Loppis ja fika, vol 2

Mul tuli pärast eelmise postituse kirjutamist veel päris mitu asja meelde, mis on Rootsis teisiti kui Eestis, nii et siit tuleb sellele postitusele järg.

1. Isikuandmed. Mul ei ole enam täpsed asjaolud meeles, aga see pidi olema natuke aega pärast mu siiakolimist, kui tuli juttu mingi koguduseliikme vanusest, telefoninumbrist, kodusest aadressist või millestki sarnasest. S. teatas abivalmilt, et ta kohe netist vaatab. Vaataski - vastus oli 30 sekundiga olemas. Ma olin esimese hooga väga ehmunud, sest ma arvasin, et ta otsib isiklikke andmeid kusagilt tumeveebi urkast, aga tuleb välja, et siin, vabaduse ja täieliku läbipaistvuse maal, ei ole mingi info isiklik või varjatud. Kõik on avalik. Siin on terve rodu selliseid veebilehti, kust on võimalik - täiesti legaalselt - üles leida kõik inimese kohta käiv: sünniaeg, vanus, telefoninumber, aadress, teised samal aadressil elavad inimesed, osades kohtades ka see, kui palju su maja või korter väärt on. Minu jaoks on see endiselt täiesti šokeeriv. Teisalt juba harjun ja kasutan lahkelt jagatavat infot, kui on tarvis mõnele koguduseliikmele helistada, aga ma ei tea ta numbrit.

2. Üürisüsteem. Seda on väga raske selgitada, sest ma ei saa sellest isegi aru, aga Rootsis on kolmeosaline süsteem kinnisvara omamiseks või üürimiseks: a) ostad maja/korteri ja oled omanik, b) üürid omanikult, c) hübriidsüsteem, kus sa nagu oled korteri endale ostnud, aga tegelikult pead kellelegi (?) veel ka üüri maksma. Me elame just selles kolmandas kategoorias, selle nimi on bostadsrätt ehk elukohaõigus; olen palunud S.-il mulle mitmel juhul süsteemi selgitada, aga iga kord jookseb juhe täiesti kokku. Kellele me üüri maksame? Miks? Kuidas ja millal me siis oma pangalaenu tagasi maksame? Ideaalis tahaksime tulevikus midagi päris endale osta, sest nii - olen aru saanud - on kokkuvõttes odavam, aga suurem osa kortereid on just bostadsrätt-korterid. Ja kui mingi eluase on selles kategoorias, siis nii ongi; muuta seda ei ole võimalik. Ehk teisisõnu, mitte midagi ei saa aru. 

3. Koolivaheajad. Riik on nii suur ja Arlanda lennujaam nii väike, et Rootsi on jagatud tsoonideks, kus sügis- ja kevadvaheajad on eri nädalatel. Ehk kui riigi eri otstes elavad lapsed tahaksid vaheajal koos aega veeta, siis polegi see muul ajal võimalik kui suvel või jõulude ajal. Veidi ootamatu, samas vägagi loogiline süsteem - riigi infrastruktuur lihtsalt ei peaks sellele vastu, kui kõik lastega pered korraga mäesuusakeskusi või lennujaamu ummistama hakkaksid.

4. Saiakesed! Igaüks, kes on Karlssoni raamatutega üles kasvanud ja mäletab, et Karlsson kirjutas Majasokule sildi, kus teatas, et tolle kaneelisaiakestes on häbematult vähe kaneeli, peaks teadma, et Rootsi on saiakeste maa. Kaneeli- ja kardemoni- ja safranisaiakeste maa. Ma istusin just täna Stockholmi ühes populaarsemas kohvikus Vete-Katten, sest tulemas on väga tihke nädalavahetus ja mul oli vaba päeva vaja, jõin teed, sõin saiakest ja mõtlesin sellele, et letis on tõesti saiakeste protsent erakordselt suur. Kõike muud on ka rikkalikult, aga saiu on ikka rohkem kui kooke. See istub siin sügavalt kultuuris. Lisaks eelpool nimetatutele on Rootsis ka vastlakuklid väga populaarsed. Mulle meeldivad siinsed ausalt öeldes rohkem kui eestimaised, sest Rootsi vastlakuklites on vahukoore all alati kiht mandlimassi või martsipani. Õige vana traditsioon on veel vastlakukkel supitaldrikusse panna ja selle ümber piima valada - see tulevat aegadest, mil oli vaja mitmenda päeva saiu piimaga pehmendada. Ühe korra seda ka proovisin, aga see mulle nii väga ei meeldinud. 

5. Õppetraktorid. Eestis on võimalik alates 16. eluaastast autot hakata juhtima. Siin on alumiseks vanusepiiriks 15. Aga vanusevahemikus 15-18, kui sa oled läbinud baaskursuse ja saanud esmased juhiload, tohid sa juhtida ainult spetsiaalselt märgistatud ja seadistatud autot, mis sõidab maksimaalselt kiirusega 30 km/h. Ehk mitte nii, et sa paned isa bemmile vahtralehe külge ja salaja ikkagi ületad kiirust, vaid need autod peavadki olema töökojas timmitud maksimaalselt 30ga sõitma. Kiirust ületada ei ole füüsiliselt võimalik. Neid autosid nimetatakse traktoriteks ja nad töllerdavad igal pool jalus. Nii et kui te juhtute Rootsis sõitma teel, kus möödasõit ei ole võimalik ja järsku venib suur autoderong ühe arusaamatult aeglase auto taga, siis teate, miks. Tore selle juures on, et noortele endale ei paista see nii väga närvidele käivat - siin on lausa omaette muusikastiil, mida võiks tõlkida kui traktori tümakas, mida on populaarne autos kuulata. Kiirus on piiratud, aga see, kui palju sa sellesse autosse kõlareid monteerid, ju ei ole. :D

6. Liikluskultuur. Eelmise jutu jätkuks - liikluses ollakse üldiselt väga viisakad ja kiirust ületatakse palju vähem kui Eestis, kuigi kõigil väiksematel maanteedel on maksimaalseks kiiruseks 70 km/h. 

6. Pimedus. Ma kahtlustasin juba eelmisel sügisel, et siin on natuke pimedam kui Eestis. Nii ongi - meil Stockholmis loojub päike umbes pool tundi varem kui Tallinnas. Novembris on ikka raske. 

7. Murded. Minu kui endise murdespetsialisti jaoks on nii ilus, et siin on ajaloolised murded palju rohkem elus. Kõige rohkem hakkavad kõrva Lõuna-Rootsist ehk Skåne piirkonnast pärit inimesed, kelle keel tundub olevat midagi rootsi ja taani keele vahepealset. Kui ma mõne lõunarootslasega kokku satun - ja kirikus juhtub seda pidevalt -, pean ikka kõvasti pingutama, et temast aru saada, sest täishäälikuühendite ja r-tähe hääldus on Stockholmi piirkonna omast väga erinev. Üks õhtuste uudiste ankur SVT-s (siinne ETV) on raudselt lõunast pärit. Mulle meeldib see, kui normaalne on siin murdes rääkida. 

---

Nüüd on olulisemad asjad vist kirja saanud. Ja saiakeste jutu lõpuks - teen esimesi edusamme küpsetamise alal. S-i dieedist tulenevalt peavad kodus kõik küpsetised gluteenivabad olema. Nii olengi ühe aastaga jõudnud laialivalgunud plönnidest täiesti viisakate kaneelisaiadeni. Palun aplausi!

Loppis, fika ja teised toredad

Vaikelu koguduse loppisel

Ma olen tahtnud juba pikemat aega teha postitust asjadest, mis on Rootsis teisiti kui Eestis. Olen teinud oma peas nimekirja, kui olen osanud midagi teistsugust ja üllatavat märgata. Asju lisandub nimekirja, teisest otsast unustan juba ära ja küllap on mõnes "Minu ..." raamatus nad juba kõik üles loetletud, aga las siis olla. Siin on igatahes mõned observatsioonid elu kohta Rootsis:

1. Kalender. Rootsi on ainumas koht, kus ma olen kohanud nädalate loendamist. Ehk et siis jaanuari algusest ehk aasta esimesest nädalast kuni detsembri lõpuni ehk viiekümne teise nädalani. Nummerdatud nädalaid kasutatakse igal pool ja mul ajab see siiani juhtme kokku. Matemaatika ei ole ju raske - ma saan aru, et 30. nädal on kusagil suvel, 50. nädal detsembri keskel. Aga kui sealt täpsemaks minna, olen jännis ja kalender tuleb lahti lüüa. Paar nädalat tagasi sõitsime ema-isa juurde minnes mööda teeremondist ja suurest kollasest sildist, millel kirjas, et teetöid tehakse seal 41.-43. nädalani. Suvel võib Stockholmi metroos kuulda vestluskatkeid, et näed, ma olen puhkusel nädalatel 30-33. Väga naljakas. 

2. Gängisõda. Rootsi, nagu te kõik teate, asub metsikus läänes. Inimesi lastakse maha päise päeva ajal, öösiti pannakse kortermajade või restoranide ukse ette pomme. Kusagilt jäi kõrvu, et sel aastal on Rootsis toimunud umbes 70 tulistamist. See on vist ainus tõeline kultuurišokk, mis mind on möödunud aasta jooksul tabanud - see reaalne võimalus, et sa võid valel ajal valesse kohta sattudes kuuli pähe saada, on midagi sellist, millega on Eestist tulles väga raske leppida. Kahe nädala eest sai ühe ööpäevaga surma kolm inimest, kaks tulistamises ja üks plahvatuses. Järgmisel päeval vaatasin otsa oma suurtele katuseakendele ja mõtlesin tõsiselt, et kui maja ukse ees peaks pauk käima, kas siis meie kuuenda korruse aknad lendaksid ka eest või mitte. Väga harjumatu on sellistele asjadele mõelda. Väga harjumatu.

3. Kardinad. Kardinaid siinmail eriti ei armastata. Ma olen harjunud ikka sellega, et on sitsikardinad ja siis veel need paksud, mis tuleb pimeduse saabudes akna ette tõmmata. Ma ise arvan, et tegemist on teatava nõukaaja jäägiga - kui inimesi valitsetakse hirmuga, siis tuleb kodus toimuv ja kodus räägitav teiste silme eest ära peita. Siin seda ajaloo taaka ei ole - ja lahkelt võib naabrite elutoa aknast sisse vaadata. On huvitav, et veidi vaesemates ja kortermajade piirkondades, seal, kus etnilisi rootslasi on vähem, kohtab pakse kardinaid ja kaetud aknaid palju rohkem. Siin jõukamas piirkonnas, kuhu oleme sattunud elama, pole kardinaid peaaegu mitte kellelgi. Kui vahel naabruskonda õhtul jalutama läheme, on iga maja nagu IKEA väljanäitus. Ma uurin huviga lambimoodi ja värvivalikut.

4. Loppis. Loppis on selline omamoodi ajutine vanakraamilaat; neid peetakse igal pool (eriti suvel). Tee ääres on sildid väljas, et sel kuupäeval ja sel kellaajal on selles ja tolles talus loppis. Mulle asjad ei meeldi, nii et ma loppist ei armasta, aga siin on fanaatikuid, kes käivad suvi läbi ühelt laadalt teisele ja ostavad sentide eest igasugu kraami kokku. Mõned asjad võib pärast netis sajakordse kasuga maha müüa, olen kuulnud. Loppisel müüakse peamiselt pahna, aga kundesid jätkub alati. Ka meie kogudusel on loppise traditsioon. Tassid muudkui oma kraami sinna ja siis kord kuus müüakse see maha, raha läheb heategevuseks. Ma käisin seal viimati kokaraamatuid sirvimas; tegin paarist huvitavamast retseptist pilti, aga S. siis naeris, et kokaraamatute pildistamine on täiesti ebaeetiline tegevus, nii et ma läksin tagasi ja ostsin mõlemad kokaraamatud päriseks, 50 eurosenti tükk.

5. Sotsiaalhoolekanne. Mulle on sügavalt muljet avaldanud koduste vanurite ja haigete hooldamine. Siin on täiesti tavaline, et sul on teenus, mille raames käib hooldaja sul kaks-kolm korda päevas kodus, ostab süüa, keedab putru, klopib patju ja aitab lihtsamates toimingutes. Ka meditsiinipersonal käib kodus, kui vaja süsti teha või muid protseduure läbi viia, samuti füsioterapeut. Meil on koguduses üks vanaproua, kelle skleroos oli pikalt kontrolli all, aga kelle tervis on nüüd väga kiiresti väga kehvaks muutunud. Neil käib hooldaja vist kolm korda päevas, lisaks sellele kasutab ta aeg-ajalt invataksot, et kirikusse tulla, ja kui tema abikaasa peab kusagil ära käima või on tal pidevast hooldamisest lihtsalt puhkust vaja, saadetakse proua paariks päevaks hooldekodusse. Keegi ei kergita sellise pideva hoolduse peale mitte kulmukarvagi.

6. Kuningakoda. Siin ei ole muidugi mingit võrdlust Eestiga, küll aga Inglismaaga. Inglismaal on huvi kuningakoja ja kuningliku pere liikmete vastu tohutu, kohati peaaegu obsessiivne. Siin Rootsis - mitte kedagi ei huvita, mida kuningas teeb või kus ta on. Ta on meediast ja tavavestlustest täiesti välja lõigatud. See oli alles mõned nädalad tagasi, kui kuningas tähistas oma 50. troonil olemise juubelit, sest ta sai kuningaks väga noorelt, pärast oma vanaisa surma (tema isa sai lennuõnnetuses surma, kui Carl Gustav oli ainult mõne kuu vanune). Siis oli muidugi artikleid ja pilte, aga nad kõik olid sellised natuke kohmetud ja üldiselt pidi nendeni jõudmiseks Dagens Nyheteri uudisteportaalis omajagu allapoole skrollima. Ühiskonnas, kus kõik on üleni võrdsed, ei osata kuningast eriti midagi öelda ega arvata.

7. Uisutamine. Sellest olen ühes varasemas postituses juba juttu teinud, aga siiani üllatab mind uisutamise populaarsus ja ulatus. S.-ile laekus tema uisuklubi (Stockholmi uisuklubi peetakse oma 10 000 liikmega maailma suurimaks vabatahtlikuks klubiks) uudiskiri, nii et tuleb ennast talveks valmis sättida. Et oleks jääd, aga mitte eriti palju lund! 

8. Rikkus. Selles ringkonnas, kus meie liigume, ei suple mitte keegi rahas. Meie ise ammugi mitte - me teeme ustavalt kuueelarvet ja vaatame, kus on võimalik säästa ja kui palju me veel pangale võlgu oleme. Aga Rootsis on oma ajaloost tulenevalt selline nähtus, mida ma olen enda jaoks kokku võtnud mõistega old wealth. Siin ei ole keegi aastasadu sõda näinud, siin ei ole keegi kedagi kulakuks teinud ega ära küüditanud, siin ei ole keegi viiskümmend aastat süstemaatilises vaesuses elanud. Ja seda on näha. Mu lemmikud on need vanad lahmakad puumajad Stockholmi saarestikus, mille värviliste klaasidega verandad on ikka päikese poole ehitatud. Vanadel koguduseliikmetel - täiesti tavalistel pensionäridel - külas käies imetlen ikka ilusaid vaipu ja piltidest lookas seinu. Jõukuse akumuleerumine, mis kestnud põlvkondi, on täiesti ilmne. Sellist asja Eestis ei ole; Eestis on päris palju uut jõukust, aga mitte seda vana skandinaavialikku jõukust. 

9. Fika. Üks mu sõber ütles naljaga pooleks, et fika - kohvipaus - on kõige olulisem rootsikeelne sõna. Siin armastatakse kohvi (kuigi mitte nii palju kui Soomes) ja kohvipause. Kui kusagil on mingi üritus, siis on iga pausi ajal jälle fika. Inimesena, kellele on juba varasest lapsepõlvest pähe taotud, et päevas on kolm söögikorda ja söögivaheaegadel ei sööda, tunnen end vahel nagu tulnukas. Milleks on nii palju saiakesi ja küpsiseid tarvis? Aga ju siis on. 

10. Riigi suurus. Üks asi, mis hakkab mulle tasapisi kohale jõudma, on see, et Rootsi on hiigelsuur. Kui Rootsi tagurpidi keerata, nii et kõige lõunapoolsem punkt paigale jätta ja põhjatipp ülevalt alla Euroopasse tuua, siis jõuab peaaegu et Rooma välja. S.-i vanem vend D. elab oma perega põhja pool. Tema sõidab meie juurde 10 tundi. Aga ta võiks veel vabalt 5 tundi ülespoole, päris põhja sõita. Me pole neile veel külla jõudnud, ei jaksa minna... Mitu tundi see võtab, et Tallinnast Petserisse jõuda?  

Koguduse ime

Neist 7+ aastast, mis ma Eestis adventkoguduses töötasin, veetsin suurema osa ajast koguduste liidu kontoris. Laupäeva hommikuti olin siin-seal koguduses jutlustamas, nii kuidas küllakutseid laekus ja graafikus ruumi leidus, ning mingi osa tööajast veetsin ka auditooriumis, kui avanes võimalus mõnda loengukursust pidada. Need olid minu peamised tööülesanded ja minu rutiin. Aga kuna ma ei töötanud ühegi konkreetse kohaliku koguduse juures, oli suur hulk pastoraalseid ülesandeid, mida ma kunagi lähemalt nuusutada ei saanud.

Mulle hakkab alles nüüd tasapisi kohale jõudma, kui suur on vahe töö vahel, mida ma tegin Eestis, ja selle vahel, mida ma teen siin. Praegu on tööle mõeldes kuidagi eriliselt pidulik tunne, sest ma avastasin, et olen saanud selle esimese aasta jooksul läbi viia kõik neli suurt koguduslikku talitust - kõik esmakordselt. Mu esimene matus oli juba varakevadel, sellel suvel olen saanud esimest korda ristida, last õnnistada ja laulatusel jutlustada. Aa, ja pühaõhtusöömaaja talituse juures olen saanud samuti kaasa teenida.

Laulatuse kohta olgu küll kohe öeldud, et see oli tegelikult jokitamine. Mul ei ole veel ei kiriku ega ka Rootsi riigi silmis täit õigust seda talitust läbi viia (need õigused saan loodetavasti sel sügisel), nii et pärast pikemat nuputamist ja läbirääkimisi kõrgemates instantsides anti mulle õigus laulatusel jutlustada, aga mitte õnnistuspalvet pidada ega tõotuste osa läbi viia. Neid tegi teine pastor, kel selleks lubatäht olemas. Aga ikkagi oli väga huvitav - eriti tänu sellele, et ma sain noortega ka abielueelset nõustamist teha. Ma, aasta ja kaks kuud pärast omaenese pulmi, tean ju nüüdseks abielust kõike! :D 

Aga kui tõsiselt rääkida, siis töö ja kogudusliku elu juurde on nende kogemuste kaudu tekkinud täiesti uus ja sügavam mõõde. Olla nii ligidal elu murrangulistele sündmustele, näha suurt rõõmu ja samavõrra suurt kurbust, öelda mõni lohutav ja tulevikku suunav sõna, murda leiba ja lasta karikal ringi käia, teenida inimesi selles hetkes ning olukorras, kus nad on - see on ikka uskumatu eesõigus. Ma ei teadnud, et nendes talitustes osalemine võiks minu jaoks nõnda palju tähendada ja mulle nii sügavalt korda minna. Kuhu iganes elu veel viib ja mida ka pakub - äkki isegi kontorikesksemat tööd Eestis? -, siis selle möödunud aasta eest kohalikus koguduses jään alati mõõtmatult tänulikuks.  

Kui me viimati 20. augustil Eestist tagasi sõitsime, pärast seda, kui olin kahes koguduselaagris näinud peaaegu kõiki vanu kolleege ja sõpru, uurisin S.-i käest, et äkki ikka kolime millalgi Eestisse. Esimest korda pärast Rootsi kolimist oli tunne, et tuleks hea meelega tagasi õigele poole merd. Aga samas - siinsed kogemused on ka kuldaväärt. Nii et las see kaalukauss kõigub tasakesi kahe riigi vahel ja las Jumal annab neid kogemusi, mida just parasjagu tarvis.

--

Neile sõpradele, kes palvetamisega sina peal on, olen tänulik, kui te mu peale sel nädalal eriliselt mõtlete. Pikka juttu ei taha teha, ütleme ainult nii, et sel korral jõudsime 12. nädala ultrahelini. Väike inimesehakatis oli olemas, südamelööke polnud. Nii et sel kolmapäeval tuleb vajalikud meditsiinilised protseduurid ette võtta, et lugu ei läheks mitte hullemaks, vaid paremaks. Olen väga tänulik, kui mind oma õhtupalves meeles peate. 

See on ka osa koguduse imest. Et ma saan vajalikul hetkel teiste jaoks olemas olla ja siis läheb mul endal tuge ja palvet vaja. Niimoodi üksteise eest hoolitsedes peame vastu ja saame hakkama. 

Puhkus puhkusest

Me lõpetasime täna hommikul oma kolmenädalase ja peaaegu et non-stop puhkusereisi. Tunne on selline, et nüüd oleks väikest puhkusejärgset lõdvestust vaja. Intensiivne puhkamine on väga väsitav tegevus. 

Asi on selles, et me ei armasta kumbki reisida. Me oleme need igavad kodus-on-kõige-parem-inimesed. Aga juhtus kuidagi nii, et oli palju sündmuseid ja nõnda me ainult kohvri otsas elasimegi. Nüüd oleks vaja kohvri sisu ühe hooga pesumasinasse upitada, aga kumbki ei suuda seda pingutust ette võtta.  

Kõigepealt oli tarvis Soomes S.-i tädipoja pulmas käia, ära tähistada teise tädi 70. juubelisünnipäev ja läbi astuda vanaema juurest, kes hakkab kohe-kohe 97 saama. Kõik need kohtumised olid ju olulised, ei saanud minemata jätta.

Seejärel sõitsime Inglismaale, minu lõpetamisele. Et oleks ükski päev selles pikas ja väsitavas protsessis, kui ei oleks üldse vaeva ja oleks ainult rõõm! Ja tõesti, eneselegi ootamatult läks mul lõpuaktuse ajal silm kaks korda märjaks. Ikkagi suur töö on tehtud ja nüüd teiste lõpetajatega õlg õla kõrval istuda - oli kuidagi ülev tunne. Tekkis mingi lõpetatuse tunne, ja seda oli mulle väga vaja. Lisaks tundus mulle, et mingi oluline eluring sai täis - mäletan seda varakevadet 2011. aastal, kui astusin põlvede värisedes dr G. R.-i homileetikaklassi, ilma et mul oleks mingit kontseptsiooni sellest, et mina võiksin kunagi osata või tahta jutlustada. Et see võiks mulle kuidagi eriliselt korda minna. Et see võiks minu professionaalse elu fookuseks muutuda. Nüüd, rohkem kui kümme pikka aastat ja palju tõsist tööd hiljem seisime koos G. R.-iga hõlstide lehvides fotograafi kaamerasilma ees, sest tema oli mu doktoritöö teine juhendaja ja mina sain kraadi selle eest, et uurisin jutlustamise võimalikkust või võimatust postmodernses maailmas. G. R. oli nii uhke ja rõõmus ja mina ei suutnud ära imestada, et elu võib tuua selliseid ootamatuid arenguid ja sellist progressi. Sest jutlustamisele kuulub mu süda alates sellestsinasest ammusest homileetikakursusest, millest sai minu jaoks täiesti ilmutuslik kogemus. Sõnal on jõud, sõnal on vägi, õppisin ma tollal selgeks. Aitäh selle õppetunni eest, dr G. R.!

Ja siis, pärast lühikest boksipeatust kodus oli aeg jälle Arlanda poole suunduda, et Eestisse lennata. Kaheksa Eesti päeva sisse mahtus peret ja sugulasi ja mõned armsad sõbrad, vanu tuttavaid maitseid, Mukri ja Väätsa raba, Narva kohviku saiakesi, Pärnu muusikafestivali imet, Lõuna-Eesti kupleid, vihma ja päikesepõletust. Hea oli hingata kodust õhku ja kuulda enda ümber eesti keelt. Hea oli issiga teoloogia teemadel arutada. Hea oli läbi astuda kallite sõprade juurest (aitäh, H & M ja A & L), keda liiga harva kohtab. 

Narva kohvik on lege!

Mukri rabas

Kõige olulisemad mehed (paps on puudu)

Aga lõpuks oli ikkagi kõige suurem rõõm siin Täbys oma kodu uks lahti keerata, väheke kuivanud toataimed üle vaadata, toidupoodi jalutada ja juurviljasuppi keeta. Igal pool on hea, kodus on kõige parem.

Ja homme tähistame oma esimest pulma-aastapäeva! Kui palju rõõmu on selles aastas olnud! Kui palju ühishingamist! Ma ei oska muud kui laenata sõnu vastuokslikult poeedilt Juhan Smuulilt:

Seda soojust ja hellust ja / vaikust ma jooksin / kohe elupikkuse sõõmu 

Uues liigas

Ma olen juba korra Rootsi rahvusspordist - matkamisest - kirjutanud, aga natuke tuleb sellel teemal veel peatuda.

Ma kinkisin nädala eest S.-ile sünnipäevaks matkaraamatu, mis katab meie kandi ehk Stockholmi piirkonna matkaradu. Selliseid raamatuid on palju, erinevate piirkondade kohta nii jalgsi kui kajakiga matkajatele. Väga mugav on raamat lahti lüüa ja vaadata, et milline rada ja milline raskusaste just parasjagu sobib ning millised ajaloolised kohad ja kohvikud ühe või teise raja äärde jäävad. See teeb valiku mõnusalt lihtsaks. Kes Regio atlaseid kõigi oma kultuurimälestiste nimekirjadega mäletavad, siis midagi sellist. 

Me olime juba ennegi tublid pühapäeva-matkajad, aga selle raamatuga... me mängime täiesti teises liigas!

Meilgi on seljataga pikk jaaninädalavahetus, Midsommar. Selle jooksul oleme jõudnud ette võtta kolm toredat poole päeva matka erinevatel radadel. Mu äpp väidab, et olen nende kolme päevaga teinud 48 000 sammu, maha kõndinud 30 km ja ülespoole roninud 88 korruse jagu mägesid. Praegugi jalad tulitavad ja on väheke paistes. Aga täna oli ka 27 kraadi sooja, nii et ei ole imestada. 

Kui õhtul koju tuleme, peab S. korralikult logiraamatut, et kus on käidud ja millal ja kellega ja millise ilmaga. Süsteemsus ennekõike!

Ta just avastas, et kui me suudame hoida tempot üks matk nädalas (mis suvel ei ole raske, tatisel sügisel kindlasti keerulisem), siis peaksime jõudma aasta jooksul oma raamatu läbi matkata:

Möödunud nädalavahetusele tagasi vaadates on tunded igatahes ülevad ja füüsiline vorm keskmine. Ilusaid vaateid antakse Stockholmi saarestikus lahkelt, kasuks tuleb ka boksipeatus jäätisekohvikus ja tore praamisõit saarte vahel. Täna oli muidugi eriliseks rõõmuks ehtsad ja head eestimaised tomatid (aitäh, Mamm!!!), mis võileiva kõrvale said ära söödud. Aga peamiselt tähendab matk muidugi lõputut päikest, samme ja higi. Me oleme rahul.

Juured

reedeõhtune jutlus

Käisime eelmisel nädalavahetusel S-iga noortelaagris ja suur nostalgiahoog tuli peale. 

Siinsel adventkirikul on Rootsi suuruselt teise järve Vätterni kaldal vana Västerängi-nimeline laagriplats. Laagriplats, mis kunagi oli lihtsalt üks suur talu kõigi oma põldude ja metsa ja kaljude ja järvekaldaga, osteti millalgi 1940ndatel. Ehk teisisõnu, neid, kes on Västerängi lõkketule ja laagrilaulude saatel üles kasvanud, on mitu-mitu põlvkonda. Eelmisel nädalal enne laagrisse sõitmist pidasin väikest kirjavahetust ühe Ekebyholmi koguduse prouaga, kes mulle aeg-ajalt meile saadab. Kirjutasin talle, et sõidan Västerängi jutlustama. Ta pajatas selle peale oma esimesest lapsepõlvemälestusest, mis on Västerängiga seotud. Proua sai kuu aega tagasi 80-aastaseks... 

Laagerdades tulid mulle meelde mu enda mälestused kõikidest rajaleidjate ja noortelaagritest, kus lapsena ja teismelisena käidud sai. Tuli meelde Piusa oma külma jõe ja natuke längus palkmaja ja suitsusaunaga. Esimesed laagrid 90ndatel, kui meil polnud midagi paremat kui need rasked ja imelikult lõhnavad presenttelgid, mis vihmaga vettisid ja läbi hakkasid laskma ja kus polnud pääsu ei sääskede ega sipelgate eest. Lõkkesuitsu lõhn ja toidujärjekorras seismine. Tänaseks on neile mälestustele kuldne nimbus ümber tekkinud ja see ongi asja mõte. Nende laagrite peamine mõte on luua mälestusi, selliseid, mille juurde hiljem rõõmsalt nostalgilise ohkega tagasi tulla.

Aga Västerängis oma esimeses laagris olles tajusin selle paiga juuri uudsel moel. Mul on hea meel, et nüüd on Eesti adventkogudusel ka oma ja uus laagriplats, aga juuri sellel laagrikohal veel all ei ole. Juuri tuleb nüüd hakata kasvatama. Traditsioone tuleb hakata looma. Västerängis on juured 70+ aastaga väga sügavale kasvanud ja nad annavad sellele kohale teistsuguse emotsionaalse kvaliteedi. Keegi ei tea, kust üks või teine laagrilaul pärit on või miks neid lauldakse, aga kõik laulavad, suu kõrvuni. Sest kõik laagrilised laulsid lapsena samu laule samal laagriplatsil 20 või 40 aastat tagasi. Keegi ei mäleta, millal alustati jäätisemäe traditsiooniga, kus iga laagri viimasel õhtul serveeritakse laagerdajatele hiiglaslik jäätisekuhi, aga kõik, kes on Västerängis üles kasvanud, teavad, et ükski laager ei saa lõppeda ilma suhkrureivita laupäeva hilisõhtul. Ma olen väga hoolas selles osas, et mitte pärast õhtusööki enam näksida, aga isegi mina sõin ära suure kausitäie jäätist maasikate ja ohtra šokolaadikastmega. Sest see ongi Västeräng.

Minu juured Västerängis vist eriti sügavale ei saa kasvada, aga mõnus on sellest melust ja traditsioonide jadast osa saada küll. Esimene pikk laagrinädalavahetus noortega on nüüd igatahes kirjas, järgmine laager koos järgmise jutlustamisülesandega ootab mind Västerängis juba veidi vähem kui kuu aja pärast. Kes teab, võib-olla laulan ma ka mõne aasta pärast kaasa kõikidele laagrilauludele ja nõuan laagri lõpus jäätist ja saunatan ja kanuutan seal, nagu oleksin ma seda terve elu teinud. Eks näis! 

Siil udus

Kõik, mis eelmisel kolmapäeval pidi kaitstud saama, sai kaitstud.

Kaitsmine oli oodatust raskem. Ma detailidel ei peatu, aga kokku kestis kogu üritus umbes kaks tundi, millest poolteist oli ainult küsimuste-vastuste pingpong. Kõigil neljal komisjoniliikmel oli kümme minutit küsimuste esitamiseks aega ja niimoodi kaks raundi. Teise ringi lõpuks oli mul keel täiesti vesti peal, tõik, et kaitsmine algas Zoomis minu ajaarvamise järgi kell pool kaheks õhtul (ajavahe mu ülikooliga USAs tublid kuus tundi), ei teinud asju just lihtsamaks. Aga kolm neljandikku komisjonist oli minu suhtes positiivselt ja sõbralikult meelestatud ja see viimane õnnetu neljandik - ainus komisjoni liige, kes minu jaoks täiesti võõras oli - sulas ka teise tunni lõpuks veidi üles. Huhh. Aga sellised asjad peavadki natuke rasked olema. Kui kõik ainult pead silitaks ja õlale patsutaks, ei oleks asi oma nime väärt.  

USA praktika on isevärki praktika. Seal on kombeks kaitsmise lõpus eksaminandile ette lugeda rida parandusi, mis palutakse lõputöösse sisse viia. Ma sain ka oma nimekirja kätte, aga ausalt öeldes on tegemist pigem kosmeetiliste kui sisuliste parandustega. Mul on kaks nädalat nende tegemiseks aega, üle poole päeva ei tohiks nendega pusimine aega võtta. Las see jääb järgmisse nädalasse.

Kaitsmisest on juba peagu nädal möödas, aga ma olen endiselt nagu siil udus. Kõik mu sees ja mu ümber on udune ja aeglane, mõtlemine teeb haiget ja mingit pingutust ette võtta ei suuda. Aju on nagu potitäis kartuliputru. Viimased kaks päeva on mul tekkinud tunne, et ma võin haigeks jääda - sellised asjad käivad vahel suure pingelangusega kaasas. Nii et mingeid ülevaid tundeid ei ole. Ainult kurnatus on. Aga loodan, et asi muutub, kui mitte enne, siis ehk juuli alguses, kui ma saan veel viimast korda lõpuaktusel istuda ja diplomituutut käes hoida. Koos tooga ja torukübaraga, nagu paps ütleb. :) 

Selline see kolmapäeva õhtu mul välja nägi. S, kullake, ehitas mulle kaitsmiseks terve kodustuudio. Must be love.

 --

Pärast kaht nädalat saime sel pühapäeval jälle oma vaba päeva nautida. Sel korral käisime Drottningholmi lossi vaatamas. Kuningas oli vist kodus, pakkis Eesti reisi jaoks kohvrit. Vahtkonna vahetus oli dramaatiliselt tseremoniaalne ja turistide hordid ei olnud veel kohale jõudnud. Väga ilus oli!