi lugemist ja tagasisidestamist ning viimasel päeval ära kuulamist. Täna juhtub olema tudengitel teise jutluse teksti esitamise tähtaeg, nii et üks lugemis- ja hindamismaraton on veel ees. On olnud tore ja inspireeriv, aga emotsionaalselt üksjagu kurnav teekond. 

Kui elad kindlas rütmis, siis aeg lendab. Mul on hea meel, et nüüd lendame kevade ja siis suve poole - päikese, ühepäevamatkade, kajakite, sooja merevee ja jäätisetuutude poole. Ja muidugi puhkuse poole Eestis - Jacob Collier' Tartu kontserdi piletid on meil juba kenasti taskus. :)

---

Uisupäev

Jalutuskäigul ümber kodujärve

Stockholmi Metsakalmistu (UNESCO maailmapärand)

Valentinipäeva tähistamine Etioopia restoranis

Lõpuks ka vahtkonnavahetus kuningalossi juures

Millise pintsliga?

Praegu oleks hea aeg maalida möödunud aastast ülevaatlik pilt. Aga ma ei tea, millist pintslit - või õigemini, millist värvi - kasutada. Ükskõik, millisega alustada, kardan ma, et pilt tuleb liialt üheülbane. Tegelikult on pilt väga kirju.

Aga alustame siis tööst. Kahjuks tuleb selleks kätte haarata suur tumeda värviga pintsel. Väga raske on olnud. Kogudus on meil ju tegelikult aktiivne, soe ja kokkuhoidev. Paljud koguduseliikmed on kas naabrid või sugulased või väga head sõbrad. Paraku on nii, et kui sellise kogukonna keskel lõhata üks väga suure purustusjõuga pomm, nagu meil suvel juhtus, siis on kraater väga sügav ja katkisi inimesi kõik kohad täis. Meil tuli suvel koguduses ilmsiks olukord, millist ma ei ole kunagi varem näinud. Rääkisin sellest ühe eakama kolleegiga ja ta lohutas, et ta pole ka oma pika töö jooksul midagi nii hullu näinud. Et selliseid asju tihti ei juhtu. Aga nende tükkide keskel on väga raske toimetada ja mul ei ole siiani aimugi, kuidas seda kraatrit täis hakata ajama. Kõige keerulisematel aegadel - nii umbes oktoobri keskpaigas - käisin ringi ja tegelesin aktiivselt mõttega, et äkki leiaks muu töö. Praegu on see mõte natuke tagaplaanile jäänud, aga päris ära pole ta ka kadunud. Vaatame, mida uus aasta toob.

Oma tervisemuredest olen väga avalikult rääkinud. Mind on see aidanud. Nüüd, aasta lõpuks, oleme sealmaal, et saame kokku lugeda kolm raseduse katkemist. Kolm tükki ühe aastanumbri sees - selles kategoorias viime kindlasti esikoha koju. Nüüd on õnneks siinne meditsiinisüsteem tundlad püsti ajanud ja tundub, et saame abi. Või kui mitte konkreetset abi, siis vähemalt vastuseid. See ongi vist kõige raskem - elada ilma vastuseta, suured ja tumedad küsimärgid pea kohal.

Aga nüüd siis teistsuguseid värve, et pilt ikka tasakaalus oleks! Ja tegelikult need on need kõige olulisemad ja sügavamad värvid. Samuel. Ma kohe ei tea, mida tema kohta öelda, et õiget tooni edasi anda, aga mul on temaga lihtsalt nii hullult vedanud. Ma olen ju üles kasvanud peres, kus ma olen varasest lapsepõlvest peale näinud väga hästi toimivat abielu, aga ikkagi leian ennast pidevalt imestamas, et kuidas saab üks suhe olla nii hea ja ilus ja lihtne ja õhuline ja soe ja rõõmus. Võiks ju öelda, et ah, alguse asi, aga ma ei ole nõus - poolteist aastat igapäevast nokkapidi koosolemist on piisavalt pikk aeg, et annaks need õiged värvid kätte. Inimese olemus saab ilmsiks. Suhtemustrid ja suhtlusstiil loksuvad paika. Ellu tekib rütm. Meie rütmid ja mustrid ja koosoldud ajad on päikesekollased ja meresinised, soojad ja hellad. Mitte kunagi ei väsi ma Kõigevägevamat selle eest tänamast.

Ja teine suur ja oluline ja helge värvilaik - minu (muud) inimesed! Minu ümber on nii palju häid ja sooje inimesi! Alustades ämmast ja äiast ja lõpetades kõigi kallitega Eestimaal, keda kahjuks ülemäära tihti ei kohta. Loen kokku oma õnnistusi, mis muud.

 

Head uut aastat, armsad sõbrad! Et värvid elus ikka tasakaalus oleks!

Loppis ja fika, vol 2

Mul tuli pärast eelmise postituse kirjutamist veel päris mitu asja meelde, mis on Rootsis teisiti kui Eestis, nii et siit tuleb sellele postitusele järg.

1. Isikuandmed. Mul ei ole enam täpsed asjaolud meeles, aga see pidi olema natuke aega pärast mu siiakolimist, kui tuli juttu mingi koguduseliikme vanusest, telefoninumbrist, kodusest aadressist või millestki sarnasest. S. teatas abivalmilt, et ta kohe netist vaatab. Vaataski - vastus oli 30 sekundiga olemas. Ma olin esimese hooga väga ehmunud, sest ma arvasin, et ta otsib isiklikke andmeid kusagilt tumeveebi urkast, aga tuleb välja, et siin, vabaduse ja täieliku läbipaistvuse maal, ei ole mingi info isiklik või varjatud. Kõik on avalik. Siin on terve rodu selliseid veebilehti, kust on võimalik - täiesti legaalselt - üles leida kõik inimese kohta käiv: sünniaeg, vanus, telefoninumber, aadress, teised samal aadressil elavad inimesed, osades kohtades ka see, kui palju su maja või korter väärt on. Minu jaoks on see endiselt täiesti šokeeriv. Teisalt juba harjun ja kasutan lahkelt jagatavat infot, kui on tarvis mõnele koguduseliikmele helistada, aga ma ei tea ta numbrit.

2. Üürisüsteem. Seda on väga raske selgitada, sest ma ei saa sellest isegi aru, aga Rootsis on kolmeosaline süsteem kinnisvara omamiseks või üürimiseks: a) ostad maja/korteri ja oled omanik, b) üürid omanikult, c) hübriidsüsteem, kus sa nagu oled korteri endale ostnud, aga tegelikult pead kellelegi (?) veel ka üüri maksma. Me elame just selles kolmandas kategoorias, selle nimi on bostadsrätt ehk elukohaõigus; olen palunud S.-il mulle mitmel juhul süsteemi selgitada, aga iga kord jookseb juhe täiesti kokku. Kellele me üüri maksame? Miks? Kuidas ja millal me siis oma pangalaenu tagasi maksame? Ideaalis tahaksime tulevikus midagi päris endale osta, sest nii - olen aru saanud - on kokkuvõttes odavam, aga suurem osa kortereid on just bostadsrätt-korterid. Ja kui mingi eluase on selles kategoorias, siis nii ongi; muuta seda ei ole võimalik. Ehk teisisõnu, mitte midagi ei saa aru. 

3. Koolivaheajad. Riik on nii suur ja Arlanda lennujaam nii väike, et Rootsi on jagatud tsoonideks, kus sügis- ja kevadvaheajad on eri nädalatel. Ehk kui riigi eri otstes elavad lapsed tahaksid vaheajal koos aega veeta, siis polegi see muul ajal võimalik kui suvel või jõulude ajal. Veidi ootamatu, samas vägagi loogiline süsteem - riigi infrastruktuur lihtsalt ei peaks sellele vastu, kui kõik lastega pered korraga mäesuusakeskusi või lennujaamu ummistama hakkaksid.

4. Saiakesed! Igaüks, kes on Karlssoni raamatutega üles kasvanud ja mäletab, et Karlsson kirjutas Majasokule sildi, kus teatas, et tolle kaneelisaiakestes on häbematult vähe kaneeli, peaks teadma, et Rootsi on saiakeste maa. Kaneeli- ja kardemoni- ja safranisaiakeste maa. Ma istusin just täna Stockholmi ühes populaarsemas kohvikus Vete-Katten, sest tulemas on väga tihke nädalavahetus ja mul oli vaba päeva vaja, jõin teed, sõin saiakest ja mõtlesin sellele, et letis on tõesti saiakeste protsent erakordselt suur. Kõike muud on ka rikkalikult, aga saiu on ikka rohkem kui kooke. See istub siin sügavalt kultuuris. Lisaks eelpool nimetatutele on Rootsis ka vastlakuklid väga populaarsed. Mulle meeldivad siinsed ausalt öeldes rohkem kui eestimaised, sest Rootsi vastlakuklites on vahukoore all alati kiht mandlimassi või martsipani. Õige vana traditsioon on veel vastlakukkel supitaldrikusse panna ja selle ümber piima valada - see tulevat aegadest, mil oli vaja mitmenda päeva saiu piimaga pehmendada. Ühe korra seda ka proovisin, aga see mulle nii väga ei meeldinud. 

5. Õppetraktorid. Eestis on võimalik alates 16. eluaastast autot hakata juhtima. Siin on alumiseks vanusepiiriks 15. Aga vanusevahemikus 15-18, kui sa oled läbinud baaskursuse ja saanud esmased juhiload, tohid sa juhtida ainult spetsiaalselt märgistatud ja seadistatud autot, mis sõidab maksimaalselt kiirusega 30 km/h. Ehk mitte nii, et sa paned isa bemmile vahtralehe külge ja salaja ikkagi ületad kiirust, vaid need autod peavadki olema töökojas timmitud maksimaalselt 30ga sõitma. Kiirust ületada ei ole füüsiliselt võimalik. Neid autosid nimetatakse traktoriteks ja nad töllerdavad igal pool jalus. Nii et kui te juhtute Rootsis sõitma teel, kus möödasõit ei ole võimalik ja järsku venib suur autoderong ühe arusaamatult aeglase auto taga, siis teate, miks. Tore selle juures on, et noortele endale ei paista see nii väga närvidele käivat - siin on lausa omaette muusikastiil, mida võiks tõlkida kui traktori tümakas, mida on populaarne autos kuulata. Kiirus on piiratud, aga see, kui palju sa sellesse autosse kõlareid monteerid, ju ei ole. :D

6. Liikluskultuur. Eelmise jutu jätkuks - liikluses ollakse üldiselt väga viisakad ja kiirust ületatakse palju vähem kui Eestis, kuigi kõigil väiksematel maanteedel on maksimaalseks kiiruseks 70 km/h. 

6. Pimedus. Ma kahtlustasin juba eelmisel sügisel, et siin on natuke pimedam kui Eestis. Nii ongi - meil Stockholmis loojub päike umbes pool tundi varem kui Tallinnas. Novembris on ikka raske. 

7. Murded. Minu kui endise murdespetsialisti jaoks on nii ilus, et siin on ajaloolised murded palju rohkem elus. Kõige rohkem hakkavad kõrva Lõuna-Rootsist ehk Skåne piirkonnast pärit inimesed, kelle keel tundub olevat midagi rootsi ja taani keele vahepealset. Kui ma mõne lõunarootslasega kokku satun - ja kirikus juhtub seda pidevalt -, pean ikka kõvasti pingutama, et temast aru saada, sest täishäälikuühendite ja r-tähe hääldus on Stockholmi piirkonna omast väga erinev. Üks õhtuste uudiste ankur SVT-s (siinne ETV) on raudselt lõunast pärit. Mulle meeldib see, kui normaalne on siin murdes rääkida. 

---

Nüüd on olulisemad asjad vist kirja saanud. Ja saiakeste jutu lõpuks - teen esimesi edusamme küpsetamise alal. S-i dieedist tulenevalt peavad kodus kõik küpsetised gluteenivabad olema. Nii olengi ühe aastaga jõudnud laialivalgunud plönnidest täiesti viisakate kaneelisaiadeni. Palun aplausi!

Loppis, fika ja teised toredad

Vaikelu koguduse loppisel

Ma olen tahtnud juba pikemat aega teha postitust asjadest, mis on Rootsis teisiti kui Eestis. Olen teinud oma peas nimekirja, kui olen osanud midagi teistsugust ja üllatavat märgata. Asju lisandub nimekirja, teisest otsast unustan juba ära ja küllap on mõnes "Minu ..." raamatus nad juba kõik üles loetletud, aga las siis olla. Siin on igatahes mõned observatsioonid elu kohta Rootsis:

1. Kalender. Rootsi on ainumas koht, kus ma olen kohanud nädalate loendamist. Ehk et siis jaanuari algusest ehk aasta esimesest nädalast kuni detsembri lõpuni ehk viiekümne teise nädalani. Nummerdatud nädalaid kasutatakse igal pool ja mul ajab see siiani juhtme kokku. Matemaatika ei ole ju raske - ma saan aru, et 30. nädal on kusagil suvel, 50. nädal detsembri keskel. Aga kui sealt täpsemaks minna, olen jännis ja kalender tuleb lahti lüüa. Paar nädalat tagasi sõitsime ema-isa juurde minnes mööda teeremondist ja suurest kollasest sildist, millel kirjas, et teetöid tehakse seal 41.-43. nädalani. Suvel võib Stockholmi metroos kuulda vestluskatkeid, et näed, ma olen puhkusel nädalatel 30-33. Väga naljakas. 

2. Gängisõda. Rootsi, nagu te kõik teate, asub metsikus läänes. Inimesi lastakse maha päise päeva ajal, öösiti pannakse kortermajade või restoranide ukse ette pomme. Kusagilt jäi kõrvu, et sel aastal on Rootsis toimunud umbes 70 tulistamist. See on vist ainus tõeline kultuurišokk, mis mind on möödunud aasta jooksul tabanud - see reaalne võimalus, et sa võid valel ajal valesse kohta sattudes kuuli pähe saada, on midagi sellist, millega on Eestist tulles väga raske leppida. Kahe nädala eest sai ühe ööpäevaga surma kolm inimest, kaks tulistamises ja üks plahvatuses. Järgmisel päeval vaatasin otsa oma suurtele katuseakendele ja mõtlesin tõsiselt, et kui maja ukse ees peaks pauk käima, kas siis meie kuuenda korruse aknad lendaksid ka eest või mitte. Väga harjumatu on sellistele asjadele mõelda. Väga harjumatu.

3. Kardinad. Kardinaid siinmail eriti ei armastata. Ma olen harjunud ikka sellega, et on sitsikardinad ja siis veel need paksud, mis tuleb pimeduse saabudes akna ette tõmmata. Ma ise arvan, et tegemist on teatava nõukaaja jäägiga - kui inimesi valitsetakse hirmuga, siis tuleb kodus toimuv ja kodus räägitav teiste silme eest ära peita. Siin seda ajaloo taaka ei ole - ja lahkelt võib naabrite elutoa aknast sisse vaadata. On huvitav, et veidi vaesemates ja kortermajade piirkondades, seal, kus etnilisi rootslasi on vähem, kohtab pakse kardinaid ja kaetud aknaid palju rohkem. Siin jõukamas piirkonnas, kuhu oleme sattunud elama, pole kardinaid peaaegu mitte kellelgi. Kui vahel naabruskonda õhtul jalutama läheme, on iga maja nagu IKEA väljanäitus. Ma uurin huviga lambimoodi ja värvivalikut.

4. Loppis. Loppis on selline omamoodi ajutine vanakraamilaat; neid peetakse igal pool (eriti suvel). Tee ääres on sildid väljas, et sel kuupäeval ja sel kellaajal on selles ja tolles talus loppis. Mulle asjad ei meeldi, nii et ma loppist ei armasta, aga siin on fanaatikuid, kes käivad suvi läbi ühelt laadalt teisele ja ostavad sentide eest igasugu kraami kokku. Mõned asjad võib pärast netis sajakordse kasuga maha müüa, olen kuulnud. Loppisel müüakse peamiselt pahna, aga kundesid jätkub alati. Ka meie kogudusel on loppise traditsioon. Tassid muudkui oma kraami sinna ja siis kord kuus müüakse see maha, raha läheb heategevuseks. Ma käisin seal viimati kokaraamatuid sirvimas; tegin paarist huvitavamast retseptist pilti, aga S. siis naeris, et kokaraamatute pildistamine on täiesti ebaeetiline tegevus, nii et ma läksin tagasi ja ostsin mõlemad kokaraamatud päriseks, 50 eurosenti tükk.

5. Sotsiaalhoolekanne. Mulle on sügavalt muljet avaldanud koduste vanurite ja haigete hooldamine. Siin on täiesti tavaline, et sul on teenus, mille raames käib hooldaja sul kaks-kolm korda päevas kodus, ostab süüa, keedab putru, klopib patju ja aitab lihtsamates toimingutes. Ka meditsiinipersonal käib kodus, kui vaja süsti teha või muid protseduure läbi viia, samuti füsioterapeut. Meil on koguduses üks vanaproua, kelle skleroos oli pikalt kontrolli all, aga kelle tervis on nüüd väga kiiresti väga kehvaks muutunud. Neil käib hooldaja vist kolm korda päevas, lisaks sellele kasutab ta aeg-ajalt invataksot, et kirikusse tulla, ja kui tema abikaasa peab kusagil ära käima või on tal pidevast hooldamisest lihtsalt puhkust vaja, saadetakse proua paariks päevaks hooldekodusse. Keegi ei kergita sellise pideva hoolduse peale mitte kulmukarvagi.

6. Kuningakoda. Siin ei ole muidugi mingit võrdlust Eestiga, küll aga Inglismaaga. Inglismaal on huvi kuningakoja ja kuningliku pere liikmete vastu tohutu, kohati peaaegu obsessiivne. Siin Rootsis - mitte kedagi ei huvita, mida kuningas teeb või kus ta on. Ta on meediast ja tavavestlustest täiesti välja lõigatud. See oli alles mõned nädalad tagasi, kui kuningas tähistas oma 50. troonil olemise juubelit, sest ta sai kuningaks väga noorelt, pärast oma vanaisa surma (tema isa sai lennuõnnetuses surma, kui Carl Gustav oli ainult mõne kuu vanune). Siis oli muidugi artikleid ja pilte, aga nad kõik olid sellised natuke kohmetud ja üldiselt pidi nendeni jõudmiseks Dagens Nyheteri uudisteportaalis omajagu allapoole skrollima. Ühiskonnas, kus kõik on üleni võrdsed, ei osata kuningast eriti midagi öelda ega arvata.

7. Uisutamine. Sellest olen ühes varasemas postituses juba juttu teinud, aga siiani üllatab mind uisutamise populaarsus ja ulatus. S.-ile laekus tema uisuklubi (Stockholmi uisuklubi peetakse oma 10 000 liikmega maailma suurimaks vabatahtlikuks klubiks) uudiskiri, nii et tuleb ennast talveks valmis sättida. Et oleks jääd, aga mitte eriti palju lund! 

8. Rikkus. Selles ringkonnas, kus meie liigume, ei suple mitte keegi rahas. Meie ise ammugi mitte - me teeme ustavalt kuueelarvet ja vaatame, kus on võimalik säästa ja kui palju me veel pangale võlgu oleme. Aga Rootsis on oma ajaloost tulenevalt selline nähtus, mida ma olen enda jaoks kokku võtnud mõistega old wealth. Siin ei ole keegi aastasadu sõda näinud, siin ei ole keegi kedagi kulakuks teinud ega ära küüditanud, siin ei ole keegi viiskümmend aastat süstemaatilises vaesuses elanud. Ja seda on näha. Mu lemmikud on need vanad lahmakad puumajad Stockholmi saarestikus, mille värviliste klaasidega verandad on ikka päikese poole ehitatud. Vanadel koguduseliikmetel - täiesti tavalistel pensionäridel - külas käies imetlen ikka ilusaid vaipu ja piltidest lookas seinu. Jõukuse akumuleerumine, mis kestnud põlvkondi, on täiesti ilmne. Sellist asja Eestis ei ole; Eestis on päris palju uut jõukust, aga mitte seda vana skandinaavialikku jõukust. 

9. Fika. Üks mu sõber ütles naljaga pooleks, et fika - kohvipaus - on kõige olulisem rootsikeelne sõna. Siin armastatakse kohvi (kuigi mitte nii palju kui Soomes) ja kohvipause. Kui kusagil on mingi üritus, siis on iga pausi ajal jälle fika. Inimesena, kellele on juba varasest lapsepõlvest pähe taotud, et päevas on kolm söögikorda ja söögivaheaegadel ei sööda, tunnen end vahel nagu tulnukas. Milleks on nii palju saiakesi ja küpsiseid tarvis? Aga ju siis on. 

10. Riigi suurus. Üks asi, mis hakkab mulle tasapisi kohale jõudma, on see, et Rootsi on hiigelsuur. Kui Rootsi tagurpidi keerata, nii et kõige lõunapoolsem punkt paigale jätta ja põhjatipp ülevalt alla Euroopasse tuua, siis jõuab peaaegu et Rooma välja. S.-i vanem vend D. elab oma perega põhja pool. Tema sõidab meie juurde 10 tundi. Aga ta võiks veel vabalt 5 tundi ülespoole, päris põhja sõita. Me pole neile veel külla jõudnud, ei jaksa minna... Mitu tundi see võtab, et Tallinnast Petserisse jõuda?