Anda ja saada

Mõned aastad tagasi kogesin oma elu ainsat tõsist vaimlist läbipõlemist. Suusad läksid Jumalaga täiesti risti ja selle tulemusel pidin kogudusetööst natuke aega eemal viibima. Üks mu põhilisi kaebuseid, mis minu ja Jumala suhetele nii rängalt mõjus, oli see, et mul oli tunne, et ma andsin endast pidevalt rohkem, kui vastu sain. Et ma püüdsin anda parimat teiste inimeste heaks - kuulasin ja õpetasin ja jutlustasin ja olin olemas -, aga päeva lõpuks tulin ikka oma tühja korterisse ja mul ei olnud kedagi, kes oleks minu käest uurinud, kuidas mul endal läheb. Kaeblesin pikalt selle üle, et Jumal ei ole mulle andnud piisavalt emotsionaalseid ressursse, et koguduses töötada. Tundsin, et andmine ja saamine ei olnud tasakaalus.

Nüüd, viimase poolteise kuu jooksul olen selle mälestuse juurde ikka ja jälle tagasi tulnud. Sest minu elus on asjad praegu niimoodi korraldatud, et ma olen saanud mõõtmatult palju rohkem, kui ma olen andnud, ja mingil moel on see teinud terveks need vanad haavad ja armid, mis olid minu sisse jäänud.

Kui siinse koguduse naispere mulle oktoobris suure üllatuspeo korraldas, siis käis seal õhtu jooksul ringi üks paber, kuhu iga soovija sai kirja panna, kas ja millal tal oleks võimalik meile pärast lapse saamist toitu valmistada. Oligi selline peen ja minu jaoks kuidagi ameerikalik tabel, pealkirjaks Meal Train. Ma ei olnud midagi sellist varem näinudki. Inimesed panid end rõõmsalt kirja, aga ma ei osanud sellest siis eriti midagi arvata.

Aga kui haiglast koju jõudsime, kui ööd ja päevad segamini olid, kui polnud mahti isegi duši all käia, kui kõik majapidamistööd muutusid neljandajärguliseks, siis hakkas tõesti meie korteri ukse taha ilmuma kotte ja potte, ja nii üle päeva mitu nädalat järjest. Koguduse naised olid end tõepoolest üles rivistanud, kuupäevadega tabeli teinud... ja neid pajaroogi ning supipotte muudkui tuli ja tuli. Vahel oli seda toitu lausa nii palju, et ma pidin ülejäägid karpidesse panema ja sügavkülmikusse torkama. 

Mul võttis paaril korral ikka heldimusest silma märjaks (eriti siis, kui Samuel oli jälle täisajaga tööle naasnud), kui soe leib või mõni indiapärane roog tuli vaikse ukselekoputuse saatel köögilauale just sellel hetkel, kui mu kõht kõige tühjem ja tuju kõige kehvem. Ja nii ma muudkui võtsin ja võtsin ja võtsin vastu, ilma midagi tagasi andmata. Sest olgem ausad - ma ei anna praegu ju (peale Lucase) mitte kellelegi mitte midagi. Ma ei õpeta, ei jutlusta, ei külasta, ei tööta, ma ei tooda mitte midagi, ma ei ole mitte kellelegi kasulik. Ja just sellel hellal ajal olen kogenud saamise õnnistust rikkalikumalt kui ehk kunagi varem. Süda on väga tänulik ja emotsionaalne tervenemine neist möödaniku kibedatest mälestustest on olnud sügav.

Olen andnud ja olen saanud. Jumal on hea. 

Ma ei hakka neid pilte siinjuures üles rivistama, aga olen paljudest roogadest pilti teinud. Hoian neid hoolega oma telefonis, et kui kunagi peaks juhtuma, et mul hakkab ärateenimatu armu kogemus meelest minema, siis saan kohe oma mälu värskendada. 

Ja ühtlasi olen saanud teisegi olulise õppetunni. Nüüd tean, et värsketel vanematel ei ole eriti mingit kasu plüüsist karumõmmidest ja juba neljandast frotee-titerätikust (kuigi nende kinkijad on teinud seda heast südamest ja suure hoolitsusega). Kõige parem kingitus on soe toit ja kaloririkkad snäkid. Neid läheb päriselt vaja, neist on päriselt hea meel. Nii et kui ma peaksin kunagi olema olukorras, kus saan mõnele teisele vastsele vanemale midagi teha, siis püüan natukenegi saadud heast tagasi anda ja supipotiga ukse taha ilmuda.

Elu pikim kuu

L. saab täna ühekuuseks. Hurraa ja hurraa!

See on olnud mu elu kõige pikem kuu. Ühest küljest subjektiivses mõttes - need minutid ja vahel ka tunnid, mil laps nutab, tunduvad kestvat terve igaviku. Lugesin hiljuti kusagilt, et väikese beebi kisa on just täpselt sellise helikõrguse ja intensiivsusega, et see paneb lähedal oleva täiskasvanu peas kõik punased tuled korraga põlema. See on hääl, mida ei ole võimalik ignoreerida. Kohe on vaja appi tormata. Ja ühest küljest on see Looja tarkus asjad niimoodi sättida - sellel väikesel vääksul on ju vaja, et keegi teda elus hoiaks ja aitaks, et keegi teda sülle võtaks ja toidaks. Aga kui kisa kestab pikalt ja kui sa oled enda teadmist mööda elimineerinud kõik põhjused - kõht on täis, pepu on kuiv, palav pole, külm ka mitte -, siis hakkab seesama punaste tulukeste armee su peas sind ennast läbi põletama. Nii et ma olen juba selgeks saanud, et müra summutavad kõrvaklapid on väga kasulikud ja et vahel tuleb appi võtta ka konkreetsed abipalved S-i suunas: "Siin on laps, minge kas või 15 minutiks õue; mul on praegu hädasti pausi vaja, on tarvis jõululaule kuulata, rahuneda ja kööki koristada. Siis ma võin jälle üle võtta."    

Teisest küljest on selle kuu otsatu pikkus täiesti objektiivne. Ma arvan, et ei ole mitte kunagi oma elus ühe kuu jooksul nii palju ärkvel oleku tunde kokku saanud. Mõned ööd - eriti nüüd, kui gaasivalud on päriselt pihta hakanud - on kohe eriti pikad. Nüüd ma tean täpselt, mis meil siin naabruskonnas toimub - millal hakkavad esimesed autod liikuma (kl 5:30), millal ühtede naabrite automaatne majavalgustus välja lülitub, millal teised naabrid üles ärkavad, aga peamiselt kui väga vaikne meil siin kella kahe ja kolme paiku öösel on. Ma arvan, et vaatan kunagi tulevikus praegusele eluetapile tagasi ja imestan, et kuidas ma - kaheksat tundi ööund vajav inimene - küll hakkama sain ja ellu jäin.

Aga laps sööb ja kakib ja kasvab. Pereõde oli tema kaalutõusuga väga rahul ja see, et ta kahenädalaselt hakkas kõhuli olles pead ühele ja teisele poole tõstma, annab tunnistust sellest, et see põtkimise ja rabelemise trenn, mida ta viimased kuud kõhus olles väga aktiivselt tegi, on musklid tugevaks kasvatanud. Viimasel kahel päeval olen märganud ka sellist toredat arengut, et ta on hakanud silmadega liikuvaid asju jälgima. Kui ma teda süles hoides oma pead ühele ja teisele poole kallutan, siis ta tuleb oma pilguga kenasti kaasa. Väike samm inimkonna jaoks, aga meitel siin päris suur arenguhüpe. 

Kui krooniline unevõlg välja arvata, siis läheb mul ju ka hästi. Ärevuse tase on hakanud alla tulema, olen sünnitusest täiesti paranenud ja mu kaal on täpselt sama, mis ta enne rasedaks jäämist aasta alguses oli. Toimetan jõudumööda kodus ja vahel pakin lapse sisse ja sõidan linna poodi või S-i ema-isa juurde. Lihtsalt selleks, et kodust välja saada, värsket õhku hingata ja mitte päris koopaelanikuks muutuda. 

S. on endiselt üleni eeskujulik, hinne viis pluss. Sellega, et ta on nüüd jälle täiskohaga tööl, oli raske harjuda, aga seda suurem on rõõm neist päevadest, kui ta kodus on. Siis toimetab tema rohkem lapsega ja ma saan hinge tõmmata ja isegi väikest normaalsuse luksust nautida. Möödunud pühapäeva hommikul sain näiteks 1) duši all käia (luksus), 2) endale hommikuputru keeta (luksus ruudus), 3) oma taldrikuga köögilaua taha istuda, küünla põlema panna ja pudru kõrvale uut retseptiraamatut sirvida (luksus kuubis). Kui S-i kodus pole, siis selliseid asju teha ei saa. Aga olulisim on ikkagi see, et S. ei ole kordagi veel kannatust kaotanud, on kõik (minu ja L-i) pisarad ära kuivatanud ja jäänud sama muhedaks kui enne.

Alaku nüüd teine elukuu! Ainult et tulgu see natuke lühem kui esimene...

Tere tulemast!

Ega täna polegi midagi muud öelda kui et "Tere tulemast suurde maailma, Lucas!", kõik kümme sõrme, kümme varvast ja suurepäraselt töötavad häälepaelad! Homme juba tervelt ühe nädala vanune. 

Kui keegi oleks mulle mõned nädalad tagasi öelnud, et mu sünnitus kestab rohkem kui 20 tundi ja ma kaotan nõksa rohkem kui liitri verd, oleks ma vist suurest hirmust hinge heitnud. See ei kõla just eriti meeldiva kogemusena. Ometi oli tegemist läbinisti positiivse kogemusega - ja mingil moel oli see hoopiski tore, et meil ei olnud mitte kuhugi kiiret. See oli eelmise laupäeva hommikul, kui ma S.-ile hommikusööki tegin ja hakkasin teda kirikusse saatma, kui tuli esimest korda hästi nõrk tunne, et midagi võiks ometi juhtuma hakata. Selleks ajaks, kui ta kirikust tagasi oli, oli selge, et asju juhtub. Aga olime kenasti kodus, ma põrgatasin ennast pilatese palli peal mööda elutuba edasi-tagasi, kruttisin muusika volüümi üles ja alles viie paiku õhtul oli tundmus, et peaks hakkama haigla poole sõitma. Meil on Ekebyholmist Stockholmi kesklinna umbes tunni aja tee, nii et väga hilja peale ei tahtnud seda sõitu jätta. Aga kulgesime rahulikult ja kiirust ei ületanud. Kui kohale jõudsime, siis pandi klemmid külge ja uuriti, millised mu soovid edasise osas on. 

Ja selle koha peal on palju abiks see, kui sa ennast ja oma piire tead. Ma olin juba mitu kuud tagasi enda jaoks selgeks mõelnud kaks asja. Esiteks selle, et ülitundliku inimesena olen arvatavasti keskmisest tundlikum ka valu osas. Ja teiseks selle, et täiesti loomulik, medikamentideta sünnitus ei ole minu jaoks väärtus omaette. Ma väga austan neid, kelle jaoks see on väärtus ja kes selle kangelaslikult läbi teevad, aga mina ei ole kangelane ja asjatult suur kannatus ei ole miski, mida peaksin iseenesest oluliseks.

Nii et ma põhimõtteliselt ütlesin neile, et mida head te selles asutuses pakute, ma võtaks palun kõik valuvaigistid, mhmh, aitäh! Ja nii saingi hilisõhtul epiduraali ja veetsin sünnitustoas väga meeldivalt ja valuvabalt kõik need pikad öötunnid kuni umbes kella kolmeni. Sealt edasi viimased kaks tundi olid muidugi kõige raskemad, aga ennekõike sellepärast, et pressimise faas läks üle kahe tunni pikaks ja arst hakkas juba muretsema. Seda hirmu, et äkki ma ikkagi ei saa hakkama või et äkki laps ei jaksa vastu pidada, mäletan ma teravalt. See oli kogu sünnituse kõige hullem tunne. Aga see hirm sai kohe otsa, nii kui laps häält tegema hakkas. Mis sealt edasi sai, selles osas on mu mälestused väga lünklikud. Midagi oli tarvis õmmelda, keegi jooksis veel ringi, S.-ile anti käärid, mul oli vaja oksendada. Mis järjekorras kõik need asjad juhtusid, ma enam ei tea. Aga ühel hetkel oli palat meditsiinipersonalist tühi ja kõik, mis sellel varasel pühapäeva hommikul maailma veel mahtus, olime meie kolmekesi. Eriti veel siis, kui me natuke aega hiljem perepalatisse jõudsime, oli selline tunne, et "nii vaikseks kõik on jäänud mu ümber ja mu sees". Et maailm tõmbus üheainsa tuhuga niimoodi kokku, et see, mis ukse või akna taga sündis, ei omanud enam kõige vähematki tähtsust. Olimegi ainult meie jäänud.

Me jäime arsti soovitusel kaheks päevaks haiglasse - mu hemoglobiin oli nii madal, et parem oli olla kohas, kus sulle kõik ette ja taha ära tehakse. Mis sa uimase peaga ikka kodus koperdad. See oli mu esimene tõsisem kokkupuude Rootsi meditsiinisüsteemiga ja ma jäin väga rahule - teenindus (kuidagi teisiti ei oska seda nimetadagi) oli läbinisti sõbralik ja peenetundeline; personal, kellel oli vaja palatisse tulla, soovis muudkui naeratades õnne ja õnne; last ei viidud hetkekski meie pilgu alt ära; kolmekäigulised lõuna- ja õhtusöögid valisime endale korralikust menüüst; meid aidati nõu ja jõuga igas viimases kui pisiasjas. 

Ja esimene hommikusöök kohe pärast sünnitust käis lausa lipu lehvides. :) Teisel päeval kahjuks enam lippu ei heisatud ega siinset kuulsat prinsesstårta't (seda helerohelist) ei pakutud.

Nüüd oleme mõned päevad kodus olnud ja harjunud uue rütmiga. On olnud mõned ärevad hetked, kui täpselt ei tea, mida teha või mis viga, aga üldiselt oleme väga rahulikus tempos kulgenud. S. on olnud kodus ja niimoodi koos oleme üle saanud ka pikkadest öödest, kui mõni eeldatavalt kiire pitstop muutub mitmetunniseks kisa- ja kussutamismaratoniks. Mis mulle õudselt meeldib, on see, kuidas S.-is avaldub täiesti uus ja seni nägemata külg. Mina olen endiselt oma hormoonide möllus ellu jäämise ja elus hoidmise režiimil, aga S.-i jaoks on kogu olukord kuidagi teistsugune. Tema tervitab L.-i igal hommikul valju ja reipa hüüuga "Tere hommikust, kullake!" (ma ei ole üldse objektiivne, aga mulle tundub, et väga heas eesti keeles) ja kui nad koos vannitoas mähkmevahetust toimetavad - ta teeb seda palju tihedamini kui mina -, siis mulle tundub, et neil käib seal mingi komöödiaetendus. Mu süda lihtsalt sulab, kui nad seal kahekesi asjatavad, ja kust iganes ma seda mõttelõnga hakkan keerutama, lõpuks jõuan alati sellesama järelduseni, et ma ei tahaks seda elu asja ja lapsevanemaks olemise asja mitte kellegi teisega koos ajada. Mulle on kingitud kõige parem(ad). Tänu on suur.  

Igale asjale on määratud aeg

Ma pidasin poolteist nädalat tagasi oma viimase jutluse ja viisin läbi viimase pühaõhtusöömaaja talituse.

Nagu jutlustamisega vahel on - mis meelel, see keelel. Sel korral tundus kuidagi paslik minna tagasi vana küünilise Saalomoni tarkusesõnade juurde ja kõneleda sellest, et "igale asjale on määratud aeg ja aeg on igal tegevusel taeva all". Mõtisklesin aegade muutumise üle inimese elus, tunnetades ise nii teravalt ühe eluetappi lõppu ja uue algust. Vahel vahetuvad eluaastaajad märkamatult - kes seda ikka tähele paneb, millal esimene leheke kollaseks muutub või millal kevadest suvi saab. Aga teinekord on muutused järsud ja selged. Eile oli üks aeg, homme hoopis teine. 

Me elame praegu järskude muutuste ajal ja see annab kõigele erilise värvi ja maitse. Millal beebi meil siin tulla otsustab, täpselt ju ei tea, aga selles kahekesi olemise viimases otsas on kõik muidu nii tavalised kogemused kuidagi eriliseks saanud. Istusime mõned nädalad tagasi Stockholmis kuningliku ooperi saalis ja ma mõtlesin, et kes teab, millal seda luksust jälle nautida saab. Nii olengi õppinud rohkem märkama ja hindama seda, milleks lõppev eluetapp veel vabadust annab.  

Viimastel nädalatel olen muude asjade hulgas niisiis...

nautinud ooperit...

ja jazz'i...

külastanud vanu armsaid sõpru...

pidanud homileetika loengut...

tundnud (esimest korda elus) rõõmu ostlemisest...

istunud koguduse juhtkonna hommikusöök-koosolekul (üks kogudusevanem on pildilt puudu)...

võtnud tänuga vastu kogudusepoolsed head soovid ja lehvitused...

elanud kaasa IKEA pusle kokkupanemisele…

ja tundnud rõõmu kahest imelisest üllatuspeost.

Nüüd võib uus aastaaeg alata.

Müüdud!

Me nüüd siis ikkagi kolime. 

Plaan on võrreldes kevadega natuke muutunud. Me avastasime, et korraga müüa ja osta on peaaegu et võimatu - nii täpset ajastamist ei ole lihtsalt võimalik kinnisvaraturul praegu teha. Parem on protsess pooleks jagada, kõigepealt müüa ja üürikasse kolida ning alles siis hakata ostmise peale mõtlema. 

Alustasime protsessi esimese osaga augustis ja korter läks kinnisvaraportaalidesse üles septembri alguses, kui olime Serbiast tagasi jõudnud ja toad enne fotograafi tulekut ära koristanud. Maakler oli meil tore ja asjalik, tegeles meiega päris aktiivselt. Samas andis meile ka teada, et praegusel hetkel on turg kuidagi uimaseks jäänud ja meie piirkonnas on korterite müümine oodatust raskem. Mina närisin selle peale sõrmeküüsi - ja siis rahunesin jälle maha. On asju, mis on meie kontrolli all ja mida saame ise teha, ja siis on asju, mis meie kontrolli all ei ole ja mille osas tuleb pilk ülespoole suunata. Mulle kui kontrollifriigile on seda meeldetuletust ikka aeg-ajalt vaja.

Huvi korteri vastu oli väga leige. Aga siis juhiti mõte ühele tuttavale paarile, kes on Stockholmi piirkonda kolimas. Ma olin ise täiesti kindel, et nad olid FB-s meie kuulutust näinud, aga igaks juhuks kontrollisin üle ja avastasin üllatusega, et meil ei ole kummagagi sotsiaalmeedias kontakti. Võtsin siis kätte ja saatsin neile eelmisel teisipäeval meili, et näe, te tulete Stockholmi ja kui teil veel elukohta pole, siis me hea meelega müüme teile. Üldse ei arvanud, et sellest asjast võiks asja saada, aga õnge võib ju ikka vette visata.

See oli eelmisel teisipäeval. Täpselt nädal hiljem, selle nädala teisipäeval, istusime koos maakleri kontoris ja sõlmisime ostu-müügi lepingu. Nende ostuotsus tuli peaaegu et kohe, järgmised päevad oli neil vaja panga ja maakleriga suhelda; nüüd on allkirjad paberil ja kaup koos.

Mul kukkus kivi südamelt. Mul on tänase seisuga täpselt viis nädalat sünnitamise tähtajani jäänud ja me püüame enne seda oma kodinad kokku korjata ja Ekebyholmi üürikasse kolida (selle korteri võtmed on meil juba käes). Ma olen väga-väga tänulik. Suuremat kolijat ja kastitõstjat minust ju praegu enam ei ole, aga sõbrad on lubanud abis olla, emast-isast rääkimata. Ma usun, et saame hakkama. 

Mõneks ajaks maandume nüüd igatahes Ekebyholmis. Korteris on ruutmeetreid 70 ja hind on mõistlik, nii et meile piisab sellest kohe mõneks ajaks. See, kas või millal projekti teise poolega tegelema hakkame, on lahtine. Praegu on tunne, et võikski vabalt kaks aastat üürikas elada ja asjad uuesti läbi mõelda siis, kui mul on aeg tagasi tööle tulla. Miski minu sees on maja ostmise asjus väga ettevaatlikuks muutunud - ma ju ei tea, kas ma jätkan kahe aasta pärast pastoritööga või kui, siis kas Ekebyholmis. Sellises olukorras ei tasu maja uisapäisa ostma tormata. 

Nii et elame selliste suurte muutuste tuules. Aga süda on rahul. 

--

Siin kaks pilti sellest, kuidas me enne fotograafi tulekut oma korterist Potjomkini küla ehitasime. :D

Ja unistus sai tõeks

Me jõudsime eile öösel pärast pikalt hilinenud lendu adventkoguduse Euroopa pastorite kogunemiselt (EPC) koju. Muljeid ja tundeid on nii palju ja nii erinevates kihtides, et kohe ei teagi, kust pihta hakata.

Kõige üldisemalt öeldes on EPC-st saanud selline maamärk, mis aitab elu erinevateks etappideks jagada ja oma võidud ning kaotused kokku lugeda. Esimest korda Hollandis pastorite kogunemisel käies (aasta siis oli 2007) olin kaasas vaid tõlgina - olin just Tartus magistrantuuriga algust teinud ja mul polnud mõte teoloogiaõpingutest isegi peast läbi vilksatanud. Istusin seal koosolekute ja päevade kaupa palavas tõlgiputkas ja higistasin - sõna igas mõttes - jutluseid tõlkida. Mäletan, kui sügava mulje kuuldu minusse jättis. Ma ei olnud oma elus nii võimsaid jutluseid kunagi kuulnud! Järgmiseks EPC-ks Sloveenias olin jälle magistriõpingute lävel, aga sel korral juba Newboldis ja teoloogias. See oli viimane suvi, kui ema oli terve, ja viimane välisreis, kus koos oma vanematega käisin... Kolmandal korral ehk kuus aastat tagasi olin juba koguduse palgal, aga sellest korrast on kõige teravamalt meelde jäänu põhjatu üksilduse tunne. Kuna EPC-le kutsutakse koguduse töötegijad koos abikaasaga, siis oli üritusest minu jaoks saanud abielupaaride puhkusereis. Tundsin end vallalisena teiste keskel väga kummaliselt ja tõotasin endale koju jõudes pühalikult, et ei lähe enam kunagi EPC-le. Las lähevad need, kellel sellest reisist rohkem rõõmu on. Ja nüüd on lugu jälle hoopis teistsugune... Milline rõõm oli koos S.-i ja kolmekümnenädalase kõhubeebiga reisida! Mõtleks, kuidas elu võib muutuda, kuidas kaotuste ja võitude balanss võib teiseks minna! Ei tea, kas järgmise EPC ajal istun kodus ja kantseldan lapsi? :)

Teine tunnete ja muljete kiht on seotud jutlustamisega. Nagu juba mainisin, kuulasin esimesel pastorite kogunemisel jutlustajaid suurte silmade ja ammuli suuga (kuigi eriti polnud aega suud ammuli hoida). Euroopast ja USA-st kokku toodud adventkoguduse parimad jutlustajad oli minu jaoks raputav kogemus. Tol ajal oli veel sedasi, et pärast konverentsi anti välja komplekt jumalateenistuste salvestuse DVD-dega. Istusin siis kodus ja vaatasin neid jutluseid uuesti ja uuesti üle. Kuidagi ei tüdinenud sellest imest. Järgmistel kordadel kuulasin jutlustajaid juba professionaalsema kõrvaga ja kusagil kunagi kuidagi hakkas minu hinges tasakesi kuju võtma unistus - jutlustada ühel päeval EPC-l! Aastaid on see olnud minu kui homileetiku jaoks professionaalses mõttes kõige suurem unistus. Aga selline unistus, mille poole ei oska sihikindlalt liikuda. Kuidas saaks see kunagi võimalikuks saada, et keegi mainib mingil korralduskoosolekul minu nime? Kuidas SELLESSE nimekirja üldse jõutakse? Ma ei tea. Siiani ei tea. Aga kui eelmisel suvel jutlustamiskutsega meil mu postkasti potsatas, oli tunne, et minu jaoks nii olulise Everesti vallutamine on tõepoolest reaalsuseks saamas. Ja eelmise nädala kolmapäeval ta reaalsuseks saigi. Oli ilus ja ülev tunne, oli emotsionaalne ja natuke raske, oli vastutuse ja eesõiguse koormat, oli imetlust ja tänu selle ime eest, mida Jumal on mu elus saanud aastate jooksul korda saata. Ja tagasiside oli ülevoolavalt positiivne - kõige ilusamaks tagasisideks muidugi see vaikus, mis saalis valitses. See hetk, kui sa järsku mõistad, et ükski telefon ei helenda, ükski inimene ei nihele ega köhi, ja et sõnad, mis on antud ja kontori vaikuses paberile pandud, saavad ühtäkki Jumala Vaimu väes Sõnadeks, mis elavad, mis toidavad ja tõstavad üles. See kogemus jääb minuga terveks eluks.

Kolmas tunnete kiht on seotud inimestega - rõõmuga kallite sõpradega taasühinemisest ja vanade õpingukaaslaste nägemisest. Uute kontaktide loomisest. Aga sellest EPC-st on kõige eredamalt meeles see rõõm, mis tekkis ühendusest teiste plenaarkõnelejatega. Esiteks J. (kes oli pikki aastaid üks mu lähedasemaid sõpru) ja M. Kui ma millalgi talvel esimest korda EPC-l kõnelevate jutlustajate nimekirja nägin, siis huilgasin rõõmust - mitte enda nime nähes, vaid just M.-i ja J. nime nähes. Sest nemad olid just need natuke vanemad ja palju kogenumad tudengid, kes mind julgustasid ja innustasid sellel teel edasi kõndima. Nendele laekus Londoni kogudustest palju jutlustamiskutseid, samal ajal kui mina istusin veel värisevate põlvedega homileetika loengukursusel. Ja ometi oli neil aega märgata ja julgustada üht väikest valget tüdrukut, kes sellel teel esimesi ebakindlaid samme astus. Ja nüüd järsku olime kõik seal platsis ja meile oli antud eesõigus tuhande kolleegiga Sõna jagada. Kui lahe!

M. ja J. - mu turvamehed ja suured eeskujud

Teiseks oli nii hea meel teha tutvust teiste naiskõnelejatega. L.-i ei õnnestunud tol hetkel pildi peale leida, aga need kaks naist USA-st olid sellel konverentsil kindlapeale kõige väärtuslikumad kontaktid, kelle oma uute tuttavate nimekirja lisasin. See proua pildi vasakul pool on 2000+ koguduseliikmega koguduse vanempastor Kalifornias ja parempoolne proua on Uue Testamendi professor meie koguduse ülikoolis La Sierras (samuti Kalifornias). Käisin tema esimeses workshop'is ja rääkisin pärast suure õhinaga S.-ile, kes oli mingis muus töögrupis käinud, et kui ma ühel päeval suureks saan, siis tahan täpselt selle professori moodi olla! Milline meeletu teadmistepagas! Milline elegants! Samal õhtul läksin peksleva südamega tema juurde ja palusin tõelise fan girl'ina tema meiliaadressi - et ehk võin ma kunagi talle mõnes teoloogilises/akadeemilises küsimuses kirjutada. Ta oli rõõmuga nõus, ja kui laupäeva õhtul pärast pikka vestlust hüvasti jätsime, ütles ta, et nende külalistetuba on alati ootel, kui mul peaks kunagi Kaliforniasse asja olema. Ah ja oh!

Nüüd aga tuleks oma emotsioonide lennuk jälle päris elu maa peale tuua. Kolimiskastid ootavad (sellest järgmisel korral), vaja oleks mõnest taaskasutuspoest sipupükse osta. Ja laupäeval on jälle tarvis jutlustada - kuigi mul pole aimugi, millest sel korral kõneleda...

Kas liiga vara?

Ma olen vähemalt kuu aega pingsalt juurelnud, kas nüüd juba võiks hõisata või on veel liiga vara.

Aga me oleme nüüdseks jõudnud oma lapseootusega üle selle maagilise 24 nädala piiri, pärast mida on meditsiinil - vähemalt teoreetiliselt - võimalik laps elus hoida, kui midagi peaks juhtuma. Nii et tunne on, et võiks juba hõisata küll. Vähemalt poolihääli. 

Teekond siiani on olnud omajagu pikk. Kõik algas möödunud aasta detsembris, kui ma lõpuks kvalifitseerusin meditsiinilist abi saama. Leidsin endale Stockholmis arsti ja andsin jaanuaris kokku 10 vereproovi, sest kõik tuli läbi uurida - verenäitajad, hormoonid, immuunsus, geneetika. Mäletan selgelt seda päeva, kui istusin arsti kabinetis, ta torkas mulle pataka pabereid uuringute tulemustega näppu ja teatas, et ma olen täiesti terve inimene. Et nad ei leidnud ainumastki asja, mis oleks normist kuidagi kõrvale kaldunud ja mida saaks ravida. Pole vist olnud ühtegi inimest, kes oleks sellist sõnumit kuuldes niimoodi veekalkvel silmade ja sügava pettumusega arsti juurest lahkunud... Aga arst ütles selle peale, et kui me täppisravi ei oska määrata, siis tulistame vähemalt puusaltki. Et võtke seda rohtu ja toda teist ka, nad vahel aitavad.  

Tuleb välja, et aitasidki.

Pärast 12. nädalat loeti mind riskirühmast välja ja arst ütles, et ta mind rohkem näha ei taha. Saatis mind tavalise ämmaemanda juurde.

Sel korral pole mul olnud ühtegi komplikatsiooni, mis peaks kuidagi eriliselt muretsema panema. Südamepahadust on olnud ohtralt - märtsi keskpaigast kuni mai keskpaigani olin nagu mustas augus -, aga see on tavaline asi. Midagi teha ega süüa ei tahtnud, kogu aeg oli uni ja kurnatus, külmkapi ust lahti teha ei saanud, hambaid pestes pidin endale kõva häälega laulukest ümisema, et mitte okserefleksi peale mõelda, aga mingitel perioodidel ei aidanud laulukenegi ja oksendamist oli päris palju ja tihedalt. Samas juhtus nii, et mul oli kevadel väga tihe jutlustamisgraafik ja mõned pikemad sõidud; need elasin Jumala armust kuidagiviisi üle. Mai keskpaigas, kui koogitükiga Uppsalas mu sünnipäeva tähistasime, oli üle pika aja esimest korda tunne, et polegi enam nii paha ja et kook võiks täitsa sisse jääda. Jäigi.

Praegu olen selle hea koha peal, et ühed vaevused on läbi, teised pole veel pihta hakanud. Nii on hea lihtne puhkusel olla - kõike saab ja kõike jaksab. Ainult tööle tagasi minemise peale ei taha kuidagi mõelda. Mõned kuud on mul ju veel tööaega jäänud, aga oma peas teen juba check-out'i. Väga raske on tööle keskenduda ja asju tõsiselt võtta. Juba on tunne, et uus eluperiood võiks pihta hakata ja et kontori ukse võiks enda järel kaheks aastaks kinni panna. Rootsi vanemahüvitise süsteem on piisavalt paindlik, et mul ei ole mingit plaani enne kaht aastat - ja võib-olla natuke kauematki - tööle tagasi minna. Elus on juba saanud nii palju töötada ja õppida, et nüüd võiks täiesti rahulikult hoopis muule keskenduda. Kiiret ei ole mul elus enam kuhugi.

Vot sellised rõõmsad lood ja laulud. Lõpetuseks veel üks ilus pilt K. fotokast, kes meid nii lahkelt Kaberneemes suure tuulega pidistas. Palun ainult kleidi värvist mingeid sügavamaid sõnumeid mitte välja lugeda. Kui, siis ainult seda, et Eesti lipu värvid on maailma kõige ilusamad. :)