Mikro ja makro

Mõtlen elu erinevatele tasanditele ja sellele, kuidas nad on viimastel kuudel muutunud.

Esimene, võib-olla see kõige mikrom tasand on see, et last ei pea enam kogu aeg süles hoidma ehk siis mingi ihulik iseseisvus on minu jaoks hakanud tagasi tulema. Järjest rohkem saab ta oma asju aetud põrandal ja kuna nüüdseks on tekkinud huvi mänguasjade vastu, siis ta hoiab ennast mõne aja üsna kenasti ära. Ta on ära õppinud ka seljalt kõhuli keeramise, nii et tihti ähib ja puhib ta trenni teha. Kõhult seljale ta veel ei oska, seega kostub mõne aja pärast jälle hädakisa, kui ei jaksata enam peanuppu üleval hoida. Aga selle võimlemise kõrvalt saan ma juba täiesti vabalt tolmu pühkida või kartuliputru keeta - asjad, mida ma esimestel elukuudel üksinda kodus olles kuidagi teha ei saanud. 

Sealt edasi veidi suuremas plaanis dikteerib meie elu praegu see kurikuulus 4. elukuu sleep regression. Ma ei tohi tegelikult kurta, sest tema ööuni on endiselt eeskujulik - ja see on peamine. Aga tema päevaunede pikkus on kukkunud umbes 40-50 minuti peale ja kuna ma enamalt jaolt toidan ta voodis pikutades magama, siis ma ei saa enam selle linnuune kõrvalt ennast lahti haakida ega minema hiilida. Klõps on silmad lahti. Nii et päevane päris omaette olemise aeg on mul praegu nullilähedane. Kuulan tema kõrval seda tunnikesepikkust und pikutades Eesti Raadio järjejutte ja hoian oma Kindle'i lugeri haardeulatuses, aga see on ka kõik. Vahel, kui ta vankris magab - seda und, mis peaks olema päeval kõige pikem - ja keset kärutamist vähem kui tunni pärast suure kisaga ärkab, nii et ma pole saanud isegi oma lemmik podcast'i viimast episoodi lõpuni kuulata, tulen ma tuppa tõsise torinaga. Ütleme nii, et kui laps õpib rääkima sõnu, mida ta kõige tihedamini kuuleb, siis Lucase esimene täislause saab olema "Miks sa ei tudi, kui on tudiaeg?". 

Makrotasandil on elu võrreldes mu eelmise eluga endiselt täiesti teine. J. kinkis meile pulmadeks 5 aasta päeviku, aga kuna S. pole kellegi kirjainimene, siis täidan mina igal õhtul päevikut. Igal lehel on viis väikest lahtrit, iga aasta jaoks üks, nii et kui ma täna õhtul hakkan sissekannet tegema, siis ma näen kohe, mida ma samal kuupäeval eelmisel ja üle-eelmisel aastal tegin. Sealt tuleb see elumuutus kuidagi eriti selgelt esile. Iga natukese aja tagant satun otsa vanadele sissekannetele, mis teatavad umbes nii, et "täna võtsin vaba päeva ja käisin Stockholmis. 10 000 sammu. Ostsin vanalinnast jäätist, raamatupoest x raamatu. Ilm oli ilus ja meel hea. Koju alles hilisel pärastlõunal." Vaatan sellistele sissekannetele suurte silmadega otsa ega suuda isegi meenutada, mis tunne oli vabal päeval Stockholmis ringi hulkuda. Mis tunne oli elada nii, et kellegi eest ei tulnud 24/7 hoolitseda. Mis tunne oli teha ise oma päevaplaani. Me oleme Stockholmis käinud küll - sünnitamas ja mõned korrad arsti juures. Jäätist ei ostnud ja raamatupoes ei käinud. Ma saan teoreetiliselt aru, et kunagi tuleb see minemise ja tulemise vabadus jällegi tagasi, aga kogemuslikult, praktiliselt ei oska seda enam ette kujutada. 

--

Meie praegused lemmikmänguasjad Konn ja Nils Holgersson: 

Koopaelanik

Ma ei tea, kas see on see kuulus beebimull, väga intensiivne introvertsushoog või mingi kolmas asi, aga minust on saanud peaaegu et erak. Ja ma ei taha kuidagi sellest koopast välja, valguse kätte ja rahva sekka tulla.

Meil on praeguseks tekkinud päris hea igapäevane rutiin (ja mina olen rutiini-inimene, nagu ka varem olen  maininud). Tasapisi on sellest esimese kuu öö ja päeva segapudrust hakanud kooruma üpriski kena rütm, kus me läheme magama umbes samal ajal, ärkame umbes samal ajal ja läheme oma igapäevasele pikale jalutuskäigule ka umbes samal ajal. Issi tuleb töölt ja võtab õhtuse lapsekantseldamise vahetuse üle samuti samal kellaajal. Ja nii oma sissetallutud rada tammudes, raudse järjekindlusega oma podcast'e kuulates (minust on saanud maailma populaarseima ajalooteemalise taskuhäälingu The Rest Is History tulihingeline fänn), sama jalutustiiru kõndides, mähkmeid vahetades, samu laulujuppe ümisedes, kolmekümnendamat korda sama titeraamatut vaadates ja S-i kojutulekut oodates on maailm läinud väga ahtaks. Ma ei näe peale S-i ja tema ema-isa peaaegu mitte kedagi. Ja õudselt tore on - ma ei tunne suurest-laiast maailmast ja selle tegemistest kõige vähematki puudust. Isegi mõte sellest, et kunagi tuleb pea oma koopast välja pista, tundub imelik ja teataval moel hirmutav.

Ma lähen tuleval pühapäeval ühele salaja korraldatavale beebipeole ja ma hakkan juba praegu selleks vaimujõudu koguma. Ma pean seal ju inimestega paar tundi suhtlema. Uhh! 

Jaanuari alguses käisin korra kirikus. Oli pühaõhtusöömaajaga jumalateenistus ja ma tahtsin sellest osa saada. Pärast teenistust võttis üks endine kogudusevanem mind rajalt maha ja püüdis mulle väga veenvalt selgeks teha, et ma tegelikult tunnen jutlustamisest õudselt puudust ja oma vaimse tervise huvides peaksin seda vähemalt korra kuus tegema. Ma püüdsin talle viisakalt ja sama veenvalt selgitada, et ma ei ole mitte ühestki oma töisest kohustusest - sealhulgas jutlustamisest - karvavõrdki puudust tundnud ja arvestades tõsiasjaga, et see võib jääda mu ainsaks lapsepuhkuseks elus, jäävad kõik tulevased jutlused tulevikku. Praegu istun rõõmsalt oma koopas edasi.

Päris isoleeritud pole ma siiski olnud; mõned rõõmsad kohtumised on ka viimasesse kuusse mahtunud. Näiteks I. sattus Islandilt siiakanti ja läks nii hästi, et ta sai meile ühel õhtul külla tulla. Ma siis panin peas kõik oma teoloogilised küsimused ritta ja nii sai vanade heade Tallinna-aegade meenutuseks üks pikk arutelu maha peetud. Oli väga kosutav. Ja nüüd veebruari alguses, kui S. oli pika nädalavahetuse Soomes vanaema matustel, sai hea sõbranna S. nendeks päevadeks meie juurde tulla. Sellest oli palju abi - ta kärutas L-iga iga päev õues ja keetis meile suure potiga toitu, aga sõbrannatamisest ei tulnud siiski eriti midagi välja. Ma kadusin suvalistel hetkedel magamistuppa L-i toitma ja jäin sinna vahel lapse kõrvale tukkuma, ja kui me ennast ühel pärastlõunal siiski kokku korjasime ja kohvikusse sõitsime, siis läks kisa lahti niipea, kui olime ennast laua taha sättinud, nii et sellest sai mu elu kõige kiiremini alla kugistatud vastlakukkel. Loodetavasti tulevad pikemad ja rahulikumad kohvikukülastused ellu kunagi jälle tagasi. 

Seniks aga lehvitan oma urust ja tõmban kardina jälle ette.

Keelest ja meelest

Üks asi, mis ammu enne Lucase sündi sai ära otsustatud, oli see, et mina räägin oma lapsega / lastega eesti keeles. Minu jaoks on see natuke nagu uhkuse küsimus - ma ju olen lõppude lõpuks eesti filoloog ja oma lapsele mingi muu keele õpetamine tunduks läbikukkumisena. Lisaks on minu jaoks väga oluline, et jõmm saaks tulevikus vabalt oma Eesti vanaisa ja onulastega suhelda. 

Nüüd olen avastanud, et keele küsimus on natuke keerulisem, kui ma ennist arvasin. Kõik toimib imehästi siis, kui me kahekesi kodus oleme - seda aega on tööpäevadel ju rohkem kui kaheksa tundi. Siis käib kogu meie elu eesti keeles. Aga kui issi õhtul töölt tuleb või kui me vanaema-vanaisa juures külas oleme (mida juhtub nädalas vähemalt kaks korda), siis ei olegi mul nii lihtne rääkida keeles, millest keegi teine mu ümber aru ei saa. Mitte et keegi sellest numbrit teeks, aga mul endal on imelik. Nii olen ennast ikka ja jälle tabanud seltskonnas olles rootsi keelt kasutamast, mitte Lucase, vaid teiste pärast. Või siis kompromissvariandina ütlen kõigepealt lapsele midagi eesti keeles ja siis sama asja rootsi keeles. Ma peaks oma vanad konspektid keele omandamise loengukursuselt üles otsima ja vaatama, mida asjatundjad sellise segapudru kohta arvavad. Küllap ikka seda, et peaks lapsega  järjekindlalt ainult ühes keeles rääkima.

Jagage oma kogemusi ja head nõu, sõbrad, kes te ka kodus mitme keele vahel laveerite!

Üks palve on mul veel. Kui kunagi kusagil kellelgi tuleb tahtmine Lucasele midagi kinkida, kas siis jõuluks või sünnipäevaks või niisama, siis ma väga palun - ärge mänguasju tooge! Meil ei ole neid kuhugi panna. Lisaks on oht, et meid tabab Samueli vanema venna poolt lõppematu vanade mänguasjade vool, mis nende peres on laste jaoks vanaks saanud või titekaks muutunud. Jõulude ajal saime juba kolm kotitäit klotse; need läksid õnneks kuuri alla hoiule - need ei mädane ega kõdune seal. Aga mis me siin suure tänuga vastu võtaksime, on eestikeelsed lasteraamatud, alates "kutsu teeb auh-auh" titeraamatutest kuni Lindgreni teoste ja algupärase eesti lastekirjanduseni. Nende eest oleksin väga tänulik, sest meil ei ole praegu ühtegi. Ja mu tundmus on, et raamatutest saab tulevikus mu parim keeleline salarelv olukorras, kus kõik teised mu ümber Lucasele ainult rootsi keelt pähe kallavad. Kuidagi pean ma sellele rootsi keele laviinile ju vastu seisma. Kuidagi tuleb see noormees ju eestlaseks kasvatada. 

Muidu on meil kõik hästi. Lucas on asjalik ja naerusuine laps ja meil läheb kõik see värk siin järjest kergemini ja rõõmsamalt. Viimased kaks ööd on ta ühe jutiga kaheksa tundi maganud - ma ärkan iga poolteise tunni tagant ja kontrollin, kas tal on ikka hing sees. Nii harjumatu on see terve öö kestev vaikus. Kauaks meile seda pikkade ööde õndsust antakse, ei oska öelda, aga praegu oleme selle eest mõlemad väga tänulikud. 

Täna juba kümme nädalat vana!

Ta liigub siiski

Meil saab täna üks jõmm kahekuuseks. 

Aeg on hakanud tõesti kiiremini liikuma. Isegi nii palju, et esimesed "appi, see särk on ju väikseks jäänud" ehmatused on üle elatud (pole ju ka ime, kui kolmest ja poolest kilost on järsku saanud viis kilo inimest). 

Lugesin sellel nädalal artiklit aja kulgemisest ja sellest, kui subjektiivne selle tajumine on. Artikli üks bottom line oli, et raske aeg läheb aeglaselt, rõõmus kiiresti.  

Mingis mõttes on see tõsi ka nende kahe möödunud kuu osas. Algus oli ju ikka raske. Hormoonid möllasid, ärevuse tase oli väga kõrge, maadlesin unetusega (mis läks ühel hetkel sujuvalt magamatuseks üle), laps kas magas või kisas. Rutiini ja rahu oli raske leida. 

Nüüd oleme olukorraga harjunud ja asjad sujuvad võrdlemisi hästi. Magamise, söömise ja kisamise kõrvale on tulnud neljas - ja täiesti imeline - olemise viis: laps on vait ja uudistab suurte silmadega maailma. Mulle tundub, et selle neljanda käigu osakaal suureneb nädalast nädalasse ja ma olen selle eest väga tänulik.

Kõige suurem muutus ja arenguhüpe on see, et ta on hakanud viimasel nädalal lalisema. Ja mitte lihtsalt niisama umbropsu, vaid ta suhtleb. Me räägime vahel mähkmevahetuse ajal omavahel pikad jutud maha. Ta võib suure naeratuse ja heldinud häälega midagi pajatada või siis kurdab sellise vigiseva häälega midagi. Mine võta kinni, võib-olla tal on ka raskeid hetki ja tuleb kurta. Ma ei oska öelda, kas nende kahe vahel on seos (minu meelest on), aga alates sellest, kui ta on hakanud sihipäraselt häälitsema, on meil olnud paar imetabast õhtut, kui ma olen ta pannud ärkvel olles voodisse, tasakesi minema hiilinud ja ta on ise magama jäänud. Ehk siis ta pobiseb omaette oma kümme minutit ja siis on ühel hetkel vaikus majas. See ei toimi alati (seda oleks ka natuke palju tahta), aga midagi selles lalisemises on, mis teda ennast rahustab.

Vastukaaluks neile õhtutele satub muidugi ka neid õhtuid sekka, kus me proovime kaks korda kõik oma trikid ära ja ikka miski ei aita. Vana-aastaõhtu oli just selline. Vanemad, tohlakad, tahtsid pool üksteist magama keerata, aga noorem põlvkond jauras kella poole kaheni öösel. Järgmisel päeval oli mul õnneks võimalus laps sisse pakkida, S-ile koos piimapudeliga kaenlasse anda ja S-i vanemate juurde saata. Lebasin siis paar tundi elutoa diivanil nagu tühjaks pigistatud sidrun (magama ei jäänud - unetus), nautisin õnnist vaikust ja tänasin taevast lähedal elavate vanavanemate eest. 

Jõulukingitustest rääkides oli parimaks asjaks see, et S. võttis pühade ja uue aasta paiku mõned palgata puhkuse päevad, nii et ta sai olla ühe jutiga kaks nädalat kodus. See vastutuse jagamine on nii oluline ja teeb minu elu palju lihtsamaks. Nüüd on S. muidugi tagasi tööl, aga selle kahe nädala jooksul kasvas laps ju kahe nädala jagu suuremaks. Mul on nüüd tänu sellele kahe nädala võrra lihtsam elu. 

Uskumatu, kui kiiresti mingid asjad juhtuvad. Juba ma skrollin oma telefoni fotoalbumit ja vaatan heldinud näoga - oi, kas ta tõesti oli kunagi nii väike! 

Siin meie vana-aastaõhtu vaikelu (enne öist tralli) limonaadi, koogitüki ja lapsega:

Anda ja saada

Mõned aastad tagasi kogesin oma elu ainsat tõsist vaimlist läbipõlemist. Suusad läksid Jumalaga täiesti risti ja selle tulemusel pidin kogudusetööst natuke aega eemal viibima. Üks mu põhilisi kaebuseid, mis minu ja Jumala suhetele nii rängalt mõjus, oli see, et mul oli tunne, et ma andsin endast pidevalt rohkem, kui vastu sain. Et ma püüdsin anda parimat teiste inimeste heaks - kuulasin ja õpetasin ja jutlustasin ja olin olemas -, aga päeva lõpuks tulin ikka oma tühja korterisse ja mul ei olnud kedagi, kes oleks minu käest uurinud, kuidas mul endal läheb. Kaeblesin pikalt selle üle, et Jumal ei ole mulle andnud piisavalt emotsionaalseid ressursse, et koguduses töötada. Tundsin, et andmine ja saamine ei olnud tasakaalus.

Nüüd, viimase poolteise kuu jooksul olen selle mälestuse juurde ikka ja jälle tagasi tulnud. Sest minu elus on asjad praegu niimoodi korraldatud, et ma olen saanud mõõtmatult palju rohkem, kui ma olen andnud, ja mingil moel on see teinud terveks need vanad haavad ja armid, mis olid minu sisse jäänud.

Kui siinse koguduse naispere mulle oktoobris suure üllatuspeo korraldas, siis käis seal õhtu jooksul ringi üks paber, kuhu iga soovija sai kirja panna, kas ja millal tal oleks võimalik meile pärast lapse saamist toitu valmistada. Oligi selline peen ja minu jaoks kuidagi ameerikalik tabel, pealkirjaks Meal Train. Ma ei olnud midagi sellist varem näinudki. Inimesed panid end rõõmsalt kirja, aga ma ei osanud sellest siis eriti midagi arvata.

Aga kui haiglast koju jõudsime, kui ööd ja päevad segamini olid, kui polnud mahti isegi duši all käia, kui kõik majapidamistööd muutusid neljandajärguliseks, siis hakkas tõesti meie korteri ukse taha ilmuma kotte ja potte, ja nii üle päeva mitu nädalat järjest. Koguduse naised olid end tõepoolest üles rivistanud, kuupäevadega tabeli teinud... ja neid pajaroogi ning supipotte muudkui tuli ja tuli. Vahel oli seda toitu lausa nii palju, et ma pidin ülejäägid karpidesse panema ja sügavkülmikusse torkama. 

Mul võttis paaril korral ikka heldimusest silma märjaks (eriti siis, kui Samuel oli jälle täisajaga tööle naasnud), kui soe leib või mõni indiapärane roog tuli vaikse ukselekoputuse saatel köögilauale just sellel hetkel, kui mu kõht kõige tühjem ja tuju kõige kehvem. Ja nii ma muudkui võtsin ja võtsin ja võtsin vastu, ilma midagi tagasi andmata. Sest olgem ausad - ma ei anna praegu ju (peale Lucase) mitte kellelegi mitte midagi. Ma ei õpeta, ei jutlusta, ei külasta, ei tööta, ma ei tooda mitte midagi, ma ei ole mitte kellelegi kasulik. Ja just sellel hellal ajal olen kogenud saamise õnnistust rikkalikumalt kui ehk kunagi varem. Süda on väga tänulik ja emotsionaalne tervenemine neist möödaniku kibedatest mälestustest on olnud sügav.

Olen andnud ja olen saanud. Jumal on hea. 

Ma ei hakka neid pilte siinjuures üles rivistama, aga olen paljudest roogadest pilti teinud. Hoian neid hoolega oma telefonis, et kui kunagi peaks juhtuma, et mul hakkab ärateenimatu armu kogemus meelest minema, siis saan kohe oma mälu värskendada. 

Ja ühtlasi olen saanud teisegi olulise õppetunni. Nüüd tean, et värsketel vanematel ei ole eriti mingit kasu plüüsist karumõmmidest ja juba neljandast frotee-titerätikust (kuigi nende kinkijad on teinud seda heast südamest ja suure hoolitsusega). Kõige parem kingitus on soe toit ja kaloririkkad snäkid. Neid läheb päriselt vaja, neist on päriselt hea meel. Nii et kui ma peaksin kunagi olema olukorras, kus saan mõnele teisele vastsele vanemale midagi teha, siis püüan natukenegi saadud heast tagasi anda ja supipotiga ukse taha ilmuda.

Elu pikim kuu

L. saab täna ühekuuseks. Hurraa ja hurraa!

See on olnud mu elu kõige pikem kuu. Ühest küljest subjektiivses mõttes - need minutid ja vahel ka tunnid, mil laps nutab, tunduvad kestvat terve igaviku. Lugesin hiljuti kusagilt, et väikese beebi kisa on just täpselt sellise helikõrguse ja intensiivsusega, et see paneb lähedal oleva täiskasvanu peas kõik punased tuled korraga põlema. See on hääl, mida ei ole võimalik ignoreerida. Kohe on vaja appi tormata. Ja ühest küljest on see Looja tarkus asjad niimoodi sättida - sellel väikesel vääksul on ju vaja, et keegi teda elus hoiaks ja aitaks, et keegi teda sülle võtaks ja toidaks. Aga kui kisa kestab pikalt ja kui sa oled enda teadmist mööda elimineerinud kõik põhjused - kõht on täis, pepu on kuiv, palav pole, külm ka mitte -, siis hakkab seesama punaste tulukeste armee su peas sind ennast läbi põletama. Nii et ma olen juba selgeks saanud, et müra summutavad kõrvaklapid on väga kasulikud ja et vahel tuleb appi võtta ka konkreetsed abipalved S-i suunas: "Siin on laps, minge kas või 15 minutiks õue; mul on praegu hädasti pausi vaja, on tarvis jõululaule kuulata, rahuneda ja kööki koristada. Siis ma võin jälle üle võtta."    

Teisest küljest on selle kuu otsatu pikkus täiesti objektiivne. Ma arvan, et ei ole mitte kunagi oma elus ühe kuu jooksul nii palju ärkvel oleku tunde kokku saanud. Mõned ööd - eriti nüüd, kui gaasivalud on päriselt pihta hakanud - on kohe eriti pikad. Nüüd ma tean täpselt, mis meil siin naabruskonnas toimub - millal hakkavad esimesed autod liikuma (kl 5:30), millal ühtede naabrite automaatne majavalgustus välja lülitub, millal teised naabrid üles ärkavad, aga peamiselt kui väga vaikne meil siin kella kahe ja kolme paiku öösel on. Ma arvan, et vaatan kunagi tulevikus praegusele eluetapile tagasi ja imestan, et kuidas ma - kaheksat tundi ööund vajav inimene - küll hakkama sain ja ellu jäin.

Aga laps sööb ja kakib ja kasvab. Pereõde oli tema kaalutõusuga väga rahul ja see, et ta kahenädalaselt hakkas kõhuli olles pead ühele ja teisele poole tõstma, annab tunnistust sellest, et see põtkimise ja rabelemise trenn, mida ta viimased kuud kõhus olles väga aktiivselt tegi, on musklid tugevaks kasvatanud. Viimasel kahel päeval olen märganud ka sellist toredat arengut, et ta on hakanud silmadega liikuvaid asju jälgima. Kui ma teda süles hoides oma pead ühele ja teisele poole kallutan, siis ta tuleb oma pilguga kenasti kaasa. Väike samm inimkonna jaoks, aga meitel siin päris suur arenguhüpe. 

Kui krooniline unevõlg välja arvata, siis läheb mul ju ka hästi. Ärevuse tase on hakanud alla tulema, olen sünnitusest täiesti paranenud ja mu kaal on täpselt sama, mis ta enne rasedaks jäämist aasta alguses oli. Toimetan jõudumööda kodus ja vahel pakin lapse sisse ja sõidan linna poodi või S-i ema-isa juurde. Lihtsalt selleks, et kodust välja saada, värsket õhku hingata ja mitte päris koopaelanikuks muutuda. 

S. on endiselt üleni eeskujulik, hinne viis pluss. Sellega, et ta on nüüd jälle täiskohaga tööl, oli raske harjuda, aga seda suurem on rõõm neist päevadest, kui ta kodus on. Siis toimetab tema rohkem lapsega ja ma saan hinge tõmmata ja isegi väikest normaalsuse luksust nautida. Möödunud pühapäeva hommikul sain näiteks 1) duši all käia (luksus), 2) endale hommikuputru keeta (luksus ruudus), 3) oma taldrikuga köögilaua taha istuda, küünla põlema panna ja pudru kõrvale uut retseptiraamatut sirvida (luksus kuubis). Kui S-i kodus pole, siis selliseid asju teha ei saa. Aga olulisim on ikkagi see, et S. ei ole kordagi veel kannatust kaotanud, on kõik (minu ja L-i) pisarad ära kuivatanud ja jäänud sama muhedaks kui enne.

Alaku nüüd teine elukuu! Ainult et tulgu see natuke lühem kui esimene...

Tere tulemast!

Ega täna polegi midagi muud öelda kui et "Tere tulemast suurde maailma, Lucas!", kõik kümme sõrme, kümme varvast ja suurepäraselt töötavad häälepaelad! Homme juba tervelt ühe nädala vanune. 

Kui keegi oleks mulle mõned nädalad tagasi öelnud, et mu sünnitus kestab rohkem kui 20 tundi ja ma kaotan nõksa rohkem kui liitri verd, oleks ma vist suurest hirmust hinge heitnud. See ei kõla just eriti meeldiva kogemusena. Ometi oli tegemist läbinisti positiivse kogemusega - ja mingil moel oli see hoopiski tore, et meil ei olnud mitte kuhugi kiiret. See oli eelmise laupäeva hommikul, kui ma S.-ile hommikusööki tegin ja hakkasin teda kirikusse saatma, kui tuli esimest korda hästi nõrk tunne, et midagi võiks ometi juhtuma hakata. Selleks ajaks, kui ta kirikust tagasi oli, oli selge, et asju juhtub. Aga olime kenasti kodus, ma põrgatasin ennast pilatese palli peal mööda elutuba edasi-tagasi, kruttisin muusika volüümi üles ja alles viie paiku õhtul oli tundmus, et peaks hakkama haigla poole sõitma. Meil on Ekebyholmist Stockholmi kesklinna umbes tunni aja tee, nii et väga hilja peale ei tahtnud seda sõitu jätta. Aga kulgesime rahulikult ja kiirust ei ületanud. Kui kohale jõudsime, siis pandi klemmid külge ja uuriti, millised mu soovid edasise osas on. 

Ja selle koha peal on palju abiks see, kui sa ennast ja oma piire tead. Ma olin juba mitu kuud tagasi enda jaoks selgeks mõelnud kaks asja. Esiteks selle, et ülitundliku inimesena olen arvatavasti keskmisest tundlikum ka valu osas. Ja teiseks selle, et täiesti loomulik, medikamentideta sünnitus ei ole minu jaoks väärtus omaette. Ma väga austan neid, kelle jaoks see on väärtus ja kes selle kangelaslikult läbi teevad, aga mina ei ole kangelane ja asjatult suur kannatus ei ole miski, mida peaksin iseenesest oluliseks.

Nii et ma põhimõtteliselt ütlesin neile, et mida head te selles asutuses pakute, ma võtaks palun kõik valuvaigistid, mhmh, aitäh! Ja nii saingi hilisõhtul epiduraali ja veetsin sünnitustoas väga meeldivalt ja valuvabalt kõik need pikad öötunnid kuni umbes kella kolmeni. Sealt edasi viimased kaks tundi olid muidugi kõige raskemad, aga ennekõike sellepärast, et pressimise faas läks üle kahe tunni pikaks ja arst hakkas juba muretsema. Seda hirmu, et äkki ma ikkagi ei saa hakkama või et äkki laps ei jaksa vastu pidada, mäletan ma teravalt. See oli kogu sünnituse kõige hullem tunne. Aga see hirm sai kohe otsa, nii kui laps häält tegema hakkas. Mis sealt edasi sai, selles osas on mu mälestused väga lünklikud. Midagi oli tarvis õmmelda, keegi jooksis veel ringi, S.-ile anti käärid, mul oli vaja oksendada. Mis järjekorras kõik need asjad juhtusid, ma enam ei tea. Aga ühel hetkel oli palat meditsiinipersonalist tühi ja kõik, mis sellel varasel pühapäeva hommikul maailma veel mahtus, olime meie kolmekesi. Eriti veel siis, kui me natuke aega hiljem perepalatisse jõudsime, oli selline tunne, et "nii vaikseks kõik on jäänud mu ümber ja mu sees". Et maailm tõmbus üheainsa tuhuga niimoodi kokku, et see, mis ukse või akna taga sündis, ei omanud enam kõige vähematki tähtsust. Olimegi ainult meie jäänud.

Me jäime arsti soovitusel kaheks päevaks haiglasse - mu hemoglobiin oli nii madal, et parem oli olla kohas, kus sulle kõik ette ja taha ära tehakse. Mis sa uimase peaga ikka kodus koperdad. See oli mu esimene tõsisem kokkupuude Rootsi meditsiinisüsteemiga ja ma jäin väga rahule - teenindus (kuidagi teisiti ei oska seda nimetadagi) oli läbinisti sõbralik ja peenetundeline; personal, kellel oli vaja palatisse tulla, soovis muudkui naeratades õnne ja õnne; last ei viidud hetkekski meie pilgu alt ära; kolmekäigulised lõuna- ja õhtusöögid valisime endale korralikust menüüst; meid aidati nõu ja jõuga igas viimases kui pisiasjas. 

Ja esimene hommikusöök kohe pärast sünnitust käis lausa lipu lehvides. :) Teisel päeval kahjuks enam lippu ei heisatud ega siinset kuulsat prinsesstårta't (seda helerohelist) ei pakutud.

Nüüd oleme mõned päevad kodus olnud ja harjunud uue rütmiga. On olnud mõned ärevad hetked, kui täpselt ei tea, mida teha või mis viga, aga üldiselt oleme väga rahulikus tempos kulgenud. S. on olnud kodus ja niimoodi koos oleme üle saanud ka pikkadest öödest, kui mõni eeldatavalt kiire pitstop muutub mitmetunniseks kisa- ja kussutamismaratoniks. Mis mulle õudselt meeldib, on see, kuidas S.-is avaldub täiesti uus ja seni nägemata külg. Mina olen endiselt oma hormoonide möllus ellu jäämise ja elus hoidmise režiimil, aga S.-i jaoks on kogu olukord kuidagi teistsugune. Tema tervitab L.-i igal hommikul valju ja reipa hüüuga "Tere hommikust, kullake!" (ma ei ole üldse objektiivne, aga mulle tundub, et väga heas eesti keeles) ja kui nad koos vannitoas mähkmevahetust toimetavad - ta teeb seda palju tihedamini kui mina -, siis mulle tundub, et neil käib seal mingi komöödiaetendus. Mu süda lihtsalt sulab, kui nad seal kahekesi asjatavad, ja kust iganes ma seda mõttelõnga hakkan keerutama, lõpuks jõuan alati sellesama järelduseni, et ma ei tahaks seda elu asja ja lapsevanemaks olemise asja mitte kellegi teisega koos ajada. Mulle on kingitud kõige parem(ad). Tänu on suur.