Saturday, 16 November 2024

Tere tulemast!


Ega täna polegi midagi muud öelda kui et "Tere tulemast suurde maailma, Lucas!", kõik kümme sõrme, kümme varvast ja suurepäraselt töötavad häälepaelad! Homme juba tervelt ühe nädala vanune. 

Kui keegi oleks mulle mõned nädalad tagasi öelnud, et mu sünnitus kestab rohkem kui 20 tundi ja ma kaotan nõksa rohkem kui liitri verd, oleks ma vist suurest hirmust hinge heitnud. See ei kõla just eriti meeldiva kogemusena. Ometi oli tegemist läbinisti positiivse kogemusega - ja mingil moel oli see hoopiski tore, et meil ei olnud mitte kuhugi kiiret. See oli eelmise laupäeva hommikul, kui ma S.-ile hommikusööki tegin ja hakkasin teda kirikusse saatma, kui tuli esimest korda hästi nõrk tunne, et midagi võiks ometi juhtuma hakata. Selleks ajaks, kui ta kirikust tagasi oli, oli selge, et asju juhtub. Aga olime kenasti kodus, ma põrgatasin ennast pilatese palli peal mööda elutuba edasi-tagasi, kruttisin muusika volüümi üles ja alles viie paiku õhtul oli tundmus, et peaks hakkama haigla poole sõitma. Meil on Ekebyholmist Stockholmi kesklinna umbes tunni aja tee, nii et väga hilja peale ei tahtnud seda sõitu jätta. Aga kulgesime rahulikult ja kiirust ei ületanud. Kui kohale jõudsime, siis pandi klemmid külge ja uuriti, millised mu soovid edasise osas on. 

Ja selle koha peal on palju abiks see, kui sa ennast ja oma piire tead. Ma olin juba mitu kuud tagasi enda jaoks selgeks mõelnud kaks asja. Esiteks selle, et ülitundliku inimesena olen arvatavasti keskmisest tundlikum ka valu osas. Ja teiseks selle, et täiesti loomulik, medikamentideta sünnitus ei ole minu jaoks väärtus omaette. Ma väga austan neid, kelle jaoks see on väärtus ja kes selle kangelaslikult läbi teevad, aga mina ei ole kangelane ja asjatult suur kannatus ei ole miski, mida peaksin iseenesest oluliseks.

Nii et ma põhimõtteliselt ütlesin neile, et mida head te selles asutuses pakute, ma võtaks palun kõik valuvaigistid, mhmh, aitäh! Ja nii saingi hilisõhtul epiduraali ja veetsin sünnitustoas väga meeldivalt ja valuvabalt kõik need pikad öötunnid kuni umbes kella kolmeni. Sealt edasi viimased kaks tundi olid muidugi kõige raskemad, aga ennekõike sellepärast, et pressimise faas läks üle kahe tunni pikaks ja arst hakkas juba muretsema. Seda hirmu, et äkki ma ikkagi ei saa hakkama või et äkki laps ei jaksa vastu pidada, mäletan ma teravalt. See oli kogu sünnituse kõige hullem tunne. Aga see hirm sai kohe otsa, nii kui laps häält tegema hakkas. Mis sealt edasi sai, selles osas on mu mälestused väga lünklikud. Midagi oli tarvis õmmelda, keegi jooksis veel ringi, S.-ile anti käärid, mul oli vaja oksendada. Mis järjekorras kõik need asjad juhtusid, ma enam ei tea. Aga ühel hetkel oli palat meditsiinipersonalist tühi ja kõik, mis sellel varasel pühapäeva hommikul maailma veel mahtus, olime meie kolmekesi. Eriti veel siis, kui me natuke aega hiljem perepalatisse jõudsime, oli selline tunne, et "nii vaikseks kõik on jäänud mu ümber ja mu sees". Et maailm tõmbus üheainsa tuhuga niimoodi kokku, et see, mis ukse või akna taga sündis, ei omanud enam kõige vähematki tähtsust. Olimegi ainult meie jäänud.

Me jäime arsti soovitusel kaheks päevaks haiglasse - mu hemoglobiin oli nii madal, et parem oli olla kohas, kus sulle kõik ette ja taha ära tehakse. Mis sa uimase peaga ikka kodus koperdad. See oli mu esimene tõsisem kokkupuude Rootsi meditsiinisüsteemiga ja ma jäin väga rahule - teenindus (kuidagi teisiti ei oska seda nimetadagi) oli läbinisti sõbralik ja peenetundeline; personal, kellel oli vaja palatisse tulla, soovis muudkui naeratades õnne ja õnne; last ei viidud hetkekski meie pilgu alt ära; kolmekäigulised lõuna- ja õhtusöögid valisime endale korralikust menüüst; meid aidati nõu ja jõuga igas viimases kui pisiasjas. 

Ja esimene hommikusöök kohe pärast sünnitust käis lausa lipu lehvides. :) Teisel päeval kahjuks enam lippu ei heisatud ega siinset kuulsat prinsesstårta't (seda helerohelist) ei pakutud.


Nüüd oleme mõned päevad kodus olnud ja harjunud uue rütmiga. On olnud mõned ärevad hetked, kui täpselt ei tea, mida teha või mis viga, aga üldiselt oleme väga rahulikus tempos kulgenud. S. on olnud kodus ja niimoodi koos oleme üle saanud ka pikkadest öödest, kui mõni eeldatavalt kiire pitstop muutub mitmetunniseks kisa- ja kussutamismaratoniks. Mis mulle õudselt meeldib, on see, kuidas S.-is avaldub täiesti uus ja seni nägemata külg. Mina olen endiselt oma hormoonide möllus ellu jäämise ja elus hoidmise režiimil, aga S.-i jaoks on kogu olukord kuidagi teistsugune. Tema tervitab L.-i igal hommikul valju ja reipa hüüuga "Tere hommikust, kullake!" (ma ei ole üldse objektiivne, aga mulle tundub, et väga heas eesti keeles) ja kui nad koos vannitoas mähkmevahetust toimetavad - ta teeb seda palju tihedamini kui mina -, siis mulle tundub, et neil käib seal mingi komöödiaetendus. Mu süda lihtsalt sulab, kui nad seal kahekesi asjatavad, ja kust iganes ma seda mõttelõnga hakkan keerutama, lõpuks jõuan alati sellesama järelduseni, et ma ei tahaks seda elu asja ja lapsevanemaks olemise asja mitte kellegi teisega koos ajada. Mulle on kingitud kõige parem(ad). Tänu on suur.  

Tuesday, 22 October 2024

Igale asjale on määratud aeg

Ma pidasin poolteist nädalat tagasi oma viimase jutluse ja viisin läbi viimase pühaõhtusöömaaja talituse.

Nagu jutlustamisega vahel on - mis meelel, see keelel. Sel korral tundus kuidagi paslik minna tagasi vana küünilise Saalomoni tarkusesõnade juurde ja kõneleda sellest, et "igale asjale on määratud aeg ja aeg on igal tegevusel taeva all". Mõtisklesin aegade muutumise üle inimese elus, tunnetades ise nii teravalt ühe eluetappi lõppu ja uue algust. Vahel vahetuvad eluaastaajad märkamatult - kes seda ikka tähele paneb, millal esimene leheke kollaseks muutub või millal kevadest suvi saab. Aga teinekord on muutused järsud ja selged. Eile oli üks aeg, homme hoopis teine. 

Me elame praegu järskude muutuste ajal ja see annab kõigele erilise värvi ja maitse. Millal beebi meil siin tulla otsustab, täpselt ju ei tea, aga selles kahekesi olemise viimases otsas on kõik muidu nii tavalised kogemused kuidagi eriliseks saanud. Istusime mõned nädalad tagasi Stockholmis kuningliku ooperi saalis ja ma mõtlesin, et kes teab, millal seda luksust jälle nautida saab. Nii olengi õppinud rohkem märkama ja hindama seda, milleks lõppev eluetapp veel vabadust annab.  

Viimastel nädalatel olen muude asjade hulgas niisiis...

nautinud ooperit...

ja jazz'i...

külastanud vanu armsaid sõpru...

pidanud homileetika loengut...

tundnud (esimest korda elus) rõõmu ostlemisest...

istunud koguduse juhtkonna hommikusöök-koosolekul (üks kogudusevanem on pildilt puudu)...

võtnud tänuga vastu kogudusepoolsed head soovid ja lehvitused...

elanud kaasa IKEA pusle kokkupanemisele…

ja tundnud rõõmu kahest imelisest üllatuspeost.

Nüüd võib uus aastaaeg alata.

Thursday, 3 October 2024

Müüdud!

Me nüüd siis ikkagi kolime. 

Plaan on võrreldes kevadega natuke muutunud. Me avastasime, et korraga müüa ja osta on peaaegu et võimatu - nii täpset ajastamist ei ole lihtsalt võimalik kinnisvaraturul praegu teha. Parem on protsess pooleks jagada, kõigepealt müüa ja üürikasse kolida ning alles siis hakata ostmise peale mõtlema. 

Alustasime protsessi esimese osaga augustis ja korter läks kinnisvaraportaalidesse üles septembri alguses, kui olime Serbiast tagasi jõudnud ja toad enne fotograafi tulekut ära koristanud. Maakler oli meil tore ja asjalik, tegeles meiega päris aktiivselt. Samas andis meile ka teada, et praegusel hetkel on turg kuidagi uimaseks jäänud ja meie piirkonnas on korterite müümine oodatust raskem. Mina närisin selle peale sõrmeküüsi - ja siis rahunesin jälle maha. On asju, mis on meie kontrolli all ja mida saame ise teha, ja siis on asju, mis meie kontrolli all ei ole ja mille osas tuleb pilk ülespoole suunata. Mulle kui kontrollifriigile on seda meeldetuletust ikka aeg-ajalt vaja.

Huvi korteri vastu oli väga leige. Aga siis juhiti mõte ühele tuttavale paarile, kes on Stockholmi piirkonda kolimas. Ma olin ise täiesti kindel, et nad olid FB-s meie kuulutust näinud, aga igaks juhuks kontrollisin üle ja avastasin üllatusega, et meil ei ole kummagagi sotsiaalmeedias kontakti. Võtsin siis kätte ja saatsin neile eelmisel teisipäeval meili, et näe, te tulete Stockholmi ja kui teil veel elukohta pole, siis me hea meelega müüme teile. Üldse ei arvanud, et sellest asjast võiks asja saada, aga õnge võib ju ikka vette visata.

See oli eelmisel teisipäeval. Täpselt nädal hiljem, selle nädala teisipäeval, istusime koos maakleri kontoris ja sõlmisime ostu-müügi lepingu. Nende ostuotsus tuli peaaegu et kohe, järgmised päevad oli neil vaja panga ja maakleriga suhelda; nüüd on allkirjad paberil ja kaup koos.

Mul kukkus kivi südamelt. Mul on tänase seisuga täpselt viis nädalat sünnitamise tähtajani jäänud ja me püüame enne seda oma kodinad kokku korjata ja Ekebyholmi üürikasse kolida (selle korteri võtmed on meil juba käes). Ma olen väga-väga tänulik. Suuremat kolijat ja kastitõstjat minust ju praegu enam ei ole, aga sõbrad on lubanud abis olla, emast-isast rääkimata. Ma usun, et saame hakkama. 

Mõneks ajaks maandume nüüd igatahes Ekebyholmis. Korteris on ruutmeetreid 70 ja hind on mõistlik, nii et meile piisab sellest kohe mõneks ajaks. See, kas või millal projekti teise poolega tegelema hakkame, on lahtine. Praegu on tunne, et võikski vabalt kaks aastat üürikas elada ja asjad uuesti läbi mõelda siis, kui mul on aeg tagasi tööle tulla. Miski minu sees on maja ostmise asjus väga ettevaatlikuks muutunud - ma ju ei tea, kas ma jätkan kahe aasta pärast pastoritööga või kui, siis kas Ekebyholmis. Sellises olukorras ei tasu maja uisapäisa ostma tormata. 

Nii et elame selliste suurte muutuste tuules. Aga süda on rahul. 

--

Siin kaks pilti sellest, kuidas me enne fotograafi tulekut oma korterist Potjomkini küla ehitasime. :D


Monday, 2 September 2024

Ja unistus sai tõeks

Me jõudsime eile öösel pärast pikalt hilinenud lendu adventkoguduse Euroopa pastorite kogunemiselt (EPC) koju. Muljeid ja tundeid on nii palju ja nii erinevates kihtides, et kohe ei teagi, kust pihta hakata.

Kõige üldisemalt öeldes on EPC-st saanud selline maamärk, mis aitab elu erinevateks etappideks jagada ja oma võidud ning kaotused kokku lugeda. Esimest korda Hollandis pastorite kogunemisel käies (aasta siis oli 2007) olin kaasas vaid tõlgina - olin just Tartus magistrantuuriga algust teinud ja mul polnud mõte teoloogiaõpingutest isegi peast läbi vilksatanud. Istusin seal koosolekute ja päevade kaupa palavas tõlgiputkas ja higistasin - sõna igas mõttes - jutluseid tõlkida. Mäletan, kui sügava mulje kuuldu minusse jättis. Ma ei olnud oma elus nii võimsaid jutluseid kunagi kuulnud! Järgmiseks EPC-ks Sloveenias olin jälle magistriõpingute lävel, aga sel korral juba Newboldis ja teoloogias. See oli viimane suvi, kui ema oli terve, ja viimane välisreis, kus koos oma vanematega käisin... Kolmandal korral ehk kuus aastat tagasi olin juba koguduse palgal, aga sellest korrast on kõige teravamalt meelde jäänu põhjatu üksilduse tunne. Kuna EPC-le kutsutakse koguduse töötegijad koos abikaasaga, siis oli üritusest minu jaoks saanud abielupaaride puhkusereis. Tundsin end vallalisena teiste keskel väga kummaliselt ja tõotasin endale koju jõudes pühalikult, et ei lähe enam kunagi EPC-le. Las lähevad need, kellel sellest reisist rohkem rõõmu on. Ja nüüd on lugu jälle hoopis teistsugune... Milline rõõm oli koos S.-i ja kolmekümnenädalase kõhubeebiga reisida! Mõtleks, kuidas elu võib muutuda, kuidas kaotuste ja võitude balanss võib teiseks minna! Ei tea, kas järgmise EPC ajal istun kodus ja kantseldan lapsi? :)

Teine tunnete ja muljete kiht on seotud jutlustamisega. Nagu juba mainisin, kuulasin esimesel pastorite kogunemisel jutlustajaid suurte silmade ja ammuli suuga (kuigi eriti polnud aega suud ammuli hoida). Euroopast ja USA-st kokku toodud adventkoguduse parimad jutlustajad oli minu jaoks raputav kogemus. Tol ajal oli veel sedasi, et pärast konverentsi anti välja komplekt jumalateenistuste salvestuse DVD-dega. Istusin siis kodus ja vaatasin neid jutluseid uuesti ja uuesti üle. Kuidagi ei tüdinenud sellest imest. Järgmistel kordadel kuulasin jutlustajaid juba professionaalsema kõrvaga ja kusagil kunagi kuidagi hakkas minu hinges tasakesi kuju võtma unistus - jutlustada ühel päeval EPC-l! Aastaid on see olnud minu kui homileetiku jaoks professionaalses mõttes kõige suurem unistus. Aga selline unistus, mille poole ei oska sihikindlalt liikuda. Kuidas saaks see kunagi võimalikuks saada, et keegi mainib mingil korralduskoosolekul minu nime? Kuidas SELLESSE nimekirja üldse jõutakse? Ma ei tea. Siiani ei tea. Aga kui eelmisel suvel jutlustamiskutsega meil mu postkasti potsatas, oli tunne, et minu jaoks nii olulise Everesti vallutamine on tõepoolest reaalsuseks saamas. Ja eelmise nädala kolmapäeval ta reaalsuseks saigi. Oli ilus ja ülev tunne, oli emotsionaalne ja natuke raske, oli vastutuse ja eesõiguse koormat, oli imetlust ja tänu selle ime eest, mida Jumal on mu elus saanud aastate jooksul korda saata. Ja tagasiside oli ülevoolavalt positiivne - kõige ilusamaks tagasisideks muidugi see vaikus, mis saalis valitses. See hetk, kui sa järsku mõistad, et ükski telefon ei helenda, ükski inimene ei nihele ega köhi, ja et sõnad, mis on antud ja kontori vaikuses paberile pandud, saavad ühtäkki Jumala Vaimu väes Sõnadeks, mis elavad, mis toidavad ja tõstavad üles. See kogemus jääb minuga terveks eluks.

Kolmas tunnete kiht on seotud inimestega - rõõmuga kallite sõpradega taasühinemisest ja vanade õpingukaaslaste nägemisest. Uute kontaktide loomisest. Aga sellest EPC-st on kõige eredamalt meeles see rõõm, mis tekkis ühendusest teiste plenaarkõnelejatega. Esiteks J. (kes oli pikki aastaid üks mu lähedasemaid sõpru) ja M. Kui ma millalgi talvel esimest korda EPC-l kõnelevate jutlustajate nimekirja nägin, siis huilgasin rõõmust - mitte enda nime nähes, vaid just M.-i ja J. nime nähes. Sest nemad olid just need natuke vanemad ja palju kogenumad tudengid, kes mind julgustasid ja innustasid sellel teel edasi kõndima. Nendele laekus Londoni kogudustest palju jutlustamiskutseid, samal ajal kui mina istusin veel värisevate põlvedega homileetika loengukursusel. Ja ometi oli neil aega märgata ja julgustada üht väikest valget tüdrukut, kes sellel teel esimesi ebakindlaid samme astus. Ja nüüd järsku olime kõik seal platsis ja meile oli antud eesõigus tuhande kolleegiga Sõna jagada. Kui lahe!

M. ja J. - mu turvamehed ja suured eeskujud
Teiseks oli nii hea meel teha tutvust teiste naiskõnelejatega. L.-i ei õnnestunud tol hetkel pildi peale leida, aga need kaks naist USA-st olid sellel konverentsil kindlapeale kõige väärtuslikumad kontaktid, kelle oma uute tuttavate nimekirja lisasin. See proua pildi vasakul pool on 2000+ koguduseliikmega koguduse vanempastor Kalifornias ja parempoolne proua on Uue Testamendi professor meie koguduse ülikoolis La Sierras (samuti Kalifornias). Käisin tema esimeses workshop'is ja rääkisin pärast suure õhinaga S.-ile, kes oli mingis muus töögrupis käinud, et kui ma ühel päeval suureks saan, siis tahan täpselt selle professori moodi olla! Milline meeletu teadmistepagas! Milline elegants! Samal õhtul läksin peksleva südamega tema juurde ja palusin tõelise fan girl'ina tema meiliaadressi - et ehk võin ma kunagi talle mõnes teoloogilises/akadeemilises küsimuses kirjutada. Ta oli rõõmuga nõus, ja kui laupäeva õhtul pärast pikka vestlust hüvasti jätsime, ütles ta, et nende külalistetuba on alati ootel, kui mul peaks kunagi Kaliforniasse asja olema. Ah ja oh!


Nüüd aga tuleks oma emotsioonide lennuk jälle päris elu maa peale tuua. Kolimiskastid ootavad (sellest järgmisel korral), vaja oleks mõnest taaskasutuspoest sipupükse osta. Ja laupäeval on jälle tarvis jutlustada - kuigi mul pole aimugi, millest sel korral kõneleda...

Sunday, 28 July 2024

Kas liiga vara?

Ma olen vähemalt kuu aega pingsalt juurelnud, kas nüüd juba võiks hõisata või on veel liiga vara.

Aga me oleme nüüdseks jõudnud oma lapseootusega üle selle maagilise 24 nädala piiri, pärast mida on meditsiinil - vähemalt teoreetiliselt - võimalik laps elus hoida, kui midagi peaks juhtuma. Nii et tunne on, et võiks juba hõisata küll. Vähemalt poolihääli. 

Teekond siiani on olnud omajagu pikk. Kõik algas möödunud aasta detsembris, kui ma lõpuks kvalifitseerusin meditsiinilist abi saama. Leidsin endale Stockholmis arsti ja andsin jaanuaris kokku 10 vereproovi, sest kõik tuli läbi uurida - verenäitajad, hormoonid, immuunsus, geneetika. Mäletan selgelt seda päeva, kui istusin arsti kabinetis, ta torkas mulle pataka pabereid uuringute tulemustega näppu ja teatas, et ma olen täiesti terve inimene. Et nad ei leidnud ainumastki asja, mis oleks normist kuidagi kõrvale kaldunud ja mida saaks ravida. Pole vist olnud ühtegi inimest, kes oleks sellist sõnumit kuuldes niimoodi veekalkvel silmade ja sügava pettumusega arsti juurest lahkunud... Aga arst ütles selle peale, et kui me täppisravi ei oska määrata, siis tulistame vähemalt puusaltki. Et võtke seda rohtu ja toda teist ka, nad vahel aitavad.  

Tuleb välja, et aitasidki.

Pärast 12. nädalat loeti mind riskirühmast välja ja arst ütles, et ta mind rohkem näha ei taha. Saatis mind tavalise ämmaemanda juurde.

Sel korral pole mul olnud ühtegi komplikatsiooni, mis peaks kuidagi eriliselt muretsema panema. Südamepahadust on olnud ohtralt - märtsi keskpaigast kuni mai keskpaigani olin nagu mustas augus -, aga see on tavaline asi. Midagi teha ega süüa ei tahtnud, kogu aeg oli uni ja kurnatus, külmkapi ust lahti teha ei saanud, hambaid pestes pidin endale kõva häälega laulukest ümisema, et mitte okserefleksi peale mõelda, aga mingitel perioodidel ei aidanud laulukenegi ja oksendamist oli päris palju ja tihedalt. Samas juhtus nii, et mul oli kevadel väga tihe jutlustamisgraafik ja mõned pikemad sõidud; need elasin Jumala armust kuidagiviisi üle. Mai keskpaigas, kui koogitükiga Uppsalas mu sünnipäeva tähistasime, oli üle pika aja esimest korda tunne, et polegi enam nii paha ja et kook võiks täitsa sisse jääda. Jäigi.

Praegu olen selle hea koha peal, et ühed vaevused on läbi, teised pole veel pihta hakanud. Nii on hea lihtne puhkusel olla - kõike saab ja kõike jaksab. Ainult tööle tagasi minemise peale ei taha kuidagi mõelda. Mõned kuud on mul ju veel tööaega jäänud, aga oma peas teen juba check-out'i. Väga raske on tööle keskenduda ja asju tõsiselt võtta. Juba on tunne, et uus eluperiood võiks pihta hakata ja et kontori ukse võiks enda järel kaheks aastaks kinni panna. Rootsi vanemahüvitise süsteem on piisavalt paindlik, et mul ei ole mingit plaani enne kaht aastat - ja võib-olla natuke kauematki - tööle tagasi minna. Elus on juba saanud nii palju töötada ja õppida, et nüüd võiks täiesti rahulikult hoopis muule keskenduda. Kiiret ei ole mul elus enam kuhugi.

Vot sellised rõõmsad lood ja laulud. Lõpetuseks veel üks ilus pilt K. fotokast, kes meid nii lahkelt Kaberneemes suure tuulega pidistas. Palun ainult kleidi värvist mingeid sügavamaid sõnumeid mitte välja lugeda. Kui, siis ainult seda, et Eesti lipu värvid on maailma kõige ilusamad. :) 

Wednesday, 29 May 2024

Kinnisvaraturul

Me oleme jõudnud järeldusele, et meil oleks mõttekas elukohta vahetada. Me sõidame neli-viis päeva nädalas hommikul Täbyst Ekebyholmi ja õhtul tagasi, ja kuigi diisli hind on meil sama mis Eestis (hehe), siis päevas 70 km maha sõita lihtsalt tööle ja koju jõudmiseks ei tundu eriti mõtestatud või loodushoidliku tegevusena. Lähemal oleks parem.

Aga millegi uue leidmine on minu jaoks paras raketiteadus. 

Punkt üks. Ükskõik, kas me elame Täbys või Ekebyholmis, tegemist on ikkagi Stockholmi piirkonnaga, kus on Stockholmi hinnad. Mu süda vajub saapasäärde, kui ma vaatan kinnisvarakuulutusi ja majade hinda (maja oleks vaja ennekõike sellepärast, et olla päris omanik - kõik turul olevad korterid on sellised, mida ei saa lõpuni endale osta ja mis viivad pärmil kerkiva üüriga lõppkokkuvõttes rohkem raha taskust välja). Võrdluseks - käisime kaks nädalat tagasi läänerannikul (mul oli vaja sealkandis jutlustada) ja peatusime ühe sõbranna juures. Tal on kõrvalises külas väike maja, selline lihtne ja tagasihoidlik, aga ikkagi kahekordne. Ta elab üksinda, nii et ruumi on piisavalt. Küsisime, et palju maksis. Tuleb välja, et me saaks oma väikese Täby korteri eest "kauges külas, vanaema juures" endale peaaegu kaks sellist maja osta. Aga siin piirkonnas, kus meil oleks vaja kand maha saada, peame hoopis topelt pangalaenu võtma, et endale selline maja soetada, kuhu saaks kohe sisse kolida, ilma et oleks vaja köök või vannituba välja vahetada või uued elektrijuhtmed lasta paigaldada. Mul hakkavad hambad valutama, kui ma nendele summadele mõtlen, millega me siin opereerima peame. 

Meil on perekondlikuks hobiks muutunud pikad arutelud S-i ema-isa köögilaua taga, kus me oma pangalaenud ja kuupalgad ja investeeringud ja säästud kokku lööme, laenukalkulatsioone teeme, oma maksimaalse ostuvõime üksipulgi läbi arutame ja kinnisvaraportaale kammime. Ja imelik on see, et tulnud Eestist, kus mul ei olnud eriti midagi hinge taga, olen järsku olukorras, kus, ausalt, ma tunnen ennast vaesemana kui kunagi varem. Kui ei ole generational wealth'i ega kõrgelt tasustatud tööd ja kui ei taha ennast hingetuks laenata, siis on kinnisavaramaastikul päris raske. 

Punkt kaks. Ma olen väga kehv otsustaja. Sellelsamal lääneranniku nädalavahetusel saime S-i venna T-ga kokku, kes viis meid jäätisekohvikusse. Valikus oli vähemalt kakskümmend erinevat maitset ja mul jooksis juhe leti taga seistes särinal kokku. Mul oleks vaja sellist jäätisekohvikut, kus saaks valida kolme maitse vahel; sellega saaks mu aju hakkama. Pannes sama asja kinnisvara valdkonda ümber - mul on erakordselt raske otsustada, mida valida, mis on tähtis, kus tasub järele anda, kus tuleb latt kõrgel hoida jne. 

Näiteks.

Käisime just pühapäeval kaht maja vaatamas. Üks oli selline natuke vanem ja väsinum, aga Rimbos (see on see väikelinn, mis on Ekebyholmist paari km kaugusel - päris Ekebyholmi külla, kõigi koguduseliikmete keskele, ei tahaks kohe üldse kolida). Üldiselt hästi hoitud maja, kohe linna servas tupiktänaval, maja tagant algab mets. Aga kõik elektritööd tuleb kohe ette võtta - keldrikorrusel rippusid juhtmed üsna koledasti laenurkadest alla. Kas see lisakulu (jällegi - Stockholmi piirkond, Stockholmi hinnad) on asja väärt? Maja laudvooder tuleks ka pikas perspektiivis osaliselt välja vahetada. Kas tasub vaeva? Ja kas kõrged metsapuud aia taga ei tee tuba liiga pimedaks, eriti talvel?

Teine maja maapiirkonnas oli tunduvalt uuem, värskem ja mis peamine - imeliselt hästi hoitud. Mitte ükski põrandaliist ega murulible polnud vale koha peal. Lisaks suuremapoolne kasvuhoone aias (mu salaunistus on kunagi oma tomateid kasvatada). Mul oli selline tunne, et ma kirjutaks täna lepingule alla ja koliks hommepäev sisse. Aga siis teisest küljest - 20 km Ekebyholmist, umbes 10 km sellest eriti kitsast ja käänulist kruusateed. Sõitsime neljakümnega ja ikkagi oli liiga kiire, võttis kurvis driftima. Ehk ajaliselt ei võidaks tööle sõites eriti palju. Mõtleks, kui kunagi peaks igal hommikul, sealhulgas kinni tuisanud talveteel, niimoodi lapsi kooli sõidutama... Kas plussid kaaluvad miinused üles? Kas kasvuhoone ja oma tomatid on suurem võit kui ohtliku kruusatee kaotus? Kes aitaks valida? 

See täiskasvanuelu ei ole üldse lihtne.

Õnneks on S. minust palju ratsionaalsem. Nii et kui mul juhe kokku jookseb või kui mõni maja minus eriti tugevaid tundeid tekitab, siis ma rahustan end mõttega, et ta vaatab olukorda kainemalt ja teeb paremaid otsuseid kui mina. 

--

Kõigi kinnisvaramurede kõrval oli meil mahti mai keskel mu sünnipäeva tähistada. :)


 

Thursday, 7 March 2024

Rütm ja rutiin

Kogu aeg on tahtmine kirjutada, aga samas on kogu aeg tunne, et pole millestki kirjutada. 

Ma arvan, et põhjuseks on see, et elu on väga rutiinne ja oma kindlas rütmis.

Küllap on neid, kelle jaoks on rutiin ja rütm raskeks koormaks, mulle samas väga meeldib. Minus tekitab see hea kindlustunde, kui ma tean täpselt, mis ja millal toimub ja mida ma pean tegema. Uued olukorrad ja järsud muutused on minu jaoks keerulised, võtavad tohutult energiat. Lisaks sellele olen täiesti mittespontaanne inimene - isegi väikesed seiklused peavad olema rahulikult läbi mõeldud ja pikalt ette planeeritud. Kõik tuttav on turvaline, igasugune rapsimine on tüütu ja väsitav. Ehk teisisõnu, eks ma olen ka seal kusagil autismiskaalal.

Töine rütm on viimaste kuudega väga täpselt paika loksunud; teen igal nädalal kaks kodukontori päeva, ülejäänud aja olen Ekebyholmis. On koosolekuid, mentorluskohtumisi, jutlustamist, üritusi, kodukülastusi. Just eile pärastlõunal käisin külas ühe koguduse vanapapi juures, kes kukkus jaanuaris puusaluu katki, aga on nüüd tagasi kodus ja toimetab jõudumööda. Aitasin tal pesu kuivama riputada ja suure seinakella üles keerata. Siis istusime elutoas ja rääkisime puusaluudesse puutuvast. Väga tore oli. 

Töisele rütmile aitab kaasa ka S. Tal on praegu käsil üleminekuaeg ühelt töökohalt teisele. Pärast 12 aastat fotolaboris-trükikojas on ta otsustanud suunda muuta ja mulle peaaegu et kolleegiks tulla. Ta võttis hilissügisel vastu pakkumise Rootsi adventkoguduse meediaosakonnast ja on juba viimased poolteist kuud kaks päeva nädalas hommikuti minuga koos Ekebyholmi sõitnud. Tema kontor on sõna otseses mõttes minu kontori all. Me oleme muidugi väga professionaalsed, mingit lobisemist töö ajal endale ei luba, kudrutamist ammugi mitte. Aga lõunat sööme koos ja koju sõidame koos ja ma vahel ikka torkan pea tema kontori ukse vahelt sisse, et mis ta teeb. Üleeile salvestas ta mu esimese videojutluse (see jõuab Eesti adventkoguduse "eetrisse" 16. märtsil) - väga meldiv koostöö, ütleksin! Ja isegi siis, kui mul on vaja ajada omi asju, tal omi, siis kusagil sees on hea soe tunne, et ta on sealsamas lähedal. Mulle läheb see väga korda.  

Kuidagi on nii juhtunud, et praegu tulistan jutlustamiskoolitusi mitmest rauast korraga - veebi vahendusel Eestis, füüsilisel kujul Rootsis ja veebruari keskel ka laiemalt Balti riikide teoloogiatudengitele. See nädal Lätis bakatudengeid õpetades oli ainus asi, mis mu mugava elurütmi korraks tugevalt segi paiskas. Olid väga intensiivsed päevad - viie päeva sisse mahtus vist umbes 17 tunni jagu loenguid, siis 10 lühijutluse kiiret läbi lugemist ja tagasisidestamist ning viimasel päeval ära kuulamist. Täna juhtub olema tudengitel teise jutluse teksti esitamise tähtaeg, nii et üks lugemis- ja hindamismaraton on veel ees. On olnud tore ja inspireeriv, aga emotsionaalselt üksjagu kurnav teekond. 

Kui elad kindlas rütmis, siis aeg lendab. Mul on hea meel, et nüüd lendame kevade ja siis suve poole - päikese, ühepäevamatkade, kajakite, sooja merevee ja jäätisetuutude poole. Ja muidugi puhkuse poole Eestis - Jacob Collier' Tartu kontserdi piletid on meil juba kenasti taskus. :)

---

Uisupäev

Jalutuskäigul ümber kodujärve

Stockholmi Metsakalmistu (UNESCO maailmapärand)

Valentinipäeva tähistamine Etioopia restoranis

Lõpuks ka vahtkonnavahetus kuningalossi juures