Kool sai läbi!

Ma lõpetasin eelmisel nädalal, pärast viit kuud tööd ja vaeva, SFI keeltekooli ehk siis esimese kolmest keeltekoolist, mida siin nii lahkelt sisserändajatele pakutakse. Algtase on läbi, nüüd peaks tulema 10+10+10+10 nädalat kesktaset ja seejärel gümnaasiumi raskusastmega keelekursus. Pärast seda, palun väga, mine õpi või rootsikeelses ülikoolis. 

Ma kohe järgmisesse kooli ei torma. Natuke on vaja hinge tõmmata - ja doktoritöö valmis kirjutada. Mu eksperiment möödunud kuudest on näidanud, et kui hommikul 8.30st 12ni koolipingis istuda ja intensiivselt keelt õppida, siis õhtupoolikul enam kvaliteetset akadeemilist teksti ei tooda. Mentaalne ressurss on piiratud.

Aga tunne on kõigiti ülev. Kõige rohkem sellepärast, et ma olen jaksanud ennast nii palju sundida. Täiskasvanuks olemisega ongi see häda, et üldiselt keegi teine ei sunni - ise pead sundima. Ise pead oma projektid ette võtma ja lõpuni viima. Keeleõppe projekt on väga tore ja tänuväärne, aga ka üsna raske ettevõtmine, peamiselt sellepärast, et areng on väga aeglane ja märkamatu; kursuse jooksul on sada korda see tunne, et mille pärast ma pean igal hommikul kell 7.12 kodust väljuma, et kooli minna, kui miski paremaks ei lähe. Täna ma ei oska keelt rohkem kui eile, homme ei oska rohkem kui täna. Keele omandamine käib kusagil sügaval-sügaval aju alumises kihis, enda pungestamisest peaaegu sõltumata. Aeg on siin kõige olulisem komponent. Aeg. Tuleb istuda sellessamas klassiruumis, viis päeva nädalas, ja alles paari kuu pärast tagasi vaadates saad aru, et areng on toimunud, näed, ma oskan nüüd palju rohkem ja palju vabamalt kui enne.

Mul vedas õpetajatega tohutult. Üks oli umbes 50-aastane härrasmees, teine noorem mees, umbes minuvanune. Metoodika oli väga hästi paigas (ma nüüd häbenen silmad peast, kuidas ma omal ajal Tartu ülikoolis algajatele eesti keelt õpetasin). Kõik toimus rootsi keeles, mitte mingit ingliskeelset ninnunännutamist ei olnud. Grammatikast räägiti selgelt ja konkreetselt. Kõiki nelja osaoskust tuli võrdsed arendada: lugemine, kirjutamine, kuulamine, rääkimine. Iga paari nädala tagant testid, et oma edasijõudmist demonstreerida. Progress on kursusel täiesti individuaalne. Ühest otsast tulevad uued õpilased kogu aeg peale, teisest otsast lõpetavad ja lähevad järgmisele tasemele. Ja mõned, kes ei jaksa ennast sundida, pudenevad lihtsalt välja ja kaovad ära. Edasi jõuad just nii, kuidas jaksad ja ennast sunnid.

Minu edasijõudmine oli vägagi hoogne. Ma tean, et see kõlab nagu vastuoksus, aga need kaks asja võivad täiesti vabalt koos eksisteerida - varahommikune ahastus, et ei viitsi kooli minna, sest miski ei lähe edasi, ja objektiivne edasijõudmine. Tavaliselt kulub SFI läbimiseks üheksa kuud. Mul kulus viis kuud. Viis aastad keeleteadust tulid kasuks. Aga veel rohkem tuli kasuks see, et ma saan päriselt ja palju rootsi keelt kuulda ning praktiseerida. S-i vanemad, kui me nädalavahetusel nende juures peatume, enam inglise keele peale ei lülita. Töised meilid saadan, Google Translate karguks all, rootsi keeles. Kirikus kuulen ainult rootsi keelt. Meil on seal ka üks ingliskeelne piiblitunni grupp, aga ma käin nüri järjekindlusega rootsikeelses grupis. Alguses ei saanud ööd ega mütsi aru, nüüd on juba palju parem. Igal õhtul vaatame telkust uudiseid, vahel mõnda kohalikku sarja lisaks. Rootsikeelsed lasteraamatud on hinnas - nüüd olen asunud Astrid Lindgreni raamatute kallale. 

Üleeile käisime ühel toredal vanapaaril külas. Meil on vaja veel viimased tänukaardid pulmakinkide eest laiali jagada, ja kuna A. ja L. olid meile pulmadeks imelise akvarellmaali kinkinud (A. on rahvusvahelise haardega kunstnik), oli põhjust, kaart näpus, nende juurest läbi minna. Ma mõtlesin, et astume natukeseks üle ukse, aga neil oli kena fika (kõige tähtsam rootsikeelne sõna!) ette valmistatud ja nii me jäime terveks õhtuks. Üle kolme tunni pikkusest vestlusest oli ingliskeelne ainult see osa, mis käis mu doktöö pihta. Kõik muu jutt oli rootsikeelne. Minu osalus vestluses oli aeglane ja konarlik, aga ta oli olemas!  

Nii ta tuleb. Tasa ja targu, aga ta tuleb. 

Töö ja vile

Räägime tööst.

Ma töötan poole kohaga Ekebyholmi adventkiriku pastorina. Mul on Ekebyholmis "ülemus", vanadest Newboldi aegadest tuttav pastor, kes on selles koguduses üle kümne aasta töötanud ja kellele on antud korraldus mind aasta jooksul Rootsi adventkoguduse ellu sisse juhatada. Minu jaoks on tegemist väga hea kombinatsiooniga - kogudus tiksub ja elab oma tavapärases rütmis oma tavapärase pastoriga, mina lihtsalt lisan koguduse elule seda, mida mul on lisada. 

Ekebyholmi lossikompleksis - sellessamas, kus me möödunud suvel abiellusime - on üle 80 aasta tegutsenud adventkoguduse kool. Kool on endiselt alles, aga nüüd on ta koguduse kool ainult nime poolest, sest siin piiritu vabaduse maal on kristlik kool midagi sellist, mis liberaalsel riigivalitsusel kaane pealt ära lööb. Nii ongi riigiseadused sellised, et sisu poolest ei ole koolis alles enam midagi kristlikku. Aga mis vanadest aegadest küll säilinud on, on kooli vahetus läheduses - ja siiani paljuski kooliga seotud - kogukond, mis suuresti adventistidest koosneb. Ekebyholm on ridaküla, majad üksteise järel tee ääres reas, ja kui me kirikust koju sõidame, siis on näha, kuidas igasse hoovi keerab sisse kirikust tulnud pere auto. See on minu jaoks väga huvitav ja natuke harjumatu reaalsus. Siin ei ole võimalik tee ääres jalutada või Ekebyholmi nõlval kelgutada ilma, et sa põrkaksid kokku mõne koguduseliikmega. Ma arvan, et paari ruutkilomeetri sees elab oma 30-40 koguduseliiget. Church ghetto, nagu üks noor koguduseliige ütleb.  

Võib-olla just sellest ajaloolisest ja füüsilisest lähedusest tingituna on kohalikul kogudusel küljes mingi omamoodi ühtehoidmise maik. Mulle siin igatahes väga meeldib. Mind on võetud omaks ja minu ees on lahti nii paljud koduuksed ja köögilauavestlused. Inimesed on aktiivsed, kokku saadakse ka nädala sees. Tehakse asju, korraldatakse üritusi, hängitakse koos, toetatakse neid, kes on hädas või keda on tabanud mingi õnnetus. Igal laupäeva õhtul tehakse lahti kooli spordisaali uks ja siis on sinna oodatud kõik lastega pered; lapsevanemad mõtlevad välja mänge ja siis muudkui mängitakse. Rajaleidjatel on metsa sees oma onn, seal sussitatakse lõket ja küpsetatakse tokileiba. Alles eile õhtul olin mingi asja pärast Ekebyholmis (me ise elame sealt 35 minuti sõidu kaugusel) ja läksin õhtul esimest korda üritusele nimega "Teisipäeva supp", mida koguduse seeniorid kord kuus korraldavad. Keegi oli süüa valmistanud ja siis me istusime pika kaua taga, mina ja umbes 25 pensionäri, sõime suppi ja vastlakukleid. Minu kõrval istus üks 80-aastane onu, kes minuga pikalt juttu ajas. Ma sain umbes poolest aru, mida ta rääkis, aga see polnud põhiline. Kuulamine oli olulisem kui aru saamine. 

S. on siin aastate jooksul üles ehitanud suure tehnikapargi, mida on vaja laupäevasteks jumalateenistuse ülekanneteks. Ja siis ta otsib endale alati abilisi, sest kolm inimest peavad seisma kirikusaalis kaamerate taga, üleval arvutipunkris veel kaks, kes vahetavad slaide ja ülekantavat kaamerapilti. Viimasel ajal on arvutipunkri peaaegu täielikult üle võtnud punt kümneaastaseid tüdrukuid, kes tahavad kõike ise teha. Tulevad jooksujalu laupäeva hommikul enne teenistust kirikusse ja muudkui paluvad - kas ma võin täna slaidide nuppu vajutada, kas ma võin kaamera taga olla. Mul käib väike jõnks seest läbi, kui ma neid näen - midagi teeb see kogudus väga õigesti, kui lapsed sellise hooga kirikusse tulevad ja siin asju tahavad teha. 

Ma põhiliselt jutlustan. Ja külastan inimesi. Need on need asjad, mida ma saan ja mida ma oskan - ja mis võetakse tänuga vastu. Poolteist nädalat tagasi istusin ajuvähki sureva (ja nüüdseks surnud) keskealise mehe haiglavoodi kõrval, võitlesin omaenda õudsete mälestustega ja lugesin talle 23. psalmi. Varsti pean minema leinavate vanemate - koguduseliikmetest vanapaari - juurde. Olen külastanud kõiki noortest peredest kuni üksi elavate vanuriteni, nii neid, kelle elus on rohkesti rõõmu, kui ka neid, kellel on suuri muresid. Inimeste erinevate eluetappide juures kaasas olemine ja nende ära kuulamine on suur eesõigus. Ja selleks - ausalt öeldes - pole mingit teoloogilist haridust vaja. On vaja ainult aega ja tahtmist ja lahtisi kõrvu. 

Nii et mul on vedanud. Mul on vedanud kogudusega töö mõttes, aga samamoodi on mul vedanud kogudusega kogukonna mõttes. Sest lõppeks olen minagi lihtsalt üks kristlane, kes vajab enda ümber toetavat kogukonda, inimesi, kes vaataksin minuga samas suunas ja loodaksid sama lootust.

Hästi on.

---

Kodus on ka hästi. :) Me tähistasime kaks nädalat tagasi kuuenda kuu pulma-aastapäeva ja ikka veel on mõte koos olemisest täiesti vaimustav. Tähistasime pulma-aastapäeva pika pühapäevaga Stockholmis, kõigepealt loodusloomuuseumis ja siis Etioopia restoranis (sest kui leivad on juba ühes kapis, võib sama hästi ka ühe taldriku pealt süüa):

Õhtuti pressime ennast oma elutoa väikesele diivanile pikutama. Ruumi palju ei ole, aga meil pole seda õnneks ka eriti palju vaja. Tegevuste kombinatsioone, mida diivani pealt saab teha, on mitmeid: magada - raamatut lugeda; telkut vaadata - raamatut lugeda; Twitterit skrollida - Twitterit skrollida; magada - magada jne. Lähestikku olemise rõõm on üle kõige.

Selline oli möödunud pühapäevane kombinatsioon (olime just ujulast tulnud ja natuke väsinud): magamine - raamatu lugemine. Ühest päevatekist kahepeale piisas.

VIPid

Üks jutt eelmisest aastat tahab rääkimist. 

See oli aasta tagasi, möödunud jaanuaris, kui mu töisesse postkasti potsatas kiri härralt, kelle nimi on Herbert Blomstedt. Ma teadsin küll, kes H. B. on - kõige kuulsam elus olev rootsi dirigent, a national treasure -, aga miks ta peaks minule kirjutama, seda ma ei teadnud mitte. Ma istusin natuke aega oma arvuti ees, suured silmad peas ja küsimärgid pea kohal; siis tegin kiire hüppe Wikipediasse, et igaks juhuks kontrollida, kas see H. B., kellest mina olin kuulnud, on päriselt veel elus - elus, ütles Wiki, kõigest 95-aastane ja maailma kontserdisaalides endiselt väga aktiivne ja oodatud.

Härra kirjutas mulle, et tänada mind jutluste eest, mida ma Ekebyholmi adventkirikus olin pidanud ja mida ta otseülekandest oli näinud. Tal on sügavad perekondlikud juured adventkoguduses ja, nagu välja tuleb, vaatab ta maailma eri otstes tööd tehes laupäeva hommikuti tihti meie kiriku ülekandeid. 

Ma kirjutasin talle värisevi sõrmi vastu ja pärast seda oleme pidanud meeldivat, kuigi hõredat kirjavahetust minu jutlustest ja tema muusikast ja meie ühistest tuttavatest (tuleb välja, et üks mu kauge emapoolne sugulane, kes 1940. aastatel Rootsi põgenes, oli kunagi ajaloo hämarustes tema parim sõber). Maailm on klaustrofoobiliselt väike.

Suve lõpus, mõned nädalad pärast pulmi sain uue kirja. Sel korral kirjutas H. B. tütar, kes ütles, et tema isal on septembri lõpus Stockholmi suures kontserdimajas kontserdid ja kui me peaksime S.-iga huvitet olema ja kui meil peaks aega olema, siis välkomna! Isal oleks väga hea meel, kui me kontserdile läheksime. What?! Meie? Tegime S.-iga väikest rõõmutantsu ja tänasime lahke kutse eest.

Läheme siis kontserdile. Meile oli öeldud, et meie piletid ootavad meid kassas. Aga lisaks piletitele saame ka peened nimelised backstage-kaardid. Piletid on aga nagu imelikud - ma olen vana kontserdikala ja kuidas ma nüüd ei saa järsku aru, mis pileti peal kirjas on? Rea- ja kohanumbrit ei ole kummagi pileti peal. Läheme saaliteenindaja juurde ja küsime ja noormees juhatab meid väga lahkelt... looži. Punased sametist istmed esimese rõdu keskel. Peale meie on loožis veel mõned H. B. pereliikmed. Ma arvan, et me oleme ainsad inimesed, kes on kunagi kontserdisaalis küsinud, kuhu me peame minema ja kus see loož veel asub. Tavaliselt vipid teavad, kes nad on. :D

Kontsert on imeline (ja meie vaade on imeline) - Brahmsi 4. sümfoonia ja Honeggeri 3. sümfoonia Stockholmi kuningliku filharmooniaorkestri ja meie sõbra härra maestro esituses. Võtab hinge kinni.

Pärast kestvaid ovatsioone peagu et viimseni täis kontserdisaalis koputame lavatagusele uksele ja näitame oma backstage-kaardid ette. Üks turvamehe välimusega härra juhatab meid lava taha, kus me seisame viisakalt väikeses järjekorras, et maestrot tänada. Kui ta meid näeb ja ära tunneb, läheb tema nägu naeru täis ja ta kutsub meid enda juurde. Ja siis me muudkui seisame seal ja jutleme ja iga mööduva minutiga hakkab olukord järjest kummalisemaks minema, sest meie ümber olevad inimesed - tema assistendid (?), kontserdimaja direktor, üks fotograaf, kes muudkui pilte klõpsutab - ei saa üldse aru, kes me sellised oleme ja miks me seal oleme ja miks me pärast viisakat aitähi ära ei lähe. Ja me ise ka ei saa päris täpselt aru, kes me oleme ja miks me seal oleme. Aga maestrol on nii palju aega ja meie vestlus muudkui kestab ja siis kutsub ta meid oma riietusruumi, et meile hiline pulmakink - oma viimatine CD - anda, ja lõpuks pärast pikka jutuajamist jätame maestroga südamlikult hüvasti ja siis peab kontserdimaja töötaja meile mantlid tooma ja meid kõrvaluksest välja laskma, sest väljas on juba peaaegu et öö ja suur uks on ammu kinni.

Ja siis me seisame S.-iga rongijaamas ja ootame oma rongi ja me oleme mõlemad nagu et "MISASI SEE NÜÜD OLI?" Muusikast oleks piisanud, rohkem kui küll. Aga et me oleme enesele ootamatult õhtu suurimad vipid olnud, see on idee, mis meile kummalegi hästi pähe ei mahu. Me oleme täiesti pahviks löödud.

Meil on kontserdikava siiani magnetiga elutoa perekondlikul teadetetahvlil.  

Ja mis on selle kõige juures vaata et kõige toredam, on see, et see oli meie esimene ühine klassikaline kontsert - 22. septembril 2022, meie 2. kuu pulma-aastapäeval. Ja S. tuletab vahel ikka meelde, kuidas aastate jooksul Jumalaga juttu ajades oli tema südames üks palve, mis talle endalegi eriti loogiline ei tundunud. Aga tema palve oli, et kui ta kunagi peaks kellegi leidma, kellega oma elu jagada, et see inimene tuleks siis temaga vahel kontserdile ja hindaks klassikalist muusikat. Mina samal ajal Tallinnas elades, ilma et ma oleksin S.-ist või  tema palvest midagi teadnud, käisin 30 klassikalisel kontserdil aastas... 

Kas pole ilus? :) Kas pole ilus, kui ühele palvele niimoodi vastatakse? 

Võtame kokku

Üks mu lemmikasju aastavahetuse paiku on olnud lõppenud aastast kokkuvõtte tegemine. Aastatega on nii välja kujunenud, et see kokkuvõte tähendab seda, et teen oma tähtsa märkmiku lahti, vaatan üle oma loetud raamatute nimekirja ja käidud kontsertide nimekirja ja siis koostan oma peas edetabeli. Et mis oli kõige parem ja mis kõige rohkem liigutas. Aastahitt või nii. 

Stockholmi klassikalise muusika kontserdielu pole ma veel korralikult üles leidnud, nii et sellest ei oska ma kokkuvõtet teha.

Raamatute lugemisega on peaaegu sama lugu. Lugemuse kõver on peaaegu nina ees alla sööstnud. Asi oli nii: ma lugesin aastaid nii, et hool ja hoobil ei olnud vahet. Iga aasta lõpus sain kokku 35-40 raamatut. Mul olid oma lemmikud ja mis võib-olla kõige tähtsam - oli inimene, kelle juurde võis alati raamatusoovituse palvega minna. A. N. on fenomenaalne lugeja - oma 70 raamatut aastas (ja seda täiskohaga töö kõrvalt). Ja meie maitsed on olnud väga sarnased. Nii et kui tema ütleb, et võta ja loe, siis ma võtan ja loen. (Aastate jooksul on meil olnud ainult üks tõsine clash, kui tema kõigi aegade top 10-sse kuuluv Vladimir Sharovi "The Rehearsals" mind suure suuga haigutama ajas. Seda me tuletame veel siiani, hea viis aastat hiljem meelde ja naerame.) 

Aga siis tuli S. Ja tuli kohe nii, et meil oli vaja terve aasta igal õhtul oma tund-poolteist telefonis rääkida. Aga see oli ju minu õhtune lugemise aeg. Nii et aasta tagasi avastasin, et mu raamatunimekiri oli 40 pealt nii umbes kahe peale kukkunud.

Väga piinlik. Aga natuke romantiline ka.

Sel sügisel, kui olin ennast mugavalt Rootsis sisse seadnud, hakkas minus kasvama tunne, et on vaja jälle lugeda. Ma ei oska seda paremini kirjeldada, kui et ühel hetkel hakkab ainult iseenda mõtetega väga igav. Ausalt öeldes midagi väga uut ja värsket ju omaenese peas välja ei mõtle. On vaja mingit uut allikat, mis seisva tiigi jälle elule tooks. Ja selleks allikaks on alati teiste inimeste mõtted ja kirja pandud sõnad, nende kogemused, tarkus ja akadeemiline uurimistöö. Nii et ma kirjutasin paar kuud tagasi A. N.-ile alandliku meili ja palusin lugemissoovitusi. Ta andis rõõmuga. 

Hoolimata lühikesest raamatunimekirjast saab esikolmikule siiski medalid kaela riputada. Sest eelmiste aastate lugemuse rasv on ikka nii paks, et ma saan endiselt aru, mis on väärt raamat, mis mitte. Ja medalid võiks anda kõigis kolmes lemmikkategoorias, igaühes ühe. Kui kedagi need kategooriad kõnetavad, julgen neid raamatuid soovitada.

Niisiis, aasta 2022 [trummipõrin] parimad raamatud olid:

- teoloogia kategoorias John Mark Comeri "The Ruthless Elimination of Hurry" (soovitan eriti kõigile neile, kellele sümpatiseerivad autorid nagu Dallas Willard ja John Ortberg; JMC on nende otsene vaimline järeltulija)

- ajaloo kategoorias Simon Winchesteri "Krakatoa: The Day the World Exploded" (raamat täiesti suvalisel teemal - vulkaanipurskest kusagil Sumatra kandis aastal 1883, aga nii hästi ja targalt kirjutatud, et teadmised maailmast ja selle funktsioneerimisest kasvavad lugedes tohutu hooga)

- biograafia kategoorias Lea Ypi "Free: Coming of Age at the End of History" (erilise soojuse ja vaimukusega kirjutatud mälestused kommunismi kokkuvarisemisest; soe soovitus neile, kes mäletavad nõukaaja absurdsust ja välismaiste õllepurkide ning kommipaberite obsessiooni)

Aga tahaksin ühe medali anda ka aasta üllatajale - taskuhäälingule. Ma ei ole podcaste eriti kuulanud ja olen natukene kade nende peale, kes selles valdkonnas vabalt orienteeruvad. Aga sügise alguses leidsin ühe oma lemmikautori, William Dalrymple'i taskuhäälingu Empire, ja minust on saanud selle andunud kuulaja. Et keegi oskab ajaloost nii hästi kirjutada kui Dalrymple, on iseenesest juba väike ime. Aga et ta oskab sellest ka võluvalt rääkida, on veelgi imelisem. Nii et igal teisipäeval koolist tulles kuulan lõunasöögi kõrvale tema taskuhäälingu uut osa. Vaimustav.

Ja siin pilt meie pere argiõhtust: üks teeb tööd, teine loeb lasteraamatut. 😏

Head uut ja paremat!

Jõulud tulid, jõulud läksid. 

Sel aastal sattusid jõulud tööinimese seisukohast kõige õnnetumale ajale - nädalavahetusele. Iga kord, kui see juhtub, on selline tunne, nagu oleks elult natuke petta saanud. Aga sel aastal sai laupäevane jõululaupäev minu jaoks hoopis uue ja ilusa tähenduse. Minu kodukoguduses, Ekebyholmi adventkoguduses, on olnud selline traditsioon, et kui 24. detsember juhtub olema laupäeval, siis ei peeta jumalateenistust mitte tavapärasel ajal ehk kl 11:30, vaid hoopis hommikul kell 8. Ma olin idee suhtes veidi skeptiline, tunnistan. Eriti siis, kui S. ütles, et tema kord on jumalateenistusest ülekannet/salvestust teha, ja pani äratuskella 6:20 peale. Fuhh! Aga kui me siis varahommikul kirikus uniste nägudega kaamerad üles sättisime ja inimesed kümme minutit enne jumalateenistuse algust päriselt saabuma hakkasid, oli tunda elevust ja rõõmu. Istusime siis kõik poolhämaras küünlavalges kirikus, lugesime läbi terve jõuluevangeeliumi, laulsime ohtralt jõululaule ja soovisime üksteisele kõike head. Pärast teenistust pakkus mu äiapapa kõikidele jõuluputru, nagu siin kombeks on - riisiputru või ja peale raputatud kaneeli ning suhkruga. Istusime vähemalt 50 koguduseliikmega pika laua taga, sõime jõuluputru, imetlesime muinasjutulist päikesetõusu ja läksime siis ära koju. Kell polnud veel kümmegi ja juba oli kirik läbi. Pikk jõululaupäev veel ees. 

Ma pean ütlema, et ma vaatan nüüd hoopis teise pilguga - palju lootusrikkamalt - kalendrisse ja ootan järgmist jõululaupäeva laupäeva. Sellised traditsioonid teevad südame nii soojaks.   

Kaks päeva pärast jõule sõitsime Eestisse. Väga imelik ja tore tunne oli. Mul on ikka selline tundmus, et mu kaks reaalsust jooksevad paralleelselt kahel erineval kanalil. Kui ma olen kodus Rootsis, tundub kõik Eestisse puutuv hirmus kaugel. Kui ma olen Eestis, tundub sealne täiesti tavaline ja muutumatu, nagu poleks vahepeal ära käinudki. Ja nende vahele jääb see napp tund lennukis, kus mu aju on täielikus erroris ja ma ei saa aru, kes ma olen ja kus ma olen ja miks ma olen ja milline elu on päris, milline illusoorne. Küllap tuleb sellegagi harjuda. Aga Eestis olles pakkisime kolme ja poole päeva sisse nii palju sugulasi ja pereliikmeid ja sõite ja hambaarste ja juuksureid, kui vähegi mahtus. Natuke palju sai. Teinekord tuleb oma reis lõdvemalt kokku siduda, või nagu J. täna hommikul ütles - reis tuleb poorsemaks planeerida.

Minu pingutust jõule kahel pool merd peaaegu et korraga pidada võikski kõige paremini illustreerida see pilt: piparkoogimaja, mille S.-i vend minu vennale saatis (neil on mingi bromance) ja mis mul terve tee Rootsist Eestisse näpu otsas kilekotis tilbendas. Kohvrisse ei saanud ju nii õrna asja panna. 

Ma arvan, et järgmisel aastal püüame jõule ainult ühes kohas ja rahulikumalt pidada.  

Nüüd oleme kodus tagasi, S.-il reisilt kingiks saadud viirus kõrge palavikuga kallal. Veedame oma vana-aastaõhtu paratsetamooli ja kraadiklaasi ja taimetee seltsis. Põletame küünlaid ja pikutame. Ja saadame kõige soojemad uusaastasoovid oma sõprade poole teele, kes siin, kes teisel pool Läänemerd. Olgu uues aastas rõõmu ja südamerahu ja Kõigekõrgema juhatust! Head uut ja paremat!

Sobrame prügis

Ma arvan, et esimene kord, kui miski mind Rootsis tõeliselt vaimustas, oli siis, kui ma läksin prügi välja viima. 

Me elame tavalises kortermajas. Küll võrdlemisi uues ja toredas - ehitatud 2018. aastal -, aga ikkagi täiesti tavalises majas. Ja kui ma esimest korda koos S.-i ja prügikottidega keldrisse prügiruumi läksin, vaatasid mulle sealt vastu sellised konteinerid: üld, biolagunev, värviline klaas, värvita klaas, papp-paber, metall, plast, ajalehed, patareid. Pluss suur pakk biolagunevate jäätmete paberkotte, peal nimekiri asjadest, mis sinna sisse käivad ja mis ei käi. Mu sorteerimisrõõm oli piiritu!

Ja siis, kui ma olin korralikult sisse kolinud ja S. pooleldi välja kolinud (et minu kraamile ruumi teha), oli meil asja suuremasse prügisorteerimispunkti, sest igasugu vanu riideid ja jalanõusid ja küünlajalgu ja raamatuid ei saa ju suvalistesse konteineritesse visata. Seal orienteerumine võttis mul ikka omajagu aega - ma täpselt kokku ei lugenud, aga seal oli vähemalt 15 eri sorti hiidkonteinerit. Ja inimesed sibasid mingi mõnusa põhjamaise enesestmõistetavusega ringi, nagu oleks nad seda terve elu teinud. Ongi ju.

Muidugi on siin ka kõiksuguseid inimesi. On palju neid, kelle kultuuris ja endisel kodumaal pole prügi sorteerimine mingi teema. Ja nii ma olen alati pahane, kui prügiruumis on selgelt näha, et keegi on suvalisi prügikotte suvalistesse konteineritesse visanud või ei ole viitsinud oma pappkaste lamedaks tampida ja on papikonteineri lihtsalt oma IKEA-pakenditega ära ummistanud.

Aga üldiselt on see kõik erakordselt sümpaatne. Sest minu jaoks on enda järelt koristamine üks inimeseks olemise baasilistest tunnustest. Tallinnas elades olid mul need suured rohelised ja kollased klaasi- ja pakendikoneinerid kvartali kaugusel ja ma tassisin kottide kilina-kolina saatel oma sorteeritud prügi alati sinna. Nüüd suvel, enne kolimist, otsisin üles ka riidekonteinerid ja vantsisin kilomeetrite kaupa ja raskete pampudega, et oma vanad ja teiseks ringiks sobimatud riided õigesse kohta toimetada. Aga siin jäävad pikad kilomeetrid vantsimata, sest peagu kõik vajaminev on meie enda maja all olemas. Väga mugav ja väga tore.

Üks väike life hack, mis mulle samuti rõõmu valmistab, on igasugu toidupakendite peale kirjutatud juhtnöörid, millisesse konteinerisse pakendi erinevad osad käivad. Sest ausalt öeldes mina ei saa alati katsumise järgi aru, kas on plast või papp. Mingist tugevast materjalist tetrapakendid ja topsid ajavad mind ikka segadusse. Aga siin, näed, on toitumisalase teabe all pisikeses kirjas "Sorteras som pappersförpackning" või midagi muud. Väike, aga oluline abikäsi minusugusele sorteerimisentusiastile.

Seekord sai väga argine jutt. Järgmisel korral ehk pidulikum ja jõulusem. Aga enne veel kui tohib soovida häid jõule, saab soovida palju õnne pööripäeva puhul. Päevad hakkavad nüüd jälle pikemaks minema! Rõõm!

Esimesed uisud

Püüan järgmistes postitustes jagada oma esimesi muljeid sellest, mis siinpool merd tundub olevat teisiti kui Eestis.

Minus on järjest süvenenud veendumus, et looduses viibimine on Rootsis palju populaarsem ja kuidagi süsteemsem tegevus kui Eestis. Asi ei ole lihtsalt harvades ilupiltides kusagil rabas või üksikutes grilliõhtutes mõnel lõkkeplatsil sääsepinina saatel. Siin ollakse aasta ringi rohkem ja püsivamalt väljas. Mul on tunne, et pea kõigil on olemas terve kapitäis ilmastikule ja aastaajale vastavaid kvaliteetseid spordiriideid ja jalanõusid, lisaks matkavarustus ja vabalt valitud kergliiklusvahendid. Mu ämmal-äial on garaažis terve rodu jalgrattaid-suuski-kajakeid-uiske. Kanuu on tagurpidi keeratud ja puhkab garaaži taga. Võta, mida tahad.

Sellest, et S. on uisutamisest lootusetult sisse võetud, sain ma juba möödunud talvel aru. Aga selle hobi emotsionaalne ulatus hakkab mulle alles nüüd kohale jõudma. Nädala jagu - kui on stabiilselt külmetanud ja kraadiklaas pole enam plusspoolele läinud - on ta igal õhtul suure huviga jälginud mingeid äppe, kus kogu maailma uisutajad on ühinenud ja kus jagatakse väga täpset infot selle kohta, millised on jääolud ja lumeolud ja millistele järvedele Stockholmi piirkonnas on keegi juba tiiru peale teinud. Pärastpoole vaatab ta Instagramist videosid peegelsileda jääga järvedest ja ohkab unistavalt. Nii et ma ei saa öelda, et ma oleksin olnud suuresti üllatunud, kui S. möödunud nädalal ühel õhtul toeka pakiga koju tuli ja mulle varase jõulukingi ulatas - uhiuued uisud. Küllap oli ta kalkuleerinud, et meie viimaste nädalate lumevaene talv enam kaua ei kesta ja sellele, et jõulude ajal veel lumeta järvedel saaks uisutada, ei tasu lootma jääda. Paks lumi rikub ju uisutamise ära. Nii et kui me eile varahommikul vanemate ja kiriku poole hakkasime sõitma (ma töötan selles koguduses, kus S. ema-isa on koguduseliikmed, nii et tööle minek on alati ka koju minek), pakkisime kogu uisuparafernaalia auto peale ja pärast kirikut läksime kodulähedasele järvele.

Mul on uisutamise osas väga vastakad tunded. Ühest küljest on tegemist ilmselgelt väga toreda füüsilise tegevusega, kus saavad kokku ilusad loodusvaated, värske õhk ja väike trenn. Samas hirm selle ees, et miski võib jääl valesti ja pahasti minna, on endiselt tugev.

Õnneks võtavad siin kõik uisutajad ohutust väga tõsiselt. Minimaalselt peavad kaasas olema need naasklitaolised asjad (vabandage mu terminoloogilist häma), mida ümber kaela hoitakse ja millega on võimalik ennast jääaugust jää peale vinnata. Vile on ka sellel asjandusel küljes. Aga kui fanaatikud - sealhulgas S. - kambakesi merejääle lähevad, siis kannavad nad seljas ka spetsiaalset seljakotti, mis on rihmadega niimoodi keha külge kinnitatud, et pea vette kukkudes koti alla ei jää. Ja koti sees olev õhk ja kuivade riiete pamp pidavat inimest nii palju vee peal hoidma, et üle vöökoha eriti sisse ei vajugi. Lisaks peab igaühel kaasas olema nöör ja terava otsaga kepp, millega jää paksust testitakse. Grupijuhi korraldusi tuleb vastu vaidlemata täita ja kõigil on selged tingmärgid, millega viidatakse sellele, kas tohib hanereas ja lähestikku uisutada või peab jää koormuse kergendamiseks üksteisest eemale hoidma ja hajusalt edasi liikuma. S. on mulle oma kogemustele tuginedes ära seletanud kõik sissekukkumise mehhanismid ja tunded ja ütleb, et väga hull ei ole. Külma ei tunne, paanikasse ei satu. Õngitsed ennast välja ja võtad suuna lähima kalda poole. Ma ei tea... ma veel seedin seda asja. Aga kui ta saadab mulle selliseid pilte praamiteede ületamisest Stockholmi saarestikust - sest praamid, teadagi, uisutajate järel ei oota -, siis tabab mind endiselt haljas paanika.

S. märkis eile, et tavaliselt käivad nendel hard core mereuisupäevadel vanemat sorti inimesed. Ma arvasin selle peale, et neil inimestel on elu juba väheke loojangu pool ja lapsed on suureks kasvatatud, sellepärast saavad nad endale sellist surmapõlgavat hobi lubada. S. arvas, et neil on lihtsalt rohkem aega. Mine võta kinni, kummal õigus on.

Igatahes ma olen endale lubanud, et ei ütle S-ile kunagi, et ära jääle mine. Minu hirm on minu probleem, mitte tema oma.

Aga ma tasapisi harjun ja teen esimesi uisu(edu)samme. Kes teab, võib-olla saab minust paari aastaga veel asjagi.